• Virve Normet, muusikaajakirjanik

Muusikanautleja kontserdimuljeid

On mitu asjaolu, mis kutsuvad ka pimedal sügisõhtul kontserdisaali: tore kavavalik, eriti kui seal on mõni hingelähedane teos, või kindel usaldus mängija vastu, kelle professionaalsus on alati olnud nauditav! Miks mitte ka uudishimu – saamaks aimu, kuidas noored ja andekad arenevad. Kaks klaveriõhtut – Ralf Taal 13. novembril Estonia kontserdisaalis ja Auli Lonks 1. detsembril Mustpeade majas rahuldasid kõiki neid tahke ja pakkusid rohkem muusikalisi mõnuhetki kui julgesin loota.

Ralf Taal on pianist, kes juba 1990. aastatel pani ennast maksma sügava sisemise tasakaalu ja intelligentsiga muusikuna. Tema on just üks neid, keda lähed kuulama nagu head ja tarka inimest, interpreeti, kes küll ei ürita oma publikut millegagi rabada, ent tuleb oma muusikalise kõnega pakkuma ajastuteülest puhast ilu ja selles peituvaid alltekste. Juba kava kõneles heast maitsest ja interpreedi suundumustest ja eripärast. Ralf Taal on suur klassikameister! Nii et Schuberti sonaat B-duur D 960, Mozarti sonaat D-duur KV 576 ja lõpuks ikka nagu mõneti veel Mozarti-lainel naudisklev Liszti “Réminiscences de Don Juan” moodustasid stiilse ja emotsionaalse terviku.

Ligi 50 minutit kestev Schuberti sonaat B-duur moodustas klaveriõhtu esimese osa. See helilooja eluõhtul kirjutatud suur sonaat on mullegi eriliselt hingelähedane juba aastakümneid. Mind hämmastab ikka ja jälle, kuidas ilu ja sellesse kätketud traagika ja valu võivad oma (vahel nii petlikult lihtsana tunduvas) väljendusviisis sajandeid aegumatuna hingele toimida. Pianist ei hoidnud end tagasi, ta mängis soojalt, pingevabalt, justkui iseendale, süüvides teemade laulvusse, arengutesse ja pelgamata ka pingestatud pause ja järske tundetõuse-langusi. Kes teost lähemalt tunnevad, nende arvates mängis Ralf Taal just esimest osa ka kübeke mõõdukamalt (ajaliselt pikemalt kui tavaks?), aga suure veenvusega. Tal on ka omapärane oskus pianissimo’d kuidagi eriliselt kuuldavaks ja helisevaks mängida. Samas on Schubert ka petlik: justkui intiimse tundetooniga ennast kuulama pannes, on sonaadis ka suurt tehnilist võimekust eeldav dramatism. Kuigi iga osa on omamoodi “jutustus”, seob pianist sonaadi tervikuks just meeleolulise ühtsuse abil.

Kontserdi teises pooles nautisime Mozartit just nii sädeleva ja puhtana, nagu me ideaalis sellest mõtleme. Kavaleht Evelin Kõrvitsa toredasti valitud faktidega aitas mõista, kus ja millal need helitööd sündisid. Huvitav, et suurimat elevust publikus ei äratanud mitte täiuslik Mozarti esitus ega suurejooneliselt õnnestunud Schuberti sonaat, vaid parafraasiline Liszt, Mozarti “Don Giovanni” teemadega mänglev teos. Muidugi pakkus see ju tuttavaid teemasid, nii laulvust ja ilu kui ka dramaatilist lisztilikku bravuuri, mille Ralf Taal ka lahkesti publiku ette tõi. Prantsuskeelne réminiscences rõhutab lahtiseletatult tegevuse loomingulist mõõdet: tagasivaadet, mis inspireerivad omakorda looma uut kunstilist sisu. Publik kviteeris Ralf Taali esitust seistes aplodeerides.

*

Oma maitsekas mustas õhtukleidis õbluke ja habras, praegu kasinasti 25-aastane – selline on pianist Auli Lonks. Ta jäi sümpaatselt meelde juba “Klassikatähtede” tele-show’s 2013. aastal. Edasised aastad on tõestanud, et ta on suure õpi- ja töövõimega, tulevikuga interpreet, kes hindab vajalikuks ka klassikaliste stuudiumide läbimist meisterpianistide käe all. Me oleme tõepoolest andekatest pianistidest rikas rahvas! Päris palju oli neid ka Aulit kuulamas.

Kontsert algab kavavalikust, selle sobivusest mängija ja saaliga ning ka oodatava publikuga. Kuigi mitte nii lakooniline ja stiilitiheühtne kui Ralf Taali klassikaline õhtu, oli ka siin tajutav kindel joon ja pianist mängis iga teose just kavas oma kohale sobivaks. Need Eesti interpreetide liidu sarja kontserdid on planeeritud üheosalistena ja nii oli ka Auli Lonks koostanud ühe-tunni-programmi puhtalt eesti muusikast ja just rahvaviisitöötlustest. Alustuseks Ester Mägi tuntuks mängitud “Lapimaa joiud”, mis häälestas publiku kuulama ja leidma algmaterjalis peituvat omalaadset eksootikat. Ester Mägi ise on ikka rõhutanud selles stiilis Mart Saare eeskuju. Edasi Eugen Kapi “Labajalg” ja “Ingliska” Anna Klasi seades. Sellele oli meeldivaks ja uudishimu tekitavaks vahelduseks Maria Kõrvitsa pala “Öö”. Noor helilooja pühendas teose julgelt sama noorele pianistile. Mis on öö? Seda romantilist piltiandsid kogu selle sumedas ilus, müstikas ja milleski salapärases, vast isegi pelutavas, edasi mõlemad noored muusikud. Teos, mille aluseks on Otepää kandi rahvaviis “Öö om jo läve een”, Meie vaimulike rahvalaulude lummust on korduvalt oma muusikasse põiminud ka Tõnu Kõrvits. Nii ka selle kontserdi üks tippteoseid, variatsioonid teemale “Ma tänan Sind”. Selle teose arenduse ülevus tekitas tunde, et siirdume lausa kõrgematesse sfääridesse? ja igatseme juba justkui orelilaadset kõlamassiivi. Nii peenes vaikses ilus kui ka dramaatilises kõlajõus mängis pianisti hingeseisund ja tehniline suutlikkus väga olulist rolli. Kava lõpulooks oli ta valinud eesti klassika tuntud tippteose, Tubina “Ballaadi Mart Saare teemale”. Enne seda kõlas veel Tubina “Kolm eesti rahvatantsu”. Ballaad õnnestus väga hästi, pannes tunnetama muistse teema “Seitse sammeldanud sängi” igavikulisust. Grandioosne arendus pani unustama, et klaveri taga on õbluke neiu, sest kõlamassiivid täitsid saali justkui iseenesest ja pingutuseta. Ma tsiteeriksin veel ühte kuulajat, Fred Jüssit, kes sõnas: “See oli nii hea kontsert, et lausa haiget tegi... Klaver armastab seda tüdrukut.” Milline kompliment vanalt feinschmecker’ilt.