Ideejazziga kaamose vastu

Rahvusvaheline festival “IDeeJazz” Tartus ja Narvas 9.–12. novembrini.

 

Heatujupomm De-Phass Saksamaalt Narvas. FOTO ANNA MARKOVA

 

Tartus, endisel Raadi sõjaväelennuväljal asuva Eesti rahva muuseumi ümbrus oli 9. novembri õhtul niivõrd sünge ja halli udulooriga kaetud, et sobinuks suurepäraselt kaamosesõprade kokkutulekuks. Siiski ei ühendanud muuseumihoonesse kogunenud arvukat seltskonda mitte huvi inimvaenulike olude ja ilmastikunähtuste vastu, vaid hoopis soov lasta end puudutada heast muusikast ja headest emotsioonidest, mida ka seekordne “IDeeJazzi” festival Tartu ja Narva publikule ohtrasti pakkus.

 

Festivali avapäeva esimesel kontserdil ERM-i teatrisaalis üles astunud Türgi trio Islandman on vaatamata üpris lühikesele tegutsemisajale jõudnud esineda juba arvukatel jazzifestivalidel ja leidnud neil ka tunnustust, pälvides näiteks kuulsal Montreux’ jazzifestivalil parima uue jazzansambli preemia. Bändi muusikas segunevad Türgi rahvamuusika intonatsioonid ja rütmid elektroonilise muusika kõlamaailmaga. Paljuski minimalistlikele kordusmotiividele üles ehitatud heakõlaline helikangas gruuvis ja kulges umbes pooleteise tunni jooksul ilma suuremate katkestusteta. Lugude vahelised üleminekud olid muudetud hästi sujuvateks ja peaaegu märkamatuteks, luues niimoodi mulje kui ühest suurest muusikalisest vormist. Bändi hüpnootiline kõlapilt mõjus oma leebes diskreetsuses meeldivalt lõõgastavalt ja pani mõneks ajaks unustama õues lösutava koerailma. Tagumises saaliosas leidus neidki, kes kogu kontserdi vältel ennastunustavalt tantsu vihtusid, kuigi enamik publikust hoidis ilmselt padruneid järgmise kontserdi tarbeks.

 

Sama kontserdipäeva teine ja nimekam esineja ansambel De-Phazz Saksamaalt oli tõeline hea tuju pomm. Seejuures mõjus nende esinemine nauditavalt kõigist võimalikest aspektidest vaadelduna. Bändi klassikaline jazzkvarteti koosseis ei väsinud üllatamast põnevate harmooniate, meloodiakäändude või eelsalvestatud akustiliste meemidega, mis väga täpselt muusikasse haakusid. Ansambli perfektne koosmäng ja meisterlikud instrumentaalsoolod koos maitsekate seadetega jätsid ruumi esile tõusta ja särada ka suurepärastele vokaalsolistidele, kelle sundimatu ja vaba lavaline olek hajutas kiiresti barjääri esinejate ja kuulajate vahel ning nakatas ilmselt kõik saalis olijad De-Phazzi nime kandva rõõmupisikuga. See viimane ei pruugi meie laiuskraadil küll kuigi kaua elujõulisena püsida, kuid vastava eelsoodumuse olemasolul ja kaasaegsete ringhäälinguvahendite toel, mine tea! Igal juhul andsin endale lubaduse – kui see, juba rohkem kui kakskümmend aastat tegutsenud kollektiiv jälle meie kanti tuleb, lähen neid kindlasti kuulama ja püüan tingimata kaasa kutsuda ka mõne mossitaja, ikka selle pisiku pärast.

 

 

Kuigi kontserdipäev oli olnud juba pikk ja sisukas, jätkus festivaliprogramm kodumaise duoga Laura & W, kus musitseerisid lauljatar Laura Põldvere ja multiinstrumentalisti rollis Villu Veski, haarates oma programmi mõjutusi kummagi esineja varasemast rikkalikust lavakogemusest. Festivali peakorraldaja Oleg Pissarenko sõnul pidi nende esinemine olema hilisõhtusele ajale sobivalt kantud pigem klubilikust kui kontserdisaalilikust atmosfäärist ja küllap see mõnes muus olukorras võinukski nii olla. Praegu pidi küll vähemalt siinkirjutaja tõdema, et eelmiste bändide poolt nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt üleküllastatud vastuvõtuvõime keeldus talumast basstrummi-põhiseid tantsubiite, olgu need serveeritud kuitahes põnevas ja veetlevas kastmes. Seetõttu ei suutnud ma suurepäraste artistide esinemist neist mitteolenevatel põhjustel kuulata kauem kui mõne loo jagu ja loodan nendega uuesti kohtuda soodsamates oludes.

 

Festivali teise päeva avakontserdil esines ERM-i sillaalal suurepärane jazzkvintett Soomest, kes kandis ette kontseptuaalselt väga tugeva ja heal tasemel kava “Chess’n Jazz”. Pealkirjale vastavalt olid kõik kõlanud palad moel või teisel inspireeritud malemängu elementidest ja nii kujunes kontserdist terviklik ja jazzmuusika parimaid traditsioone austav sündmus, kus lisaks saksofonist William Suvannele oli samaväärselt võimalik särada ka kitarrist Tuomo Dahlblomil. Omapärase detailina peeti keset kontserti maha ka malelahing, kus bändi liider Suvanne esitas väljakutse kontserdile eelnenud välkmale turniiri võitjale. Malepartii lõppes sulni bossanoova taustal kõlades kiiresti ja ootuspäraselt Tartu malekooli esindaja võiduga, kaotaja polnud aga sugugi löödud ja bänd sai kõigest ainult hoogu juurde.

 

Seejärel võis festivalipublik siirduda ERM-i Hurda saali, kus alustas esinemist Richards Libietis Orchestra Lätist. Sellise nimega märgivad end viis noort läti muusikut, kes esitavad bändi esikitarristi Richards Libietise loomingut. Kontsert kulges väga meeldivas õhustikus, ansambli koosmäng oli suurepärane ja Libietise kitarrimäng vaimustav. Kavas kõlanud kammerlikku žanri paigutuv muusika võlus eheduse ja iluga. Rütmikas ja vormide poolest küllaltki keerukas kava esitati kogu ansambli poolt peast, mis kõneleb muusikute märkimisväärsest süvenemisest ettevõetusse. Kontserdiga haakus hästi ka Hurda saali esisel paiknenud Läti vabariigi juubeli auks korraldatud väljapanek, mis veidi iroonilisel moel kõneles lätlaste meelelaadist niimoodi, et see sobinuks suurepäraselt ka eestlasi kirjeldama.

 

 

Õhtu lõpuks koguneti taas ERM-i sillaalale, kus hakkas esinema üks festivali peaesinejaid, laulja, kora- ja kitarrimängija Sona Jobarteh Gambiast. Koos maailmamuusikalavadel kõrgelt hinnatud solistiga olid publiku ees veel neli Aafrika juurtega muusikut, kelle esituses kõlanud küllalt lihtsakoeline muusika pakkus mõistetavalt äratundmisrõõmu eeskätt afromuusika austajatele. Lisaks pidevalt esiplaanil olnud konga- ja djembemängijale Mouhamadou Sarri rütmilisele vitaalsusele andis ansambli kõlale ainulaadse värvi ka Sona Jobartehi virtuoosne koramäng, mis eristab seda bändi paljudest teistest afromuusika tegijatest. Jobartehi ülejäänud kaasmuusikutegi professionaalsus oli kõrgel tasemel ja publik sai kenasti kaasa haaratud, kuid sellest hoolimata mõjus show tervikuna veidi kulununa. Raske siinkohal öeldagi, kas põhjuseks oli ilmselt juba tuhande esimest korda esitusel olnud kava, mis esinejaid enam kuigivõrd spontaansusele ei ärgitanud või minu kui kuulaja varasem kokkupuude sarnasesse nišši kuuluvate artistidega, kelle puhul aimub, et naljad ja trikid, mida räägitakse või tehakse, korduvad esinemisest esinemisse ja kavast kavasse. Helget meelelahutust pakuti kokkutulnutele samas kamaluga ja millegi puudumise üle oleks õigupoolest patuasi viriseda seal, kus seda üldse olema ei peaks.

 

Festivali viimasel Tartu päeval võis kuulata kõigepealt Eesti jazzi vanameistri Lembit Saarsalu 70. sünnipäevale pühendatud kontserti, kus lisaks maestrole astusid üles mitte vähem väärikad jazzigurud Olav Ehala, Toivo Unt ja põlvkonna võrra noorem Toomas Rull. Kiirelt möödunud aastad pole vanemate meistrite musitseerimislusti karvavõrragi vähendanud, sõrmejooks on endiselt väle ja nalju pudeneb varrukast. Mina polegi vist varem sattunud kuulma, kuidas Lembit Saarsalu bluusi laulab – oli lõbus küll! Peamiselt Eesti jazzmuusika kullafondi kuuluvatest paladest kokku pandud programm oli vaheldusrikas ja juubelikontserdile vääriliselt meeleolukas.

 

Samal päeval tähistati ERM-is veel ühte juubelit, nimelt oli Poola vabariigi sajanda aastapäeva auks kontserdisaali kogunenud soliidne ja arvukas kuulajaskond, kust ei puudunud ka Poola Suursaatkonna ja Tartu linnavalitsuse esindajad. Traditsiooniliste pidupäevapöördumiste järel lubati lavale Sławek Jaskułke sekstett, kelle kava koosnes Poola armastatud jazzmuusiku ja helilooja Krzysztof Komeda lugude töötlustest. Seejuures oli algmaterjalile lähenetud väga vabalt ja loominguliselt, püüdes endile omaste vahendite ja väljenduslikkuse kaudu anda edasi Komeda muusika olemuslikku tuuma. Loomulikult on selline lähenemisviis väga subjektiivne ja arvatavasti võib kõlanud kava autoriks pidada enam Jaskułket kui Komedat, kuid teostuse meisterlikkus ja lavalt hoovanud muusikaliste ideede küllus ei jätnud küll vist ühelegi jazzisõbrale põhjust midagi enamat soovida.

 

Nende kava ülesehituses võis sarnaselt Islandmani kontserdiga aimata püüdu suuremate vormide poole, kus tervikut liigendavate vormiosade aluseks võis olla ka sama muusikaline algmaterjal asetatuna erinevaisse, sageli jazzispetsiifiliselt arhetüüpseisse rütmikeskkondadesse. Lisaks bändiliider Jaskułkele pakkusid suurepäraseid soolosid trompetist Emil Miszk ja mõlemad saksofonimängijad, kes kõik kuuluvad Poola noorema põlve jazzmuusikute koorekihti ja kannatavad välja võrdluse ilmselt mistahes rahvuslike jazzikoolkondadega Euroopas.

 

Juba kaheksandat korda Tartus ja teist aastat Narvas peetud jazzi- ja rütmimuusikafestival on leidnud ERM-i näol endale suurepärase partneri, kus vastavalt festivaliprogrammi vaheldusrikkusele pakuvad vaheldust ka erinevate võimalustega kontserdipaigad. Neli kontserdisaalina kasutusel olnud ruumi toetasid peaaegu ilma erandita esinejate vajadusi ja eesmärke ning muutsid festivaliõhustiku koduseks ja sõbralikuks. Suur roll festivali õnnestumises oli lisaks missioonitundelistele peakorraldajatele Oleg Pissarenkole ja Ants Johansonile kindlasti ka paljudel noortel abilistel, kelle hulgas võis ära tunda peamiselt Elleri kooli rütmimuusika osakonna õpilasi. Peale pikki festivalipäevi kodu poole veeredes ei tundunud üha süvenev novembrihalluski enam nii pelutav kui enne, mille eest suur tänu kõigile korraldustiimi liikmetele!

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload