Laulu ja lauljate pidu Saku suurhallis

 

Esiotsa oli päris kentsakas tunne siin-seal Tallinna linnaruumis rippuvailt plagudelt lugeda – Kadri Voorand ja Estonian Voices panevad aja seisma. Saku suurhallis! See lubadus ja üleskutse pani mõtlema. Kas tõesti on jazz Eestis juba nii populaarne, et kogub Saku suurhalli täie publikut? Selles pidi oma silma ja kõrvaga veenduma. Käisin, kuulasin ja veendusingi.

 

Saal tundus üsna rahvast täis, kuigi ma pole kindel, kas kõik sinna just jazzi kuulama tulid. Võibolla olid mängus mingid muud tegurid. Saali sisenedes võis märgata, et lava on tõstetud tavapärasest erinevasse asukohta ning publik pandud istuma harjumuspärase suunaga risti, 90-kraadise nurga all. Lahendus tundus hea – heli oli korralik ja suurem seltskond esinejaid mahtus samuti lahedalt lavale ära. Juba enne kontserdi algust siristasid õhus nähtamatud linnukesed, mis oli ütlemata armas sissejuhatus. Kadri Voorand lähenes lavale treppe mööda, laskudes hoopis publikuala poolt, ja alustas kava müütilise, maailma loomisest jutustava eesti regilauluga. Temaga liitus Estonian Voices ja järgnesid palad meie esindus-vokaalansambli repertuaarist, sealhulgas “Kõik, mis teed, tee praegu” ja “Kui lähed, mine iseendasse”. Vokaalgrupp kõlas ideaalilähedaselt nagu alati.

 

 

Seejärel lustis Voorand oma lauludega, keerates vinti vahepeal veidi üle ka, nähtavasti publikut provotseerides – kuidas see reageerib, kui laulja hakkab äkki pööraselt keksima ja vaibakloppimismuusikat tegema? Vist saadi naljast aru. Natukene häiris mind hoopis see, kui Kadri laval iseendaga vesteldes kommenteeris: “no ära ole nii lapsik, äkki läheb paremini peale”. Võibolla on keegi anonüümne kommentaator kusagil netis talle lapsikust ette heitnud? Mina isiklikult leian, et loovust ilma mängulisuseta on väga raske ette kujutada, ja mängulisust ei tohiks segi ajada lapsikusega.

 

Pidu suurhallis võttis tuure üles sedamööda, kuidas lavale lisandus külalisi, nii Eestist kui kaugemalt. Üks oodatumaid oli kindlasti vokaalansambel Accent, kelle liikmete erinev päritolumaa annab põhjuse rääkida lausa globaalse haardega bändist. Eri riikide esindajad “heiskasid” vokaalselt-sümboolselt ka oma riigi lipud, lauldes põnevaid seadeid vastavate maade hümnidest. Kõige vahvamad olid siiski hetked, kui mõlemad vokaalgrupid laulsid koos. Eriti uhke tunne pidi olema samuti publiku hulgas viibinud Arno Tammel, Estonian Voicese endisel liikmel ja mõlema ühislaulu autoril. Omaette kunsttükk oli koostada sujuvalt kulgev kava, mis ei tekitaks kuulamisel tükeldatuse või juppidest kokku lappimise tunnet. Tundub, et see õnnestus. Aeg ei jäänud saalis küll päris seisma, kuid sai kindlasti mõnusalt veedetud.

 

 

Kui alguse juurde tagasi tulla, siis viis minutit enne kontserdi algust lookles uste taga veel ilmatu pikk saba. Saku suurhalli oli aja peatumise imet tunnistama tulnud suur hulk rahvast. Järjekorras seistes meenus mulle, et kümme aastat tagasi võis Kadri Voorandi kontserti kuulata tillukeses NO99 jazziklubis. Kuid asi pole ainult saali suuruses. Olen mitmel korral Saku suurhallis kogenud kehvavõitu heli ja hakkasin seda pidama lausa parandamatuks nähtuseks, millega kvaliteedi suhtes nõudlik muusik nagu Kadri Voorand kokku ei sobi. Ajad õnneks muutuvad. Kõige suuremate sammudega on kahtlemata edasi liikunud Kadri Voorand, kes on sooritanud varem mõeldamatuna tundunud hüppe nišijazzist peavoolumuusikasse ja -meediasse. Ka tema kohta kehtis algul ütlus, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, ja võib oletada, et Eesti publik on õppinud Voorandit armastama osaliselt tema piiritaguse menu kaudu. Oluline on ka järjekindlalt oma asja ajada, seni, kuni see teistelegi meeldima hakkab. Saalis istudes ja muusikat kuulates ei tundunud see üldse ebaloogiline – nii mõnigi Voorandi esitatud laul kuulub popmuusika alla ning on kergesti kaasa ümisetav. Ka jazziartist võib olla hitimeister.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload