Üksinduse laul

Dokumentaalfilm “Lageda laulud”. (Klaasmeri, 58 min). Režissöör Marianne Kõrver.

“Lageda laulud” on teekond üksinduse kõige salajasematesse soppidesse – sinna, kuhu teinekord ei julgegi piiluda.” (Tõnu Kõrvits)

Seda filmi nimetatakse m u u s i k a d o k u m e n t a a l i k s, muusikaliseks dokumendiks helilooja Tõnu Kõrvitsast... See pole päris nii. Film on enamat, ehk isegi parem kui dokument. Ta on soojem kui lihtsalt dokument. On peenem ja täpsem. Temas on vähem dokumendi meeleheitlikku konkreetsust ja sellevõrra enam ruumi, kuhu vaataja võib soovi korral sisse astuda, osa saada. Dokumendiga oleks see teadagi lootusetu. Kuid jah, kuidas sellist vormi siis nimetada? Ilusa ja armsa raami sisse riputamine ongi raske. Pigem nentigem – filmi on tehtud armastusega, me tunneme seda. Pealegi võib ju heal lapsel olla mitugi nime. Piisab, et teda südames kantakse.

Kahtlemata on helilooja enese kõrval filmi peatähelepanu m u u s i k a l. Seda on tõesti rohkelt laiali jagatud. Aeglaselt, kuid visalt, tunni jooksul, täidab ta enesega kogu ümbritseva, kammitseb kuulaja. Vaid veel pisut ja sa upuksid. Kummalisel kombel seda aga ei juhtu. Sa ei vaju, ei kao ja see hulpimine juba isegi meeldib sulle. Tahad edasigi selles, sellises muusikas triivida. Triivida... Aga hiljem tajud, et see muusika oledki sa ise. Ja ehk salaja, iseeneses, tahaksidki selle lainetesse kaduda. Oleks see siis “piinav ilu” või “magus valu”? Muusika rõhub ja vaevab, kuid on ometi kaunis ja imehää. Helilooja hingevõnked saavad meile lähedasteks. Need on ju ka minu tundmused, läbielamised. Otsekui tõuseksid ise filmi kangelaseks... Ja pärast seda juba – kõik teoses nähtav-kuuldav lihtsalt ei saa sulle mitte meeldida! Film on su võitnud.

Filmis jutustavad kaheksa helilooja sõpra või lihtsalt tuttavat, täiesti erinevat inimest, kuidas neile teos meeldib. Ja see on taas üllatav, kummaline. “Selline” muusika ei saa olla meelepärane kõigile. Mulle see muidugi istub, aga ma ei ole ju selline nagu kõik. Mina olen siiski eriline – arusaamatu, kasvõi raas. Oma sümpaatiat Tõnu Kõrvitsa muusika vastu ilmestati täiesti erinevate väljaütlemistega. Küll aga korrati ühel häälel sõna “loodus”. Miks peaaegu kõik ainuüksi loodusest pajatasid? Muide, ka peategelane on nendega päri, vähemalt sõnades. Kuid muusika ise, ja tekstid, millele loodu tugineb, nende meelelaad, on altid pakkuma tõsisemaid, veelgi sügavamaid assotsiatsioone kui “mets”, “jõgi” või “talv”. Filmi looja on selle kohta öelnud: “Film “Lageda laulud” on oma nime saanud Tõnu samanimelisest kooritsüklist, mille aluseks on Emily Brontë pea g o o t i l i k u l t tume poeesia”. (Autori rõhutus.) Niisiis – mitte üksnes loodus. Kahtlustan, et helilooja polegi tahtnud meile kõike välja öelda, see ei läheks mitte. Ja seegi meeldib.

Ülesehituselt on film lihtne, kergelt mõistetav – intervjuu kangelasega, sõprade-tuttavate muljed, mõned episoodid õpilaste ja esitajatega. Ja rohkelt loodust, ülesvõetuna muusikast kõlavas meeleolus. Peategelane ise on mõtlik, loomulik, sõnaaher, ka irooniline. Ja küsimusi muidugi jagus. Peamise pani minu arvates ette “naabriks” tituleeritud naine. Ta oli ka ainus, kes kuigivõrd kahtles Tõnu loodu ja üleüldse muusika tarbeväärtuses (pidades silmas siiski pigem “kerget” kui “tõsist”). Pealegi oli ta peaaegu kindel, et meie kangelase loomeind võib mingil hetkel ammenduda. Mida-mida? Kuid seda pelgab muusika autorgi. Vähe sellest – midagi sellist on tal tulnud läbi põdedagi. Õudne. Aga see must vari tõstab ta ka filmirüütlist tavaellu. Tahaks talle toeks olla, muidugi, kui seda kunagi vaja peaks minema. Samas – nii ongi ta üks meie seast, inimene nagu mina ja sina, elu kangelane. Kuid pöördugem tagasi “naabri” juurde. Teda erutas ja talle oli mõistetamatu, kust selline muusika võetakse. Tõepoolest – kust see k õ i k võetud on? “Mitte ju mingist raamatust!” nagu üritas pakkuda “naaber”. Tähtis küsimus, millele ootaksid vastust ilmselt paljud, mina nende hulgas. Kuid... “vastust pole ühelegi... ehk on vorm selline? Ehk see peabki jääma saladusse?” (Arvo Pärt). Sest “valjult öeldud mõttel juba vale sees” (Fjodor Tjuttšev). Ja nii võib lõpuni väljaütlematu osutuda õigemaks ja sügavamaks, muide ka tundeliselt usaldusväärsemaks.

Veel on ses filmis palju kauneid kaadreid lendkaameralt. Episood kontserdilt orkestriga. Klaveri ja viiuli duetiproov. Kuid neist me vaikime, tänasesse teksti nad ei sobitu.

Vene keelest tõlkinud Peeter Tooma.