Eesti laul

“Helisevad šedöövrid”: Arete Kerge ja Mihkel Poll 14. oktoobril Kadrioru kunstimuuseumis. “i nagu interpreet”: Juhan Tralla ja Sten Heinoja 16. oktoobril Estonia kontserdisaalis.

Oktoobri keskel, kui kõik puud olid otsustanud oma kirju lehepahmaka maapinnale laiali laotada ja meenutada inimestele Eesti looduse tõelist koloriiti, sai ühepäevase vahega kuulata kaht eestimaise vokaalmuusikaga täidetud kontserti.

Eesti Kontserdi ja Kadrioru kunstimuuseumi ühissarjas “Helisevad šedöövrid” tutvustatakse muusikalise osa eel muuseumi suletud kogust üht kunstiteost, mis annab kontserdile sobiliku tausta ja lisaväärtuse. Seekord oli kunstiteadlane Kerttu Männiste valinud eelmise sajandi alguse uuendusmeelse eesti kunstniku Ado Vabbe maali “Lauljatar” (1934), milles on näha mõjutusi Pariisi 1930-ndate uuematest suundumustest: impressionistliku lohaka pintslikasutuse kombineerimine rahvusliku eripära, antud juhul koduse realistlikuma väljenduslaadiga. Seejärel lavale astunud lauljatar Arete Kerge (lisan igaks juhuks, et endine Teemets) koos pianist Mihkel Polliga said endale saali akendest taustaks sellesama imelise sügiskoloriidi, millele hakkasid maalima tõelisi helisevaid šedöövreid. Kontserdi kava peegeldas eesti soololaulu arengut umbes 90 aasta vältel, peatudes nii hittidel kui unustatud aaretel. Seetõttu oleksin eelistanud nende kõlamist rohkem kronoloogilises järjestuses, vähemalt lõpukulminatsiooniga Tõnu Kõrvitsa teostel – see on ju see, kuhu oleme välja jõudnud. Praegu jäid need justkui võõrkehana hulpima rahvusromantilisse massi, kuigi ilmeksimatult eesti muusika on mõistagi nii Vettiku siledal õhtusel järvel liuglev õnn (“Nokturn”, aegadeülene lemmik) kui Kõrvitsa nähtamatud tuulekellad videvikutaeva taustal tušijoonisena hargnevates okstes (“Hümn nähtamatule tuulekandlele” Mihkel Polli fantastilises sooloesituses; jälle üks muusikapreemia õigesse kohta!). Mõistan siiski ka interpreedi võimalikku otsust: Kõrvitsa “Unedemurdja” (Doris Kareva tekst) esmaesitus tundus olevat pisut liiga värske ja rabe, veel orgaaniliseks tervikuks sulandumata, et jätta see kontserdi lõpulooks.

Arete Kergel on hästi fikseeritud kaunis tämber, millega saab laulda vist peaaegu kõike. Kuid kust tuleb palju, tahaks ju veel rohkem. Väljendusrikkuse huvides igatseksin, et tema hääl sealt kindlast positsioonist aeg-ajalt väljuks, oleks näiliselt vähem kontrolli all, annaks huvitavamaid värve. Dramaatilisemad lood, nagu Eugen Kapi “Mets”, andsid selleks rohkem võimalusi, sobisid talle hästi ja olid ka põnevamad kuulata. Seevastu õrnemad, lüürilisemad laulud vajusid aeg-ajalt lihtsalt neutraalsesse “ilusa laulmise” kategooriasse – neiski oleksin tahtnud kuulda selgemat teksti ja rohkem isikupära. Minu jaoks jäi teksti väljenduse nõrkuse taha ka näiteks õhtu ühe üllatavama teose, Eduard Oja laulu “Jõuetus” mõtte tabamine. Mõlemad Adolf Vedro laulud olid aga tõelised pärlid – nii “Hõbedasel ööl” kui “Tähile” olid lummav (taas)avastus. Publiku sooja vastuvõttu tänati ka lisalooga “Ju valgus tõstab tiibu” Mart Saarelt.

Just Mart Saare lauludega sai järjekordse väljundi Eesti Kontserdi koostöösari interpreetide liiduga, laval tenor Juhan Tralla ja pianist Sten Heinoja. Kontserdikülastajal on viimastel aastatel olnud võimalus osa saada Saare soololaulude mitmetest tõlgendustest ning esmakuulamisel tundus äsjane neist kõige võõristavam. Kerge väliseesti aktsent à la Naan Põld leebemas vormis, stiililiselt pigem verismi kalduv ja laulmismaneerilt väga tehniline. Mulle on Juhan Tralla jätkuvalt eesti tenor number üks ooperilaval – kogu väljenduslik palett oli väga mitmekesine ja kuulata tervet salmi ühe hingamisega lauldavat on vokaaltehnika tippklassi austajatele igal juhul nauditav. Kuid Saare soololaulude puhul oli interpretatsiooniline lähtepunkt justkui... valesti valitud? Paistis, nagu ähvardaks lauljat ka kerge haigus ning sellest vaatepunktist oli tegemist hindamatu meistrikursusega: milliseid võtteid kasutada, et kontserdi lõpuni vastu pidada ja mitte midagi kahtlast välja näidata, millal tooni kitsendada, millal ataki algul märkamatult köhatada ja millal minna lava taha vett jooma. Võibolla ka seetõttu (kuna parim kaitse on tõesti mõnikord rünnak) oli kontserdi peaaegu tervenisti tehniliselt keerukatest lauludest koosnev esimene pool intensiivne ja kiire tulistamine, kuni viimaste lauludega hakkas tekkima lootus kuulda midagi huvitavamat. “Sügismõtted” oli dramaatiliselt köitev ning “Kalamehe mõrsjas” tuli välja laulja hea huumorisoon, eluterve irooniaga vürtsitatud nartsissism oli siin omal kohal.

Sisuliselt terviklikuma teise kontserdipoole saabudes hakkas elamuse tase järk-järgult tõusma, kuulaja sai lasta end lõdvaks ja nautida Saare ekspressiivset muusikat. Lauluga “Ta tuli...” jõudis minuni tõdemus, et Saar on siiski selline helilooja, kes väärib võimalikult palju erinevaid tõlgendusi, et levida võimalikult kaugele ning n-ö autentse esituse põhimõttel on ikkagi teatud piirid. Sedaviisi illumineerituna kogesin veel põnevat karakterisse minemist laulus “Üksi” ja paljuesitatud “Must lind” ei ole mulle ausõna kuni siinse ettekandeni olnud arusaadav teos! Sten Heinoja tundlik, detailne ja poeetiline klaverimäng pani ootama mõnd tema sooloõhtut. Ning kui lisalooks kõlas Artur Kapi “Metsateel” viimseni Georg Otsa maneeris, olid võidetud vist küll viimased südamed saalis.