Armastus on ikka seesama, olgu mis sajand tahes

XXIII festival “Orient et Occident” on nüüdseks selja taga. Kuulda sai Andide, Armeenia, Pärsia, Eesti, Ungari ja Euroopa keskaja ning tänapäeva muusikat. Siinkirjutaja sattus sellele juba auväärse traditsiooniga festivalile seletamatutel põhjustel päris esimest korda, ehkki on festivaliga kodulinna jaganud kõik need aastad.

 

Poul Høxbrole Taanist ja sopran Elisabeth Holmertzile Norrast. FOTO facebook.com/Orient-Occident

 

Avapäeval kõlas Andide muusika eestlaste ja külaliste esituses – Los Estandinos, Eesti indiaanimuusika sõpruskond (Tõnis Tulp, Raho Langsepp, Jüri Vaino, Lilian Langsepp, Taivo Niitvägi) mängis selle muusika maaletoojate Mikk ja Heno Sarve mälestuseks. Tõnis Tulp jagas musitseerimise vahele mälestusi sellest, kuidas Mikk Sarv talle aastakümneid tagasi vinüülilt Andide muusikat laskis ja kuidas nad kohe samal hetkel otsustasid proovida neid lugusid isegi mängida. Bänd sai päriselt kokku alles sel kevadel, Mikk Sarve ärasaatmise ajaks, aga nelja aastakümne jagatud kogemus ja armastus selle muusika vastu oli ometi kuulda ja tunda.

 

Kontserdi teise poole sisustas rahvusvahelise koosseisuga ansambel Chakana, kus ühe keelpillina kõlas üllatuslikult vioola (Clara Petrozzi), üks instrumentalist (peamiselt puhkpillidele spetsialiseerunud Silvo Vatanen) pärineb Soomest ja kvarteti ülejäänud liikmed Peruust ja Tšiilist. Ootuspäraselt jõuti ka kahe ansambli koosmängu ja tantsuni, mis sellise muusika puhul tundus enam kui enesestmõistetav – eks lõi ka suurem jagu publikut nagunii enamiku ajast varbaga takti, kui hispaanialikud rütmid rahulikult paigal püsida ei lubanud.

 

Teisel festivaliõhtul oli ülikooli aula esmalt Armeenia multiinstrumentalisti Levon Tevanjani päralt, kes mängis erinevaid Armeenia traditsioonilisi puhkpille ning jagas vahepeal lava Hamidreza Ojaghi, Gian trio karismaatilise löökriistamängijaga. Kontserdi teine pool kuulus Gian triole ja Iraani lauljatarile Raheleh Barzegarile. Sel põneval ja värvikal (suur tänu ka valgustajale!) kontserdil tundis nohikust võhik tohutut puudust tublist kavabrošüürist, kust oleks saanud lugeda, millest õieti lauldakse (seda enam, et esitati erinevatesse stiilidesse ja traditsioonidesse kuuluvat Pärsia, aga ka kurdi muusikat, millest nohikul pole õrnemat aimugi) ja mis põnevad keelpillid need on ja mis huvitavat vokaaltehnikat laulja kasutab, et ta vahepeal kahehäälselt kõlab. Esinejate tutvustused festivali kodulehel kõiki neid lünki paraku täita ei suuda.

 

Kontserdi käigus selgus, et Hamidreza Ojaghil on lisaks suure trummi daf’i virtuoosse käsitsemise oskusele ka väga sümpaatne sügav lauluhääl. Kontserdi lõpuosas liitus Iraani muusikutega ka Lilian Langsepp harfiga ning Saile Johanna Langsepp tantsis oma koreograafiat sufi muusikale, kulminatsioon oli hingeminev. Lõpuloos astusid taas üles kõik kontserdil esinenud muusikud, Tevanjan koos Iraani ansambliga armeenia viisi mängimas.

 

Viimase kontserdiõhtu esimeses pooles astusid kordamööda ja duona üles kitarristid Robert Jürjendal ja Sándor Szabó, pakkudes kumbki üle aja- ja ruumipiiride küündivaid kompositsioone ning üheskoos improviseerimist. Szabó esitas muu hulgas vihmaloitsu, lubades publikule, et seekord, erinevalt esiettekandest, sadama ei hakka – ja tõesti, vaatamata muusikalistele valingutele kitarril ei hakanudki, ei ülikooli aulas ega õues, kus valitses lõunapoolsetelegi külalistele meeldinud soe ja mahe sügisilm. Teine kontserdipool kuulus aga Poul Høxbrole Taanist ja sopran Elisabeth Holmertzile Norrast, kes pakkusid kuulajaile nii keskaega kui tänapäeva väga huvitavas programmis, mis väga nappide vahenditega (ühehäälne instrument – madalahäälne vilepill või bendir ja sopranihääl) lõi lummava atmosfääri, kus eri ajastute helid omavahel kõnelema hakkasid. Avaloo ajal veidi ebakindlalt kõlanud sopran leidis end kiiresti ja kontserdi kulgedes näitas ta end mitmekülgselt andeka artistina, kes saab kontakti nii hilisrenessansi, varase keskaja kui XXI sajandiga (Tancy Davies, tsükkel “Trobairitz” XII sajandi naistrubaduuride tekstidele, aga mitte provansi, vaid tänapäeva ladina ehk inglise keeles – armastus on ikka seesama, olgu mis sajand tahes). Selle kontserdi kõige lummavam pala siinkirjutaja jaoks oli Rootsist leitud käsikirjast pärinev keskaegne sekvents pühale neitsile, laulduna bendir’i saatel. Kontserdi lõpuks panid esinejad publiku neljahäälset keskaegset kaanonit laulma – eks ole seegi muljet avaldav saavutus meie sünteetiliste helide ajastul.

 

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et ilmselt peab edaspidi festivalikavale rohkem tähelepanu pöörama, et anda endale rohkem rõõmsa üllatumise ja tundmatuga kohtumise võimalusi. Oli elamusterohke nädalavahetus, täis vägagi elusat muusikat, ja mida talvele vastu minnes veel tahta?

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload