_page-0001.jpg)
Kahe riigi vaheline sõpruskohtumine jazzis on väga tänuväärne formaat. Lisaks 26.–28. septembril mitmes Eesti linnas (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Valgas ja Võrus) toimunud Prantsuse-Eesti jazzifestivalile on varem sarnase põhimõttega minifestivali korraldanud näiteks ka butiikagentuur Avarus kahasse Šveitsi partneritega. Seekordse Eesti Jazzliidu ja Nantes Jazz Actioni koostööprojekti üks meeldiv külg on muidugi omamuusika eksport – kevadel käisid Prantsusmaal kontserte ja töötube pakkumas Kadri Voorand Trio, Peedu Kass Momentum ning Jaak Sooäär & Aleksei Kruglov 4tet. Teine külg on aga kindlasti kohtumine teistsuguse muusikakultuuriga, nii võõral väljakul kui ka siinsamas Eestis. Mitut “vahetusansamblit” kuulates tekib juba põhjalikum mulje ja tugevam elamus mingi maa jazzist. Liialdamata on see väike reis, kui mõne tunni vältel näed ja kuuled midagi uut, kummastavat, hämmastavat, õpetlikku. Nagu oleks käinud Lasnamäe turul või Koplis autoremondis. Lisaks prantslastele esinesid festivalil Andre Maakeri, Peedu Kassi ja Ahto Abneri Bad Habits Trio ning Kristjan Rudanovski, Jaanis Killi ja Robert Nõmmanni mustlasjazzi trio Titoks.
Rahvaste (jazzi)sõprus: Le CoOn Prantsusmaalt ja Titoks Eestist. FOTO jazz.ee
Teatris NO99 kuuldud kaht prantsuse jazzkollektiivi (kolmandana esines Võrus ja Pärnus ka ansambel Colunia) ühendav joon oli nutikas, ehk isegi kaval kontserditerviku ülesehitus. Üllatusmomendid saavutati kuulajat esialgu… uinutades. Paljudele Eesti muusikutele varasemastki tuttav David Chevallier Trio alustas sumbuursemate, sissepoolepööratud teostega, mille mõjulepääsu pärssis ka ebaõnnestunud plekine akustilise kitarri kõla. Seda tugevamalt mõjusid oma haaravusega kava edasised arengud ja muusikute uute tahkude avanemine. Lihtsamalt end kätte andvate, sealhulgas folgimõjuliste struktuuride kaasamine, Christophe Lavergne’i tundlik ja nüansseeritud löökpillimäng, David Chevallier’ bändžo virtuositeet ja Sébastien Boisseau’ tehniline ja sütitav kontrabassimäng muutsid kontserdi inspireerivaks elamuseks.
Tagasihoidlikumalt alustas ka Le CoOn, kes pidas pool kontserti vastu lausa minimalistlikus stiilis, hoides burdoone ja korrates kaua-kaua teemajuppe. Seda võimsamalt mõjusid hiljem meeldivalt kahiseva-säriseva kõlaga altsaksofonist Elie Dalibert’i vabad soolod ja trummar Mateo Guyoni muundumine virtuoosseks vibrafonistiks. Kontserdi küllaldase arengukõveraga ja pingestatud tervikuks sõlmimine tunduski paraja mustkunstitrikina, sest trio kolmas liige, diatoonilise akordioni mängija François Badeau panustas jazziliku soleerimise asemel ja mõnede teemade mängimise kõrval põhiliselt funktsionaalselt – vasaku käe bassiga, lihtsamate harmooniate ja siin-seal (tehis)müralike foonidega.
Kontserdi põhikogemus on, et üllatuslikkus toimib. Kõiki kaarte ei pea kohe avama. Tasub julgeda muuta klassikalist narratiivi. Ülemäärane kordus võib-olla muusikas üks igavaimaid asju, aga kõlaliselt huvitavana ja oskuslikult paigutatuna võib rahvalik või minimalistlik printsiip anda võimsa efekti, ka järgneva suuremale mõjule pääsemise näol. Tagurpidisena kasutas seda võtet Montreux’ jazzifestivalil üks maailma juhtivaid jazztrompetist Ambrose Akinmusire, kes mängis kontserdi lõpuks kahe akordi saatel marsirütmis üht nooti – ligi viisteist minutit, trummar vaid õige pisut oma rütmimustrit varieerimas.