• Aare Tool, muusikateadlane

Vivaldi, Marcello, Telemann, Bach. Kontserdid oboele ja oboe d’amore’le. Kalev Kuljus, Leedu kammero


Kalev Kuljuse plaat on hea meeldetuletus selle kohta, kuivõrd võimsalt andis oboe XVIII sajandi esimesel poolel tooni mitte üksnes orkestripillina, vaid ka instrumentaalkontsertide solistina. Plaadil kõlavad neli kontserti oboele või oboe d’amore’le. Barokiajastu repertuaarist huvitujale on see veidi alla tunni kestev plaat niiöelda maitseproov, kuivõrd ainuüksi Vivaldi sai maha paarikümne oboekontserdiga ja lisaks siin esindatutele on oboele kirjutanud näiteks Albinoni ja Händel. Põhjalikkuse ihaleja peab pöörama pilgu mahukate plaadiantoloogiate poole, barokiajastu oboekontsertide sissejuhatusena on Kuljuse plaat aga üks parimaid valikuid.

Asjalikus saatesõnas on alustuseks osutatud tunnusele, mida barokiajastul ja hiljemgi puupuhkpillide juures eriliselt hinnati ja oluliseks peeti, nimelt sarnasusele inimhäälega ja võimele kõlada sulnilt laulvates viisikäändudes. Seega võib tõepoolest väita, et toonastele heliloojatele oli oboe “muusikaliste ideaalide üks paremaid kehastusi”. Barokiajastu oboe polnud oma mängutehniliste võimaluste poolest loomulikult võrreldav pilliga, mis loodi klapisüsteemi täiustades XIX sajandil, ent omab sellest hoolimata rikkalikku virtuoosset pagasit. Näiteks Vivaldi kontsert C-duur on oma kirjaviisilt üsna sarnane sellega, mida täheldame tema viiulikontsertides. Modernse klapisüsteemiga pillil mängituna, nagu seda teeb Kuljus, lendlevad need passaažid sõrmede all vähimagi vaevata. Kuljuse interpretatsiooni suurimaid hüvesid on peen ja kohati tõeliselt lennukas kaunistuste mängimise kunst, mis on barokkmuusika stiilitundliku esituse loomulik osis. Et seda mõista, soovitan asjahuvilisel kuulata plaati samal ajal nooti jälgides. Ehkki esmapilgul võib see plaat paista pigem eriala-entusiastide pärusmaana, tagab Kuljuse leidlik mängulaad sellele kindlasti mõnevõrra laiema kuulajaskonna.