Orchid Classics sarjas ilmus äsja heliplaat kahe suurepärase viiulikontserdiga: Max Bruchi paljumängitud viiulikontsert nr 1 g-moll op. 26 ja Erkki-Sven Tüüri 2018. aastal Hugo Ticciati, Risto Joosti ja Tallinna Kammerorkestri esiettekantud viiulikontsert nr 2 “Angel’s Share” (“Ingli osa”). Teoste valik on väga õnnestunud, mõlemad toovad esile viiuli hinge – tema lüürilise olemuse, mis aga ei välista dramaatilisust ja teravaid aktsente.
Hans Christian Aavik on kogu oma viiuldajatee jooksul olnud isikupärase ja samas väga ausa lähenemisega teostele, kõik interpretatsioonilised otsustused tulenevad muusikast ja sellesse süvenemisest. See omakorda võimaldab täie veenvusega esitada eripalgelist repertuaari. Aaviku erakordselt tundlik kõlataju, fantaasiarikkus ja hiilgav pillivaldamine teevad temast ühe oma põlvkonna huvitavama viiuldaja.
Kui vahel kiputakse Bruchi viiulikontserti esitades kalduma sentimentaalsusse, siis Aavik tõlgendab teost karge romantilisusega, milles on küll melanhooliat, aga ka jõudu ja tahtelisust. Ka orkestri jõulised pursked rõhutavad, et Bruchi teos ei ole sugugi Johannes Brahmsi viiulikontserdi “vähem vend”, vaid võrdväärne helind. Teise osa alguses kujundavad solist ja orkester nõidusliku kõlaatmosfääri – soe tämber tekitab tunde sumedast suveõhtust või hoopiski millestki ebamaisest, mis on nii ilus, et saabki eksisteerida üksnes helides ja meie kujutluses. Kuid siingi näitavad interpreedid laia emotsionaalset ja dünaamilist skaalat nagu ka kontserdi teravate rütmide ja strihhidega finaalis.
Odense sümfooniaorkestriga on Aavik tuttav juba Carl Nielseni konkursi päevilt, kus ta mäletatavasti võitis esimese preemia. Solist ja orkester tunnetavad teineteist väga hästi, kõik nüansid ja detailid on omal kohal. Dirigent Gemma New on pälvinud mitu olulist preemiat ja on praegu Uus-Meremaa sümfooniaorkestri peadirigent. Plaati kuulates tõuseb eriti esile tema oskus jälgida ja edasi anda muusikalist dramaturgiat. Erkki-Sven Tüüri kontserdist kujundavad solist ja dirigent kontrastirikka terviku. Aavik on leidnud teose jaoks kirkad varjundirohked värvid ja toob välja Tüüri kontserdi imelise ilu. Tahes-tahtmata tekkisid assotsiatsioonid Alban Bergi viiulikontserdi lüürilise ja valusa loomusega.
Salvestise kõlakvaliteet on väga hea ning kaasvihiku tekst asjakohane. Loodetavasti leiab plaat rohkelt kuulajaid ja väärilist tähelepanu.
