“Werewolves”. Mingo Rajandi

Minoorse säsiga muusikat võiks koondnimetada ka bluusiks, olgu tegu siis mustlaslaulu, soome tango või regivärsiga. Minoore ehk bluuse on väga eriilmelisi: tšastuška, romanss, Pärt. Mõtlen, et kelle minoori meenutab Trio Maagis tuliseid ladina-ameerika rütme mänginud Mingo Rajandi mitmetel autoriplaatidel ja nüüdseks osaliselt ka noodivihikuna avaldatud hingemuusika? Eesti lüroeepilise rahvalaulu tungleva eleegika Rajandi isikupärasesse prismasse on koondanud kiiri siit ja sealt: eestipärane nordic noir (ansambel Ajastajad), norra Masqualero. Witches tõi perkussiooni kolina ja terjerypdalliku elektrikitarri (Erki Pärnoja) kristalse kõlaga kohe meelde ECMi esimese albumi: Garbareki “Afric Pepperbird”. 

Ultranarratiivne helilooja Rajandi ei jäta kaksipidimõistmise võimalust: vihases, lausa raevukas palangus sosistavad Mirtel Pohla ja Eva Koldits nõidu (kulminatsioonis viitab Rajandi Webber-Rice’i rockooperi “Jeesus Ristus, umbõ seff miis” ristilöömissteenile), häirivalt ebamusikaalne trummikolin (trummar ja kaasprodutsent Martin Petermann) sobib siia metafoorselt: lammutamine ja häving ongi koledalt masinlik. “Nelja tee ristis” päädivad hirmulõõtsatused absurdse tekstiga. Ja tõesti: kui usud nõidusesse, teise inimese mitteinimlikkusse lihtsalt seepärast, et too usub natuke teisiti, siis söö juudasitta, mine neljateeristi ja kae, kas saad ka näha “kuidas inimesest libahunt saab”. Aga moondumised-metamorfoosid toimuvad ka suurema draamata, igapäevaselt – kui inimpale kildhaaval kaob. 

Mingo Rajandi ei lähene kõrgelt, poliitiliselt. Tihti pole see maailmaärevus, mille pärast südant valutatakse, vaid väga argine eesti bluus: kuidas ei häbeneta olla kurjad. Rajandi loomingus puhuvad ka uued (kõrbe)tuuled. Kõrbebluusilikku “Eldoradot” kaunistab Pärnoja üle kitarrikrihvide libisev meloodia. “Tinariwen” on austusavaldus samanimelisele tuareegidest kõrbemuusika pioneeridele; piazzollalikku saksi vaheteemat kroonib aafrikalik koorilaul. Rajandi jazzkvintetile on värskeks värviks vioola. Seal pakub vioolamängija Andres Kaljuste lisaks meloodiaile nii ülemhelisid kui mõjuvaid tremolo’sid. Vioolakõla haagib meelde mõnusalt koduse võro blues’i Ummamuudu. 

Kolmehäälne ad libitum armastust pühitsev ballaad “My lil one” on sõjamaailmale ainumõeldav vastus. Palal on ka nutikas vorm: üks hetk hakkab (jää!) lihtsalt tasakesi liikuma. Olulise helimõõtme, hundiulge ja kõhedaid sonarihelisid mimikeerivat elektroonika-ambient’i lisab tenorsaksofonist Tobias Tammearu. Üldse on nii lood omaette kui albumitervik väga nutikalt ja ka üllatusterohkelt koostatud. 

Album lõpeb vahemänguga “Interlude”. Midagi pole lõppenud, oleme alles alguses: loomises, saamises. Paljugi, nii head kui halba, on veel ees.