_page-0001.jpg)
Jazzisessioon jõudis jaanuaris 22. episoodini. Külaliseks kutsusin seekord Villu Veski, kes pole mitte üksnes väga aktiivne tegevmuusik, vaid ka muusikaõppejõud ning festivalikorraldaja, alati innovatiivse mõtlemisega ning väga laia muusikalise maitse ja ampluaaga. Ka muusika, mida kuulasime, oli kirev ning osa sellest ei mahugi jazzi kategooriasse. Avalik vestlus toimus, nagu ikka, Tallinna jazziklubis Philly Joe’s.
Maceo Parker, “Sing a Simple Song”. (Plaadilt “Funkoverload”, 2002)
Enne pala avalikustamist: See on kindlasti üks minu nooruspõlve lemmikmuusikastiile. Tundub, et James Brown see ei ole, ehk George Clinton või keegi selline?
Pärast: Ma hakkasin enne ära arvama, kui saksofon mängima hakkas. Maceo Parker oli James Browni eluaegne kontsertmeister ja mul on õnnestunud teha temaga ühel Soome festivalil kaasa bussireis lennujaamast festivalipaika. Kiitsin tema kaasakiskuvat rütmikat ja ta ütles, et on läbi teinud maailma parima rütmiülikooli – kakskümmend viis aastat James Browniga laval.
Ka mina alustasin Saxappeal Bandi tegemist pärast seda, kui ma kuulsin Stockholmis ühel festivalil Maceo Parkeri bändi. Ta oli siis just soolokarjääri alustanud. Nüüd on ta teatavasti oma tegemistega hoopis Euroopasse kolinud.
I.H.: Maceo Parkeril on olnud sinu jaoks oluline tähendus?
Pean alustama natuke kaugemalt. Esimese mulje jazzist lõi mulle sügaval nõukaajal ilmselt Kesktelevisioonist nähtud Ella Fitzgeraldi ja Louis Armstrongi kontsert Carnegie Hallis. Ega ma lapsepõlves otseselt jazziga ju ei tegelenud, kuidagi sattusin klarneti ja sealt edasi saksofoni juurde. Kooli orkestris mängisime estraadipalu. Aga konservatooriumis saksofoni õppides oli muidugi kirg mängida seda muusikat, mis parasjagu moes oli – David Sanborn, Marcus Miller, Mike Stern. Erutasid ka Stevie Wonder ja Earth, Wind & Fire.
Püüdsime sellist muusikat ka ise teha, Villu Veski kvartetiga, mille esimene esinemine oli Aravete jazzifestivalil 1980. aastate keskel, festivalil, mille pani kokku Vello Mikk Eesti Raadiost. Aga me ei tahtnud mängida standardjazzi, vaid sellist, kus oleks klaveri asemel Fender Rhodes. Ikka fusion’i laadis muusikat. Ja siis saime juba kokku Sergei Manukjaniga, sündis ansambel Avicenna. Jutu alguse juurde tagasi tulles – Maceo Parkeri kontserdi nägemine andis lõpliku kindluse, et Avicennaga on aeg lõpetada.
Sergei Manukjan & Avicenna, “Fa-Ya-Fa-Ya”. (Plaadilt “Sergei Manukjan & Avicenna”, 1989)
Enne: Seda lugu ma ikka tunnen. See on meie enda Avicenna plaadi pealt. Peaks olema Taavo Remmeli lugu. See oli aeg, kui tuli kasutusele trummimasin, millega sai teha elektroonilist biiti. Otsisime moodsat sound’i ja see ongi ainuke lugu plaadil, kus trummimasin oli kasutusel. Looper’id ja arvutid tulid hiljem.
Pärast: Ma pean ütlema siia juurde, et kui kasutada muusika produtseerimisel elektroonilisiloop’e, mida ma ise olen palju teinud, kirjutades muusikat teleseriaalidele või filmidele, siis selles rägastikus sobilikku loop’i, või tänapäevaselt öeldes sämplit otsides jäävad need kõik meelde. See tähendab, et kui hiljem televiisorist kuulad produtseeritud muusikat, ütled kohe ära, millise loop’iga on tegemist.
I. H.: Vahepeal on tehnika palju edasi arenenud.
Kui ma konservatooriumi lõpetasin, siis oli selline aeg, kus masinad tulid peale. Elus inimeste elus mäng oli out, see oli eilne päev. Ma mäletan, et Eesti Raadio vastas Kungla restoranis mängis ansambel, kahe saksofoniga jazzkvintett. See ansambel tundus tollal nii ajast ja arust. Kõik selline muusika, kus ei olnud kasutusel mitmehäälset laulu ja trummimasinat, oli moest väljas.
Nüüd on juba õige mitu aastat Eestis moes jälle naturaalne jazz. Instrumentaalmuusika on tagasi. Vahepeal ma ei uskunud, et see ring jälle võiks täis saada, aga õnneks sai. Minu õnneks ka, sest mulle selline muusika meeldib. Praegu avastatakse taas jazzi väärtuslikku osa. Noored on saanud hea jazzihariduse, standard on kõrge. On taas jõutud tõdemuseni, et naturaalpillide kõla ei tüüta kunagi, sest seal tekivad need õiged ülemhelid, mida elektroonilistel instrumentidel pole. Pigem on elektroonika see, mis läheb moest.
Yukihiro Fukutomi, “I Am”. (Plaadilt “Love Each Other”, 2002)
Enne: See on just selline produktsioon, kus kasutatakse varem sissemängitud sämpleid. Näiteks see murtud trummibiit võib pärineda vabalt mõnelt George Clintoni plaadilt. Sinna saab hakata peale laduma muid asju.
Tänu DJ-dele, kes taolist klubivõtmes muusikat loovad, on jazz jäänud elama. Ma ei ole kunagi selle vastu protesteerinud, otse vastupidi. Kui nii mõelda, on üks suurimaid jazzi päästjaid DJ Gilles Peterson, kes hakkas raadios muusikat miksima ja on hiljem kogunud kuulajaskonda lihtsalt igalt poolt maailmast leitud huvitava muusika mängimisega.
Pärast: Jah, selline muusika meeldib mulle ka. Sellest on välja võetud hädasti kuulamist vajav informatsioon, teatud võtmes on selline muusika hea taust.
Ma ei ole kindlasti selline, kes ostab palju plaate ja teab täpselt, mis lugu millisest aastast või albumilt pärineb. Ma ei ole algusest peale tahtnud olla teiste salvestatud muusika asjatundja. Ma huvitun ikka rohkem sellest, et keegi minu plaate kuulaks. Mulle on jäänud meelde Riho Sibula ütlus, et talle meeldivad pigem suuna loojad kui suuna järgijad. Olen alati tahtnud minna muusika allikate juurde, mitte selle juurde, mis neist allikatest on sündinud.
I.H.: Minus tekitab klubimuusika ja jazzi sulam küsimuse, kas sellest sünnib iga kord midagi uut ja põnevat või on ikkagi mindud kompromissile, et võita kuulajaid?
Sellest on pigem ikka kasu. Mäletan, kuidas ma Bachi avastasin. Bachi toccata’t mängis selline ansambel nagu Ekseption, mis esitas intellektuaalrocki ja klassikalise muusika töötlusi. Kuulsin seda Eesti Raadiost, Tõnis Erilaiu keskööprogrammist, ja salvestasin lintmakile. Hiljem kuulsin Bachi toccata’t nii-öelda originaalesituses ja mõtlesin, et ka sellel pole väga viga. Läks aega, kuni mõistsin, et see teos on juba iseenesest hea, milleks need trummid ja elektribass sinna taha üldse panna...
Ma arvan, et igal põlvkonnal on muusikalised arvamusliidrid, kes mõjutavad maitset ja seda, millised sound’id meeldivad. Hiljem, kui inimene võibolla tüdineb sellest päevakajalisest moe-sound’ist, võib selguda, et ta jõuab algmaterjali juurde, mida talle on sinnamaani mingis soustis pakutud. Nii et kui DJd poetavad oma settidesse jazzi elemente, siis see muusika ikkagi vähemalt jõuab inimesteni.
Andsin rahvusvahelisel muusikapäeval Lõuna-Eesti koolides tasuta kontserte ja pidin sissejuhatuseks ka midagi muusikapäevast rääkima, Ütlesin siis, et sellele traditsioonile pani aluse söör Yehudi Menuhin. Keegi õpilastest ei teadnud, kes on Yehudi Menuhin. Siis küsisin, kas keegi on sellist sõna nagu “söör” kuulnud. Ikka ei tõusnud ükski käsi. Rääkisin, et see on tiitel, mis antakse Inglismaal erilise tunnustusena teenekatele inimestele, näiteks Paul McCartneyle ansamblist The Beatles. Keegi polnud ka biitlitest midagi kuulnud. Tundsin, et jään kontakti saavutamisel hätta, aga ei andnud alla ja poetasin Armin van Buureni nime. Teda muidugi teadsid kõik. Pärast esitasin küsimuse endale ja teistele – kultuuriministeeriumile, riigi kultuuripoliitikale, igasugustele asjameestele. Mis on see, mis neil on tegemata on jäänud, aga Armin van Buurenil tehtud? Miks on kooliõpilased temaga nii hästi kursis, aga muu kultuuriajalooga mitte?
Eivør Pálsdóttir, “Bridges”. (Plaadilt “Bridges”, 2015)
Enne: Ilus puhas hääl. Eivør Pálsdóttir, kellega ma olen aastaid koos mänginud. Ilmselt oleks ma võinud tema nime öelda juba enne, kui ta laulma hakkas, sest tema kitarrisõrmitsemise stiil on mulle tuttav. Kuigi ma pean ütlema, et Fääri saarte ja Islandi piirkonnas on tohutult palju singer-songwriter’eid, kes saadavad ennast kitarril üsna sarnaselt.
Pärast: Ma arvan, et põhjus, miks me ühe või teise artisti ära tunneme, peitub nende isikupäras, mis on jumala poolt kaasa antud. Vahel artistid tüdinevad sellest, mida nad on varem teinud, ja püüavad iga uue kontserdikavaga natuke muutuda. Alati tundub ju, et teed järjest paremaid plaate, aga aeg võib näidata vastupidist. Olen Eivøriga arutanud, et kui ta laulab ainult rahvalaule ja Fääri ballaade, siis ta ei ole enam omaealiste inimeste hulgas populaarne. Et peab ikka püüdma selle generatsiooniga samastuda. Vaatamata sellele on ükskõik milline tema plaat väga hea.