Vaimulik kava prantsuse-saksa teljel

Pärast kontserti. Foto: www.facebook.com/uuetanavaorkester

Uue Tänava Orkester, neidudekoor Kammerhääled, solist Peep Lassmann, dirigent Kaspar Mänd. Kontsert “Spirituelle” 13. novembril Tallinna Metodisti kirikus. Kavas Poulenc, Messiaen, Mendelssohn.

Uue Tänava Orkester on tänuväärne algatus, mida tiivustavad muusikaarmastus, teha tahtmine ning põlvkonna- ja kambavaim. See on noor orkester, mida juhib klassikalise muusika institutsionaalsest inertsist rikkumata noor dirgent. Orkestri tegemiste vastu tuntakse huvi, neid saadab poolehoid. Olles saabunud aegsasti Metodisti kirikusse, tabas mind kahtlus, kas publikut ikka koguneb. Aga üsna vahetult enne kontserdi algust valgus saal kuulajaid täis. Ka kuulajad olid noored – mitte sellised, kes alustavad kontserdiõhtut konjaki, trühvlikommi ja jalutussaali rituaaliga, vaid seda tüüpi, kes tulevad hoogsal sammul kohale, keeravad oma jope külje alla rulli, seavad “mobla hääletu peale” ja asuvad kuulama.

Kontsert “Spirituelle” kõrvutas Poulenci, Messiaeni ja Mendelssohni temperamenti ja helikeelt. Enne kontserti mõtlesin, et eriti hõrk oleks otsast lõpuni Prantsuse kava, aga Mendelssohni lisamine ei häirinud, seda enam, et tema 5. sümfoonia kõlas pärast vaheaega ja oli ka põhjusega välja otsitud – teos kannab alapealkirja “Reformatsioonisümfoonia” ning lõpeb uhkelt orkestreeritud Martin Lutheri koraaliga “Üks kindel linn ja varjupaik”. Esituse mõttes oli just Mendelssohni sümfoonia kontserdi nauditavaim osa. Sümfoonia partituur on diferentseeritud, seal on palju puhkpilliansambleid ja pillisoolosid, mis kõlasid heas tasakaalus ja välja joonistatuna, saateks nõtke orkestrimäng.

Kontserdi avapoole kaks suurt prantslast tõid lavale ka solisti ja koori. Messiaeni hommikumaiste mõjudega (Indoneesia gamelani pentatoonika) “Kolm väikest jumalikku liturgiat” on laia dünaamilise diapasooniga teos, mis suubub korduvalt sulaselgesse ekstaasi. Vanema põlvkonna pianisti, Messiaeni-spetsialisti Lassmanni kasutamine oli tore mõte, isegi kui klaveril on selles teoses partneri, mitte suveräänse solisti roll.

Kontserdi avanguna kõlanud Francis Poulenci “Litaaniad mustale neitsile” on põgus, kuid väga kaunis teos, koheselt äratuntavas, Poulencile igiomases mõrkjasmagusas laadis. Nagu Messiaeni teoses, on ka siin tähtis osa kooril. Tuleb öelda, et muidu igati heatasemelises esitusaparaadis oli koor kõrvukuuldavalt nõrgim lüli. Nii Messiaeni kui ka Poulenci koorikäsitlus on keerukas. Palju on teksti (mida koor esitas muide väga hästi artikuleeritud prantsuse keeles) ja vokaaltehnilisi väljakutseid. Neidudekoor Kammerhääled jäi korduvalt materjalile alla intonatsiooni osas, oli teatud õlgadele rusuva raskuse, “madala lae” tunnet. Kuid õnneks polnud see probleem läbiv ja kui meenutada kontserti tervikuna, jääb prevaleerima heameelt tegev mulje meie noore muusikutepõlvkonna särtsust ja sünergiast.