_page-0001.jpg)
Detsembri teisel nädalal Eesti muusika- ja teatriakadeemias toimunud “Meistrite nädal” oli suurepärane idee täiendamaks meie muusikakõrgkooli õppetegevust ja kontserdielu huvitavate kontsertide ja inspiratsiooni pakkuvate meistriklasside, kohtumiste ja loengutega. Seekord olid külas Londoni Guildhalli muusikakooli õppejõud, kammermuusik Evan Rothstein, džässmuusik Liudas Mockūnas Leedust, kitarrist Arturo Tallini Itaaliast, löökpillimängija Frédéric Macarez Prantsusmaalt ning pianist Frank-Immo Zichner ja tšellist Wolfgang Boettcher Saksamaalt.
Jõudsin nädala rohkest pakutust kuulda Triin Ruubeli kontserdiõhtut Brahmsi viiulisonaatidega. Selle noore ja kirgliku viiuldaja tulekuga Eestisse pärast Saksamaa õpinguid on meie muusikaelu läinud palju säravamaks. Tema kava kolme sellise suure teosega äratas suurt huvi. Kes meie viiuldajatest on viimati olnud võimeline neid äärmiselt nõudlikke teoseid mängima? Brahmsi aastatel 1878–1888 loodud kolm viiulisonaati on kaunis näide helilooja universaalsest haardest ning ehedast saksapärasest romantismist. Siin väljendub kõige puhtamal ja täiuslikumal kujul Brahmsi tasakaalustatud loomestiil. Sonaatide läbikomponeeritud faktuuris ühinevad viiul ja klaver lausa sümfooniliselt. Triin Ruubel valdab suurepäraselt oma pilli ning tajub nende teoste sügavusi. Tema klaveripartner Saksamaalt Frank-Immo Zichner on väga suurte kogemustega kammermuusik, kuid mängijate olemus ja temperament on võrdlemisi erinev. Triin Ruubeli plahvatuslikule ja intensiivsele esitajatüübile võiks ehk juurde anda sarnase väljenduslaadiga. Kuid sellegipoolest oli see, mida Ruubel ja Zichner sel õhtul pakkusid, väga viimistletud, läbi mõeldud ja vaimustav.