top of page

Jazz-rocki maailmanimed Eestis. Simon Phillipsi kontsert 30. novembril Vene kultuurikeskuses


Trummikuningas Simon Phillips. FOTO JEVGENI KULIKOV

“Jõulujazzi” väisanud legendaarne, juba aastakümneid üks enim nõutud popi, rocki ja jazz-rocki trummareid Simon Phillips on sooloprojekte varemgi teinud, ent järjekindlamalt on ta nendega välja tulnud just viimastel aastatel. Soovi oma loomepotentsiaali maksimaalselt rakendada märgib kunagi alustatud plaadiseeria “Protocol” jätkamine neli aastat tagasi. Sellesse õnnelikku perioodi mahub ka osalemine vanameistri vaimu ja ihu kõvasti proovile pannud jaapanlanna Hiromi trios, kelle lausa pöörase energiaga, inspireerivat kontserti oli võimalik mõne aasta eest “Jazzkaarel” külastada. Praegu Ühendriikides resideeriv heatujuline šotlane esitles Tallinna kontserdil oma neljandat sooloplaati. Kaasmuusikud on aja jooksul palju vahetunud, viimase plaadiga on muutunud ka see, et kui varem oli põhiautoriks Phillips ise, siis seekord on ta andnud selle rolli suurel määral kvarteti ülejäänud liikmeile. Seda otsust õigustab loominguliste ideede jätkuvalt kõrge tase ja värskus. Vene kultuurikeskuse kontserdil oli ainsaks probleemiks liiga suur soolode osakaal (kitarrist Greg Howe ja klahvpillimängija Otmaro Ruiz). Need jäid arenduslikult üheplaaniliseks, seda enam, et dünaamikale erilist rõhku ei pandud. Sellise soolode mahu juures pidanuks rütmisektsioon lugude arendusse palju loomingulisemalt ja tundlikumalt (jazzilikumalt) panustama. Ei bass (Ernest Tibbs) ega trumm algatanud improvisatsiooniliselt suurt midagi ega läinud ka ideedega kaasa, rong mürises vääramatult edasi. Soolosid oleks pidanud rohkem liigendama, struktureerima ja läbi komponeerima. Spordist mitte lugu pidava kuulaja jaoks ammendas “keevitamine” ja “ludistamine” end ammu enne soolo lõppu. Kui võimekad improviseerijad on olemas ja on valitud jazzilik tee, tuleks ka stiilinõuetega kaasa minna. Muus osas oli kontsert nauditav, nagu ka Monty Pythoni koomikut Eric Idle’it meenutava Simon Phillipsi musitseerimisest rõõmu tundev olek ning ärgas publikuga suhtlemine. Huvitav oli olukord, kus Venezuela süntesaatorilõvi Otmaro Ruiz tõmbas jazziliku sooloduelli käigus kuulsalt kitarristilt Greg Howe’ilt vaiba alt ära, esitades virtuoosse neljataktilise topeltnoot-tehnikaga lõigu, mille kordamist kitarrist sekundi murdosakese vältet ka kaalus, loobudes siis riskivabade nootide kasuks. Misjärel ta proovis tüdinud näoga korduvalt trummarile märku anda duell lõpetada. Seekord jäi võit Ladina-Ameerikale.

21 views
bottom of page