Neeme Järvi vahendatud kohalolu: diskograafiline sissevaade

Ühes kunagises intervjuus küsiti Neeme Järvilt: “Kui te kuulate mõnda raadiojaama, mis mängib klassikalist muusikat, kas te tunnete iseenda salvestuse ära?” Vastus: “Mõnikord kuulad ja midagi läheb nii fantastiliselt, et tunned: mina teeksin täpselt samuti. Loodad kangesti, et olekski enda juhatatud. Ja pärast öeldaksegi, et on minu juhatatud. Siis on küll hea meel!”[1]

Paar aastat tagasi astus Järvi oskusliku sammu, mille tulemusena paranesid tema šansid saada raadioeetri vahendusel meeldiva üllatuse osaliseks veelgi. “Neeme Järvi kinkis Klassikaraadiole 30 kilogrammi plaate,” kõlasid uudispealkirjad. Üks CD kaalub koos plastikkarbi ja bukletiga keskmiselt 100 grammi. Lihtne aritmeetika näitab, et sellisel juhul pidi kingitud plaate olema 300 ringis. Väga vähestel dirigentidel on ette näidata nii kaalukas diskograafia – ja seegi arv, muide, pole Järvi puhul kaugeltki ammendav.

Helisalvestus on XX ja XXI sajandi kultuuritarbimise enesestmõistetav osa. Alguses olid vaharullid ja šellakplaadid, pärast Teist maailmasõda ilmusid kauamängivad vinüülplaadid ehk LPd ja stereosalvestus, 1980ndate esimesel poolel vallutas plaadituru CDks ristitud digitaalne hõbeketas. Praegu sirvime helimassiive voogedastuses ja oleme tunnistajaks vinüülplaadi kui nostalgiakauba tagasitulekule.

Vähemalt klassikalise muusika valdkonnas on hea toon väita, et plaadistus ei suuda eales asendada elavat ettekannet. Mingis mõttes on see tõsi, sest kontsert kätkeb endas puht kuuldelise kõrval vägagi mitmetahulist sotsiaalset praktikat. See, millisel moel keegi muusika omaks võtab, sõltub paljuski varasemast kuulamiskogemusest, vajadusest ja – mis salata – ka finantskaalutlustest. Helisalvestuse suhtes skeptilisemad, nagu näiteks Rumeenia dirigent Sergiu Celibidache, on võrrelnud plaati fotoga: see pole mitte “õige” muusika, vaid üksnes muusika kujutis, kahvatu aseaine. Plaat olevat justkui mälestusese, mis oma puisusele vaatamata aitab taaselustada mineviku kontserdimuljeid.

Ometi on salvestised kuulamiskogemust võrreldamatult rikastanud. Võibolla ma ei lähe liiga kaugele isegi siis, kui väidan, et vaid üksikud kontserdid suudavad oma puht muusikaliselt kvaliteedilt (mille hulka tuleb arvata ka akustilised tingimused) ületada parimatel plaatidel kuuldut. Eriline veetlus on vanematel salvestistel, näiteks 1950ndatel välja antud esimestel stereoplaatidel, kus kohalviibimise tunne ja tegelik ajaline distants on meeli avardavas vastuolus. Kontserdid on meeldiv ajaveetmise koht ja paeluvad kõiki, kes hindavad võimalust olla reaalajas tunnistajaks musitseerimise ilule ja valule. Kui aga õhkkond kõrvale jätta, siis on vähe ratsionaalseid argumente, miks pidada kontserdisituatsioonis viibimist enesestmõistetavalt paremaks kui heliplaadi “vahendatud kohalolu”.

Heliplaatidel on veel üks ülesanne, mis just Järvi diskograafia puhul hästi esile tuleb. Sümfooniakontsertide repertuaaril on omad piirid. End aja jooksul tõestanud muusika vajab esitamist ja avastusretkedeks tundmatule alale avaneb võimalus harva. Ilmselt pole mõtet igatseda olukorda, kus Brahmsi või Tšaikovski asemel mängitaks järjekindlalt Kurt Atterbergi või Vassili Kalinnikovi. Teisalt ei saa aga salata, et ka viimati nimetatute teosed väärivad kõlavat kohta kultuurimälu soppides. Salvestatuna saab osa muusikast, mille kuulamiseks elavas ettekandes on võimalused kaduvväikesed.

Selleks, et need võimalused avaneksid, tuleb loomulikult ise olla avatud meelega. Kui haarata nööbist “inimesel tänavalt”, öelda märksõnaks “klassikaline muusika” ja paluda nimetada midagi suvalist, siis usutavasti tuleb Beethoven ennem keelele kui Eugen Suchoň või Franz Xaver Scharwenka. Sama olukord on siis, kui silme ees on YouTube’i, Naxos Music Library või mistahes teise kanali otsinguriba ja perspektiiv panna mõne sekundi pärast kõlama ükskõik milline miljonist palast. Niisugustel hetkedel jookseb fantaasia liiva. Hoomamatult avarate võimaluste puhul otsustatakse reeglina kõige ettearvatavama variandi kasuks. Mõttekrambi korral on mingil määral abiks automaatsed soovitused (“kui pala meeldis, siis järgmisena soovid ehk kuulata ...”), kuid üldiselt näib muusikatarbimise puhul siiski kehtivat tõdemus, et klikimootorid töötavad juba niigi eelistatud valikute kasuks ja muud variandid lükatakse veelgi kaugemale äärealale.

Just varjulisema repertuaari tutvustamisele on pühendatud suur osa Neeme Järvi diskograafiast. Plaadifirmad, millega Järvi 1980ndate algupoolel koostööd alustas, haakusid tema plaanidega. Briti firma Chandos ja Rootsi BIS olid algselt eelkõige piirkondlike ambitsioonidega ja seega üsna nišilembesed: üks nägi oma missiooni Briti muusika tutvustamises, teine keskendus Põhjamaade repertuaarile. Ajapikku ampluaa laienes. Kolmanda plaadimärgina, millega Järvit seob mahukam koostöö, nimetagem Deutsche Grammophoni (DG). Kui Chandos ja BIS on plaaditurul “üksikud hundid” (sellest ka nende suur otsustusvabadus ja riskijulgus repertuaarivalikul), siis pika ajalooga DG kuulub juba mõnda aega suurkorporatsiooni Universal.

1980. aasta, mil Järvi suundus USAsse, tähistab tema karjääris uut algust. Samal ajal olid muusikatööstuses puhumas muutuste tuuled ka üldisemas mõttes. Esimesed CDd jõudsid turule aastal 1983, nende seas peagi ka mõned Järvi dirigeeritud: näiteks Saint-Saënsi ja Rahmaninovi muusikaga helikandja pianist Bella Davidovitši soleerimisel Philipsi plaadimärgilt. Vinüülplaat loomulikult ei kadunud üleöö, vaid jäi mõneks ajaks paralleelselt käibele, seni kui laiem tarbijaskond hõbeketta omaks võttis. Eriti kehtib see muide NSV Liidu kohta, kus Melodija märgi all ilmusid esimesed CDd alles päris 1980ndate lõpus ja needki olid mõeldud ekspordiks, kuivõrd CD-mängijaid polnud kohapeal saada. LPsid ei tasu Järvi plaadipärandist kõneldes unustada: ERSO peadirigendina aastatel 1963–1979 juhatas ta plaadivagudesse (või stuudiolindile) palju Eesti heliloojate muusikat.

Järvi dirigeerimisel salvestatud CDde hulk kasvas kiiresti: 1986. aastal oli neid 50, 1988. aastal 100, 1990. aastal 150, 1999. aastal 350 ... Praeguseks pidavat see arv ulatuma pooletuhande ligi, kuid täpselt ei tea vist keegi. Ühes põhjalikumas klassikalise muusika voogedastusteenuses Naxos Music Library tuleb otsisõna “Neeme Järvi” peale ligi 450 plaadi kirjet? (nende seas küll ka mõned “Best of ...” kogumikud). Allalaetavate helifailide müügiga tegelevad veebilehed, nagu näiteks arkivmusik.com või chandos.net, pakuvad suurusjärgus 350–370 plaati või plaadikomplekti.

Millised on Järvi olulisemad salvestised? Sellele küsimusele on tema diskograafia mahu tõttu keeruline vastata. Tasub silmas pidada ajakonteksti ja vastava repertuaari esindatust plaaditurul. Väga hästi on Järvi juhatamisel mängitud näiteks Mahlerit ja Richard Straussi, ometi ei paigutaks ma neid tema diskograafia etteotsa: konkurents on selles vallas lihtsalt liiga tihe ja valikuvõimalusi ohtralt. Meeleldi on Järvi plaadistanud Sibeliuse muusikat, milles ta jääb aga (võibolla teenimatult) Osmo Vänskä varju. Märksa kergem on valik repertuaari puhul, mille kättesaadavus polnud 1980ndatel nii enesestmõistetav kui praegu. Sellesse kategooriasse paigutub näiteks Prokofjevi sümfooniate tervikkomplekt Šoti rahvusorkestriga. Järvi pärisosaks võib kõhklemata pidada ka Šostakovitši sümfooniaid (Chandos ja DG). 1980ndate keskpaiku, kui CD oli alles kanda kinnitamas, said paljud olulised teosed esmakordselt selles formaadis ülemaailmselt kättesaadavaks just Järvi juhatatuna.

Teedrajavad olid Eesti muusika plaadid, sh Eduard Tubina sümfooniate ja Rudolf Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine” esmasalvestus. Kuulatagu näiteks Tubina teist sümfooniat. Siin on kõik omal kohal: kus tarvis, punub Järvi legendide atmosfääri, teisal rullib kõlamassiive ja pillub aktsente, olles alatasa edasipürgiv ja aktiivne. Just sellist interpretatsioonilaadi võibki tema parimate salvestiste puhul pidada tüüpiliseks: selles ei pakuta üle, kuid ei hoita ka midagi tagasi. Nende plaatide puhul on kerge unustada, et mängivad orkestrid, mida peeti (vähemalt enne Järvi saabumist) kõigest “kohaliku tähtsusega” tegijateks. Olles aastast 2010 uuesti ERSO kunstiline juht ja peadirigent, on Järvi aidanud kasvatada sellegi orkestri kõlajälge plaadivagudes.

Kui Neeme Järvi ligi 500 plaati oskaksid kõnelda, siis ütleksid nad üheskoos umbes midagi niisugust: “Palju on muusikat, mida piisavalt ei tunta ja mängita, mis kopitab poolunustatuna fonoteekides ja noodikogu riiulitel. Ehk oleks aeg see kõlama panna ja veidi kõrva teritada?” Hugo Alfvén, Franz Berwald, Zdeněk Fibich, Niels Gade, Aleksandr Glazunov, Bohuslav Martinů, Nikolai Medtner, Joachim Raff, Albert Roussel, Franz Schmidt, Wilhelm Stenhammar ... Kui juhtub, et mõni neist nimedest tundub võõras, siis on just õige aeg avada moodsad voogedastusteenused ja trükkida otsingusõnaks “Neeme Järvi”.

________________________________________________________________________

[1] “Maestro. Intervjuud Neeme Järviga”. Priit Kuusk ja Urmas Ott. Tallinn, SE&JS, 1997, lk 183.