_page-0001.jpg)
Fred Frith (s 1949) – multiinstrumentalist, vabaimprovisaator ja helilooja.
Andnud elu jooksul välja hulgaliselt heliplaate, nii solisti kui ansamblistina.
Saanud filmidele loodud muusika eest (nt Thomas Riedelsheimeri “Rivers and Tides” ja “Touch the Sound”, Peter Mettleri “Gambling, Gods, and LSD” ning Deborah Kaufmani and Alan Snitow’ “Thirst”) hulgaliselt auhindu.
Pälvis aastal 2007 Praha festivalil “Music on Film, Film on Music” elutööpreemia. Järgmisel aastal sai Itaalias Demetrio Stratose auhinna oma panuse eest eksperimentaalmuusikasse.
2010. aastal sai oma kodukohas, Yorkshire’is asuva Huddersfieldi ülikooli audoktoriks.
1990 valmis temast auhinnatud dokumentaalfilmi “Step across the Border” (autorid Nicolas Humbert ja Werner Penzel).
Fred Frith 2011. aastal Tallinnas. FOTO TARVO HANNO VARRES
Eelmise aasta novembris sattusin lugema Fred Frithi näoraamatu seinalt: “Nägin sind nädal tagasi Welsis laval ja ei mõista, mis paneb sind sellisel viisil kitarri mängima. Maailmas on lademes kitarriste, kes isegi täiesti vabalt improviseerides oleksid võimelised paremini esinema. Niisiis miks mitte õppida mängima kasvõi ainult nõnda palju, et sinu lavale minek oleks põhjendatud. Kui see, mida kuulsin, ongi su tavaline kitarrimäng, vajad sa sajaprotsendiliselt kitarritunde ja pead oma pillioskust arendama ning kuni sa pole seda teinud, ära lavale mine. Kui sul pole plaanis mõneks nädalaks Welsi sõita ja minult iga päev tunde võtta (kindel see, et võiksin sulle vabalt õpetaja olla), siis vali keegi teine. See on väga rangelt soovituslik!” Millele Fred Frith vastas: “Nägu läks naerule! On tõesti aeg, et võtaksin mõne tunni …”
Jutt on ühest Fred Frithi paljudest esinemistest, seekord Austrias Welsis, mille kohta üks rahulolematu kuulaja arvamust avaldas. Seda jagas Fred näoraamatu vahendusel ka teistega. Ja kindlasti ei olnud tal kavas kirjutanu suunas näpuga näidata või tema üle nalja heita. Pigem tõi ta välja, et arvamusi on alati erinevaid. Ja pole üldse oluline, kui suur täht sa omal alal oled, kaitstud pole keegi.
Loomulikult põhjustas selline provokatiivne arvamusavaldus meeletu kommentaaride laviini, kus Fred Frithki aktiivselt kaasa rääkis. Näiteks küsis keegi: “Ja sa tõesti saad ikka veel selliseid kommentaare, Fred?” “Kindel see! Tavaliselt küll palju ebasõbralikumas võtmes!” vastas Fred. “Sul ei olegi kunagi häid keikasid!” tegi keegi teine nalja (?), millele Fred näoraamatu võimalust kasutades ise näppugi viskas.
Vein, mida ei unustatud
Alustasin lugu vabaimprovisatsiooni tähest Fred Frithist ehk ebatavalise tõigaga, kuid minu meelest annab see väga hästi edasi praeguse aja täheks olemise omapära. Me kõik oleme inimesed, ka kõige eredamad ja säravamad tähed meist. Ja arvamustki, absoluutselt igasugust arvamust, võib avaldada igaüks. Kuidas kriitikaga hakkama saada, on juba iseasi. (Ja vabandan väga kõigi lugejate ees, kelle jaoks on näoraamat midagi sobimatut või kauget.)
Fred Frith, sünninimega Jeremy Webster Frith, on multiinstrumentalist, helilooja ja improvisaator. Ta sündis 1949. aasta 17. veebruaril Inglismaal Sussexis asuvas Heathfieldsis ning juba viieselt pandi ta õppima viiulit, mida ta mängis ka kooli orkestris. Kolmeteistaastaselt vahetas ta viiuli kitarri vastu, mida õppis ise õpikust akordimärkide järgi. 1967. aastal astus ta Cambridge’i ülikooli inglise kirjanduse erialale, jõudes 1974. aastal magistrikraadini. Ülikooli aastate jooksul õppis ta lisaks sellele muusikale, mida oli siiani kuulanud (bluus, folk, klassika, ragtime, flamenko, India, Jaapani, Bali, Ida-Euroopa) tundma ka John Cage’i ja Frank Zappa rockmuusikaseadeid. Pöördepunktiks Frithi elus oli tegevus Cambridge’is tema osalusel loodud avangardistlikus rockbändis Henry Cow. Praeguseks ajaks on temast saanud maailma vabaimprovisatsiooni guru.
Juhuse tahtel sattusin õppima Frithi vabaimprovisatsiooni klassi (2012–2014), mida ta juhendab Baseli muusikaülikoolis kahasse šveitsi vabaimprovisaatori ja helilooja Alfred Zimmerliniga, kes 2012. aasta mais Tallinnas vabaimprovisatsiooni meistrikursust tegemas käies mind sinna minema inspireeris. Frith on käinud ka Eestis. Paljud huvilised ehk mäletavad aastat 2011, kui Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn, toimus tavalisest veel tohutult rohkem üritusi ning leiti võimalus ka teda Põhuteatrisse “Improtesti” festivalile esinema kutsuda. Kontsert sai teoks 20. mail koos grupiga Trouble with Traffic. Netis olnud kontserdikirjeldus oli nii meeleolukas, et toon sellest osa siinkohal ära: “Oleme ausad. Me ei teadnud Fred Frithist midagi. Kuni ühel päeval helistas Marika Vaarik ja ütles, et on võimalik saada selline mees nagu Fred Frith – FRED FRITH!! – Põhuteatrisse, ja ta on erakordselt lahe improviseerija, üks parimaid kogu maailmas, kui aus olla, ja Marikale on ta meeldinud juba aastaid, ja et kui üldse kedagi muusikaimproviseerijatest Eestisse kutsuda, siis võiks see olla Frith …” Juba Fredi juures õppides andis ta mulle ükskord kaasa veinipudeli, et tooksin selle Eestisse Mart Soole, kuna neil oli jäänud sellest ajast, kui Fred Eestis käis, mingi kokkulepe. Vein jõudis Mardini mitu aastat hiljem ja küll ta imestas, et Fredil nii hea mälu on. Ta ju kohtub ja mängib pidevalt uute inimestega.
Fred Frith on aastal 2007 intervjuus Amir Mogharabile rääkinud: “Kui tahad vabaimprovisatsiooni õpetamist millegagi võrrelda, siis kõige lihtsam on teha seda millegi tootmise näitel tehases. Esimest päeva tööle tulles võtab sind vastu töödejuhataja, öeldes: “Okei, see on foto vanaaegsest saksa autost, millist me tahame kokku panna. Siin on detailne joonis, seal varuosad, mida kasutada, need on su tiimikaaslased, kes töötavad siin juba mõnda aega ning on valmis sind õpetama. Ülehomseks peab valmis olema. Kuna mina vastutan, siis palun tee, nagu ütlen. Küsimusi on?” Selline on tavapärane muusikaharidus. Missugune võiks olla alternatiivne situatsioon improviseerijaks õppijale? Lähed esimest korda tööle, uksel on keegi, kelle funktsioon jääb ebaselgeks, ta lükkab su suurde tühja ruumi. Ta ei näita midagi, sest pole midagi näidata. Ja ütleb: “Noh, mida me nüüd peale hakkame?””
Loe edasi Muusikast 8-9/2017