Meeldejäävam laulupidu

XII noorte laulupidu 2. juulil 2017 oli ilus, uhke ja pidulik, nagu laulupeod ikka. Pealkiri “Mina jään” andis tõlgendamiseks kümneid võimalusi ning pani paljusid selle sõnapaari üle järele mõtlema. Aga rohkemgi kui kaunis ja palju arutatud pealkiri mõjutas tänavust laulupidu ideekavand “Noored juured” (autorid Rasmus Puur ja Veiko Tubin), mis muutis peo varasematest omanäolisemaks ja meeldejäävamaks. Kõige silmatorkavamalt avaldus see kolmel viisil.

Esiteks: noored lauljad

Muidugi, noorte laulupeol ongi lauljad noored, kuid see, et laulupeost võttis osa umbes 10 500 mudilaskoori lauljat 301 koorist, oli enneolematu. Nende numbriteni ei küündinud tänavu ükski teine kooriliik ning peoeelse päeva proovis ja läbimängul polnud isegi ühendkooris nii palju lauljaid. Mudilased said oma esimesel laulupeol erilise elamuse, mis on väga vajalik, kui arvestada, et nende käes on koorimuusika tulevik. Jutuajamistest mudilaskooride lauljatega selgus, et maapiirkondade lapsi vaimustas kõige rohkem suur rahvamass ja et laulukaare all sai nii tihedalt koos olla. Linnalastele meeldis pigem see, et sai laulda ja sõpradega koos olla, samuti rongkäik. Laulupidu lihtsalt on nii mitmetahuline, et iga osaleja leiab endale midagi, mida argipäev ei paku.

Mudilaskooride erakordsele edule pani aluse ka õnnestunud repertuaar. Laulupeo kavad on paratamatult rasked. Mõistlikkuse piirides peavadki need rasked olema, et ettevalmistus oleks motiveeritud ja et laulupidu liiguks ka muusikalises mõttes telesaatest “Laulge kaasa” kõrgemale. Samuti saab alati arvestada, et laulukaare all oma häälerühma sees on lihtsam laulda kui väikeses kooris. Seetõttu on raske kava puhul eriti oluline, et see oleks lauljatele huvitav, muidu tekib proovides pikapeale trots. Sellel peol olidki nende laulud mõõdukalt rasked, kuid mitmekülgsed – huvitavad laulda ja ilusad kuulata. Kui küsisin mitme mudilaskoori lastelt, mis oli nende lemmiklaul, siis said õige pea kõik laulud vähemalt korra nimetatud. Viljandimaal Võrtsjärve lähistel tegutseva Kalmetu kooli mudilaskooris nimetati lemmiklauluna kõige rohkem Mart Saare seatud rahvalaulu “Laulu mõju” (“Kui mina hakkan laulemaie ...”) – rasket a cappella laulu, mis muidu jättis lapsi kõige rohkem külmaks. Neile meeldis aga, et laul oli nii kõrge ja et sellel oli võimas lõpp. Tõesti, igaüks leidis endale midagi.

Mudilased said oma esimesel laulupeol erilise elamuse, mis on väga vajalik, kui arvestada, et nende käes on koorimuusika tulevik.

Teiseks: noored heliloojad

Suure osa tänavuse laulupeo kavast moodustasid tuntud heliloojate noorpõlves kirjutatud laulud. See põhimõte andis selgroo kogu kontserdile, kuid ei seadnud lugude valikule liiga suuri piiranguid. Ilma et kava oleks kaotanud terviklikkust, said peaaegu kõik kooriliigid laulda nii rahvalauluseadeid, eesti klassikat, möödunud sajandi lõpupoole teoseid kui ka uudisloomingut. Sarnaselt eelmise, 2011. aasta noortepeoga, oli kava noortepärane, vaba traditsioonilise ürituse konservatiivsest kammitsast ning atraktiivne nii kuulajaile kui ka lauljaile. Laule, mis jätsid külmaks või võtsid õlgu kehitama, sai kokku lugeda ehk vaid ühe käe sõrmedel. Üks selliseid oli lõpuühendkoori ploki avanud Karl August Hermanni “Oh laula ja hõiska”. Keeruline, suure koosseisuga raskesti koos püsiv ning stiililiselt noortele võõram laul oli kavas õnnetult kahe suure õnnestumise, Alo Mattiiseni “Isamaa ilu hoieldes” ja Rein Rannapi “Eesti muld ja Eesti süda” vahel ning seetõttu oli esituse väiksem hingestatus selgemalt kuuldav. Kuid tõesti, see oli pigem erandlik. Üks laulupidude kõige toredamaid elamusi oli lastekooride esitatud Eeva Talsi ja Aapo Ilvese “Maailm heliseb”. Tänu Tõnis Kõrvitsa seadele kaotas lugu oma rahvalaululiku monotoonsuse, mis seda Curly Stringsi esituses pisut vaevab, ning originaalist aeglasem tempo ja lauljate hulk lisas sellele rõõmsamat emotsiooni. Kõige rohkem vaimustas aga Regina Rebase liikumisseade, mis näitas, kui efektne võib olla miski nii lihtne.

Üks laulupidude kõige toredamaid elamusi oli lastekooride esitatud Eeva Talsi ja Aapo Ilvese “Maailm heliseb”.

Tuntud heliloojate noorpõlveteoste kõrval moodustasid kavas olulise osa ka üheksa uudisteost (sh kaks orkestriteost), mõned neist samuti noorte heliloojate kirjutatud. Laulupeo uudisteosed on aastate jooksul pakkunud palju üllatusi, nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid. Tauno Aints kirjutas kaheks eelmiseks laulupeoks mudilaskooridele “Kordamiseks” ja “Minu isamaa”, mis olid lausa üliinimlikult rasked laulud. Erkki-Sven Tüüri “Taandujad” 2014. aasta kavast tekitas toona eriti vastakaid arvamusi ning kava tuli toona ka kärpida. Tõnu Kõrvitsa “Puudutus” oli see-eest suur õnnestumine ning nii mõnigi koor ei soovinud seda tükk aega hiljemgi kavast välja jätta. Nende vahele jäävad kümned laulud, mis nii palju tähelepanu ei pälvinud, kuid on pärast oma tähetundi laulupeol kas elama jäänud või siis mitte. Kui paljud mäletavad veel Aare Kruusimäe “Maailma avastamist”, kuigi see oli alles hiljuti laulupeo nimilugu? Või kui palju esitatakse praegu Olav Ehala laulu “Maa ja ilm”?

Tänavuse laulupeo kavas oli uudisteoseid, mille kohta arvatavasti ja loodetavasti selliseid küsimusi küsima ei pea. Õnnestumine oli Rasmus Puuri “Meie”, mis oli küll sügavalt klišeelik, kuid väga mõjus. Laulule andis palju juurde suur esituskoosseis ning see, kui väga see lauljaile meeldis. Tõsi, laul sobis kõige rohkem just sellele peole ja sellesse konteksti. Eraldi kontserttükina võib see siiski palju kaotada ning on tagatipuks taidlejatele raske, kuid unustusse ei vaju see laul kindlasti. Kadri Voorand kirjutas selleks laulupeoks koguni kaks uudisteost, naiskoorilaulu “Aga tule” (teksti autoriks 17-aastane Liisa Lotta Tomp) ja segakoorilaulu “Elu on lootus ja loomine” (Doris Kareva). Neist esimene puudutas paljusid, nii et naiskooride koondproovi ajal tekkis Voorandi juurde järjekord inimestest, kes teda ilusa loo puhul õnnitlesid. Põhjusega. Seejuures kuulis ta siis, kaks päeva enne laulupidu, oma teost enda sõnul elavas esituses esmakordselt. Suhteliselt vähe koorilaule kirjutanud heliloojale oli see loomulikult suur kergendus, kui võis tõdeda, et lugu kõlas paremini kui ta oli ette kujutanud. Küll üllatas autori väide, et ta ei olnud peaaegu üldse arvestanud sellega, missugune on teost esitav koor ja kuivõrd lauldav see koorilauljale on. Nii tagas ta endale vabaduse, mis võimaldas kirjutada otse südamest. Seda arvestades oli tulemus lausa suurepärane. Kolmas uudisteosega üles astunud noor autor oli Riho-Esko Maimets, kelle “Meie laulu” Heiki Vilepi sõnadele esitasid mudilaskoorid. Kuigi see ilus ja uhke laul oli raske ja pikk, oli see loogiline ja mugav laulda. Seetõttu suudavad ka üldhariduskooli koorid seda esitada väga heal tasemel, mis kindlustab “Meie laulule” kooride repertuaaris koha ka tulevikus.

Kolmandaks: noored dirigendid

Peaaegu pooled tänavuse laulupeo üldjuhid olid selles rollis esmakordselt. Debütantidest neli olid vaid poolteist nädalat varem saanud muusika- ja teatriakadeemia diplomi. Vastutus, mis neile anti, oli mõistagi suur, kuid vaatamata noorusele polnud nad kuigivõrd kogenematud. Debütantide seas olid näiteks 2014. aasta noorte dirigentide konkursi kõik neli eestlasest finalisti. Janne Fridolin, Ingrid Roose ja Tiiu Ivanova on teinud suuri tegusid enda asutatud kooridega, ülejäänud selles nimekirjas on praegu mõne silmapaistva kollektiivi dirigendid. Noored üldjuhid ei jäänud kogenumatele kuidagi alla, pigem vastupidi – koondproovides olid noorte manuaaltehnika konkreetsus ja repliikide selgus paremadki, samal ajal kui mõni traditsioonidega üldjuhi puldis käija suutis suurtele emotsioonidele keskendudes koori üle kontrolli kaotada. Mari Kalkuni “Om laulu” juhatanud neidudekoori dirigent Mai Simson ütles pärast oma koondproovi etteastet, et ta oli peo nädalal enam kui tuhande laulja ette minnes oma dirigeerimistehnikat mitu korda kardinaalselt muutnud, kuni pöördus tagasi kõige puhtama ja elementaarsema juurde. Samas ei jäänud noortel mõistagi puudu ka emotsioonist. Ekstreemseim näide oli Valter Soosalu, kes, dirigeerides “Isamaa ilu hoieldes”, saatis keset lugu koori poole teele võimsa möiratuse, et sõnapaar “pane tähele” ikka publikuni jõuaks. See toimis. Julge eksperiment näitas, et noortele võib usaldada seda paari aasta pikkust teed, mis kulmineerub jäämäe tipuna laulupeo dirigendipuldis.

Tänavuse laulupeo tõrvikukandjad olid üks ideekava “Noored juured” autoreid Rasmus Puur ja laulupeokontserdi “Mina jään” peadirigent Heli Jürgenson. FOTOD LAULUPIDU.EE / RAIGO PAJULA.

Tänavune laulupidu oli meeldejääv. Pole kahtluski, et ka järgmine tuleb meeldejääv. Kuigi laulupidu on traditsioonidega üritus – ilus, uhke ja pidulik, nagu alati – suudab iga järgmine pidu näidata ikka midagi, mille poolest saab just see eriliseks. Nii suutis ka “Mina jään”. Seda pidu ei tule enam, küll tuleb uus.