• Ivo Heinloo, jazzikriitik

Jazzisessioon nr 24. Jason Hunter


Trompetimängija Jason Hunter on pärit Los Angelesest, aga jazziõpingud viisid ta USA teise otsa, Bostonisse Berklee kolledžisse. Seal kohtus Hunter Eesti lauljatari Sofia Rubinaga ja edasine on, nagu öeldakse, juba ajalugu. Hetkel elab ja tegutseb Jason Hunter Eestis ning mängib järjest tihemini koos siinsete jazzmuusikutega. Jazzisessiooni muusikavalik oli seekord tavatult kirju. Muusikud kuulavad teadagi väga erinevaid stiile ja seetõttu jõudsime poolteise tunni jooksul klubis Philly Joe’s koos publikuga mõtteid mõlgutada nii hiphopi, klassika kui klassikalise funk-muusika helide saatel.

Miles Davis, “Circle”. (Plaadilt “Miles Smiles”)

Enne pala avalikustamist: Hea algus. See on mu üks lemmikbände läbi aegade, Milesi kvintett kuuekümnendatest: Ron Carter, Tony Williams, Herbie Hancock ja Tony Williams. Lugu on “Circle”.

Pärast: Maitse muutub ajaga, aga minu jaoks on nad jäänud lemmikuteks. See grupp on suurepärane näide sellest, kuidas kindla struktuuri sees saab olla loominguline ja vaba. Kui ma avastasin selle perioodi Miles Davise elus, siis olin täiesti sillas. Siin on nii palju emotsioone. Meil kõigil on elus hetki, mis on seotud mingi muusika, mingite lauludega. Mulle meenub, kui olin just kolinud Bostonisse ja töötasin “kaheksa päeva nädalas” pitsarestoranis, püüdes töö kõrvalt pilli harjutada. Sel ajal kuulasin seda konkreetset bändi üsna palju just rongis, töö ja kodu vahel liikudes.

Peedu Kass Momentum, “Viis”.

Enne: Mulle meeldib trummi ja bassi koostöö, tavatu taktimõõt. Tundus, et lugu on bassimängija kirjutatud. Millegipärast meenus Dave Brubecki album “Time Out”. Aga mul ei ole aimu, millega tegu.

Pärast: Väga meeldib. Pean ka Peedule seda ütlema, kui teda järgmine kord näen. Nad peaksid plaadi välja andma.

I. H.: Milliseid Eesti jazzmuusikuid te esimesena kuulsite?

Oma abikaasat loomulikult. Sofia õppis Berklees nagu minagi, pigem traditsioonilist jazzi. Ilmselt Villu Veski oli järgmine, kellest ma kuulsin. Väga meloodiline muusika, nordic sound, ilmselt nii võiks seda kutsuda? Tundus väga cool, aga ma tundsin huvi ka selle vastu, kui palju siinsed inimesed tunnetavad sidet jazzitraditsiooniga ja palju nad seda õpivad. Kõik töötavad selle nimel, et luua tugevat jazzikogukonda. USAs on jazz ikkagi kuidagi tõrjutud, siin aga lähenevad kõik asjale entusiasmiga.

Pat Metheny, “Pretty Scattered”. (Albumilt “80 / 81”.)

Enne: Kas Pat Metheny mängib siin Joe Lovanoga? Tundus olevat kaks saksimängijat. Kes võiks tenorsaksofoni niimoodi mängida... Jerry Bergonzi?

Pärast: Michael Brecker käis peast läbi küll, aga mõtlesin, et see oleks liiga lihtne. Saksofoniste ma nii hästi ei tunne ka. Välistamise meetodit kasutades oleksin ilmselt lõpuks temani jõudnud. Pat Metheny mu lemmikmuusikute hulka küll ei kuulu. Ma ei ole tema diskograafiaga väga kursis.

I. H.: Jazzisessioonide jooksul olen püüdnud otsida muusikavalikusse olenevalt külalisest rohkem sama instrumendi mängijaid, aga järeldus on ikka see, et tegelikult kuulavad muusikud ju kõike, olenemata instrumendist. Kas ka teiega on samamoodi?

Siis, kui ma millekski tõsiselt valmistun ja harjutan, siis kuulan küll ainult trompetimängijaid. Oma elu jooksul olen aga kuulanud väga erinevat muusikat, sageli pole trompet üldse esiplaanil. Kui konkreetselt vastata, siis on mul tegelikult eriline huvi hoopis klaveritriode vastu.

I. H.: Kuulate muusikat meeleldi ka vabal ajal?

Jah, eriti toitu valmistades. Tavaliselt, kui ma ärkan, siis panen kohe midagi mängima, et päeva õige vibe’i ja energiaga alustada. Ameerikas elades kuulasin rohkem, siia kolides oli psühholoogiliselt raske lemmikmuusikat kuulata, sest koduigatsus tuli peale, vähemalt algul. Nagu enne rääkisime, on muusika seotud mälestuste ja emotsioonidega...

Muusika on mul peas alati, sellega tuleb elada ja seda ei saa välja lülitada, isegi kui tahaks. Ka siis, kui kusagil muusika ei mängi, keerleb mõni viisijupp peas, näiteks viimane lugu, mida esitasin.

Busta Rhymes, “Gimme Some More”. (Plaadilt “E.L.E. (Extinction Level Event): The Final World Front”.)

Enne: See on Busta Rhymes. Imelik, et see kraam tundub kuulates vanemana kui Miles Davis. 1990. aastate hiphop on minu jaoks vana, kuna kasvasin üles seda kuulates. Jazz on loomulikult vanem, aga kõlab värskema, aktuaalsemana.

Pärast: Mu isa töötas DJna ja meil olid kodus tihti peod, kus mängiti muusikat, peamiselt funk’i ja souli. P-Funk (üldnimetus muusikažanrile, mida viljelesid George Clinton & Parliament Funkadelic ja sellega sarnased kollektiivid – I. H.), The Stylistics, The Temptations, Al Jarreau – seda nimekirja võiks jätkata lõpmatuseni. Busta Rhymesi kuulasime koos vennaga, see ei olnud kindlasti mu isa põlvkonna muusika. Esimene kassett, mida kuulasin, oli Busta Rhymesilt. Mu vend tegi ükskord sellise sünnipäevakingituse ja ta on siiani mu lemmikräppar. Tänapäeva räpparid ei ole mu arvates nii head. 1990. aastatel muutus hiphopi produktsioon kommertslikumaks, steriilsemaks, kõrvasõbralikumaks. Selles oli suur roll Dr Drel, kes teatavasti pärineb ka Californiast.

I. H.: Hiphop on funk’ist ja soulist palju üle võtnud.

Jah, kui ma kodus Snoop Doggi kuulasin, siis ütles mu ema, et räpparid on justkui tema põlvkonna muusika varastanud. Tegelikult näen ma ka hiphopis ja jazzis väga palju kokkupuutepunkte, rohkem, kui võibolla tahetakse tunnistada. Kuulajaskonnad on väga erinevad, aga formaat on sarnane. Jazzis on meloodia, mille peale improviseeritakse, sama on hiphopiga, ainult et hiphopis on selleks mingi sample või loop. Freestyle rap tähendas seda, et räpparid mõtlesid kohapeal teksti välja, nii et see oli igal juhul improvisatsioon kõige puhtamal kujul.

Sly & The Family Stone, “Thank You (Falettinme Be Mice Elf Agin)”. (Samanimeliselt singelplaadilt.)

Enne: Ma kahtlen kolme ansambli vahel. Kas see võiks olla selline ansambel nagu War? Kui ei, siis oleks mu järgmine pakkumine Sly & The Family Stone. Lapsepõlves kuulsin seda lugu raadiost tihti.

Pärast: Nagu ma algul mainisin, olid meil kodus barbecue-peod, kuhu tulid kokku ka naabrid ja alati kõlas seal muusika. See oli kindlasti üks minu isa lemmikutest. Tema jaoks oli tähtis, et muusika paneks inimesed tantsima. See oli aeg, mil inimesed käisid majast majja, aga siis ajad muutusid ja enam polnud nii turvaline.

Seitsmekümnendad on ilmselt mu lemmikkümnend. Inimesed tegid asja suure vaimustusega. Kuidagi tõeline tundus see kõik, erinevalt paljust, mida tänapäeval tehakse. Praegu toodetakse muusikat, mis toob raha sisse. Ma ei tahaks sellest pikemalt rääkida, aga mõni tendents praeguse aja muusikatööstuses häirib küll.

The Brecker Brothers, “Song for Barry”. (Plaadilt “The Return of Brecker Brothers”.)

Enne: Arvasin, et Yellowjackets, aga siis kuulsin siin trompetit ja sain aru, et need saavad olla ikkagi ainult vennad Breckerid.

Pärast: Tutvusin fusion’iga juba koolipingis. “Some Skunk Funk”, mida õppisin, tundus tollal kõige raskema palana maailmas. Mulle ei meeldi küll päris kõik, mida The Brecker Brothers on teinud, aga enamik sellest siiski.

Wynton Marsalis, “Allegro Vivaldi C-duur kontserdist kahele trompetile ja keelpillidele”. (Plaadilt “Baroque Music for Trumpets”.)

Enne: Põhimõtteliselt ainus klassikalise trompeti mängija jazzimeestest, keda ma tean, on Wynton Marsalis. On see tema?

Pärast: Wynton Marsalis oli esimene trompetist, kes mulle muljet avaldas. Õpetaja näitas ansamblitunnis filmi sellest, kuidas Marsalis õpetab. Esimene, mida märkasime, oli just see, et ta oli juba kahekümneaastasena nii jazzis kui ka klassikalises muusikas väga haritud. Hakkasin kuulama klassikalist trompetit rohkem just tänu Wynton Marsalisele, siinkohal meenub Haydn.

I. H.: Jason Hunter ja klassikaline muusika – millised seosed on teil selle maailmaga?

Klassikalist muusikat olen ikka kuulanud, mu lemmikheliloojad on Debussy ja loomulikult Bach. Kodus kõlab meil praegu Tšaikovski, mu tütrele meeldib väga “Pähklipureja”, ta kuulab seda praktiliselt iga päev.

Eestis olen ilmselt rohkem klassikalise muusika maailmaga kokku puutunud. Muusikud on siin üksteisele kuidagi lähemal. Berklees oli jazzirahvas täiesti eraldi. Ameerikas on lihtne tõmmata piirjooni, sest igas žanris ja valdkonnas leidub piisavalt muusikuid, aga siin on inimesi vähem ja üksteisega koostöö tegemine tundub loomulikum. See on ka üks asi, mis mulle siinse elu juures meeldib.