_page-0001.jpg)
Hakkasin seda pealkirja läheneva rahvusvahelise pianistide konkursi valguses just lahti harutama, et jõuda lõpetuseks optimistliku soovituseni varuda novembri keskpaik (13. – 23. XI) rohkem kui poolesaja noore pianisti jõukatsumisele kaasa elamiseks. Ent siis jõudis toimetusse novembrinumbri kuukommentaar, mis põhjendatult – selle kuu avab ju Balti- ja Põhjamaade suurimaks klaverifestivaliks hinnatud X “Klaver” – keskendub klaverimängu eri aspektidele. See lubab siinkohal piirduda Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi (TIPC) lühilooga.
Maailmas korraldatakse küllap sadu pianistide konkursse ja selles valguses uue algatusega välja tulla tundub riskantne. Siiski, lähinaabrid olid meist siin ette jõudnud: Riias on korraldatud juba kuus Jāzeps Vītolsi nimelist ning Vilniuses seitse Mikalojus Čiurlionise nimelist konkurssi, Helsingis saab järgmisel aastal teoks IV Maj Lindi konkurss. See võis korraldajaid, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ning Eesti Klaveriõpetajate Ühingut julgustada. Niisamuti nagu Eesti tugev klaverikoolkond ja väärikad traditsioonid. Üks konkursi kunstilisi nõustajaid Peep Lassmann ongi rõhutanud, et kõrgetasemeline rahvusvaheline pianistide konkurss on Eesti muusikaelu jaoks väga oluline, sest “ühendab kõrge tasemega noori interpreete, tugevdab eesti pianistide konkurentsivõimet ning arendab rahvusvahelisi sidemeid”.
Vähemalt üks asi on veel oluline – konkurss toob osavõtjate repertuaari ka eesti heliloomingut. Kui 2006. aastal oli II vooru kohustuslike teoste hulgas valik Eduard Tubina klaveriloomingut, siis 2011 oli avavooru kavas Mart Saare prelüüde, II voorus valik Arvo Pärdi ja Lepo Sumera palu ning finaali klaverikontsertide reas pakuti ka Sumera “Klaverikontserti”. Tänavugi tuleb eesti muusikat esitada nii I kui ka II voorus, seekord mõlemas Heino Ellerilt, kelle sünnist möödub tuleval kevadel 130 aastat. Esimeses üks Elleri prelüüd ja teises kas “Tokaata”, “Kellad”, “Eesti tants” või “Meditatsioon”. Ning finalist saab ERSOga mängimisel klassika – Mozartist Prokofjevini – asemel eelistada Artur Lemba 1. klaverikontserti G-duur.
Võimalik, et üldistusi on veel vara teha, ent vähemalt algus on olnud lootustäratav. Kui 2006. aasta kevadel korraldatud esimesele TIPCile tuli 28 pianisti 11 riigist, siis novembris 2011 oli siin autoriteetse žürii ees 42 pianisti 13 riigist. Tänavusele kolmandale TIPCile registreerus juba 61 osalejat, ehkki praeguse seisuga oodatakse 13. novembril loosimisele 53 pianisti 14 riigist. Vähemasti kvantitatiivne kasv on ilmne. Kuna reeglid lubavad II vooru maksimaalselt 14 ja finaali kuus osavõtjat, siis tähendab see ikka üsna tihedat sõela ja tugevat konkurentsi. Selles mõttes on kõige erutavam jälgida just seda pikka ja rasket avavooru ning kõrvutada seejärel enese muljeid žürii otsusega ...
Konkursi e-lehel on üleval osavõtjate nimekiri. Seal on ülekaalukalt, 17 noore pianistiga esindatud korraldajamaa. See on igati ootuspärane, seda enam, et kahel eelmisel võistlusel on meie pianistidel läinud nii hästi, kui üldse võimalik: võitjaks on kuulutatud esimesel Mihkel Poll ja viis aastat hiljem Kristi Kapten. Laureaaditiitleid pole liiga lahkelt jagatud, ometi on neid jagunud veel kahele meie pianistile – teine preemia Holger Marjamaale (2011) ja kolmas Sten Lassmannile (2006). Külalistest ongi kahe konkursi peale pjedestaalile pääsenud vaid kolm pianisti: Gang Sun Hiinast (2006 II koht) ning Daniil Sajamov (2006, III koht) ja Aleksandra Mazurkevitš (2011, II koht) Venemaalt.
Ei tule enam kaua oodata, et teada saada, kas esikoht jääb koju ka kolmandat korda. Selle otsuse langetab žürii koosseisus Ian Fountain (Suurbritannia), Roland Krüger (Saksamaa), Zbignevas Ibelgauptas (Leedu), Staffan Scheja (Rootsi), Ming Yang (Hiina), Juri Gildjuk (Valgevene) ja EMTA rektor Peep Lassmann. Lootust on, sest Eesti esinduses on päris mitu konkursiedu ja kontserdimenu saavutanud pianisti. Pealegi jääb alati võimalus, et keegi just sel tähtsal esinemisel avaneb ja üllatab. See oleks veel kõige põnevam.
Aga konkurente tuleb siia lähemalt ja kaugemalt, lähemalt teadagi rohkem – viis Leedust, Lätist, Soomest ja Venemaalt. “Töökad ja nobedad Aasia pianistid on täitnud Euroopa muusikakõrgkoolid ja vallutanud rahvusvaheliste konkursside pjedestaali,” tõdeb Nele-Eva Steinfeld kuukommentaaris. Kaugemalt ongi arvukamalt esindatud Jaapan ja Lõuna-Korea kolme ning Hiina kahe pianistiga (lisaks Jamin Hu Soomest). Näis, ka nüüd on neist kellegi kord. Kaks võistlejat tuleb ka Ukrainast ja Valgevenest, lääne pool on Tallinna konkursil veel teavitamisruumi – ühe pianistiga on esindatud Poola, Soome, Serbia ja Mehhiko ...
“Muusik erineb sportlasest selle poolest, et kui olümpiavõit on realiseerunud unistus, teatud mõttes tohutult ihaldatud lõpptulemus, siis konkursivõit on alles algus, võimalus, millest võib (kuid ei pruugi) alguse saada kestev lavaelu,” on öelnud üks Tallinna konkursi kunstilisi nõustajaid ja pakun, et ligi poole meie osavõtjate õppejõud Ivari Ilja. Sellisest algusest osasaamine on kuulajalegi emotsionaalne võit. Tasub minna.
Lõpetuseks palusin aga mõlemal võitjal oma konkursile tagasi vaadata ja kogetut meiega jagada. Siin need vastused on.
Mihkel Poll: Osalemine esimesel rahvusvahelisel pianistide konkursil Tallinnas oli minu jaoks seotud ühest küljest pidulikkuse sära ja esinemisrõõmuga, samas suure närvipinge ja vastutustundega – on eriline tunne astuda üles sedavõrd suursugusel muusikasündmusel oma kodukohas. Maailmas kõrgelt tunnustatud pianistidest koosnev žürii, paljudest riikidest osalejad, väga soliidsed preemiad ning fakt, et finaal toimus rahvussümfooniaorkestri saatel, andsid tunnistust igati tõsiselt võetavast rahvusvahelisest pianistide konkursist. On suur heameel, et sellest on nüüdseks saanud traditsioon – sarnaselt Jāzeps Vītolsi nimelise konkursiga Lätis ja Mikalojus Čiurlionise nimelise pianistide konkursiga Leedus.
Astumine üles konkursilava loomingulistest ootustest ärevil õhkkonnas andis hindamatuid kogumusi edaspidiseks interpreedieluks. Samas aitas see tutvustada end Eesti muusikaüldsusele, nii publikule kui kontserdikorraldajatele. Konkursile järgnenud aastatel on mul olnud rõõm esineda Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga ning astuda üles sooloõhtutega Estonia kontserdisaalis.
Kristi Kapten: Pianistide konkursi võitmisest olin ma loomulikult unistanud, kuid selle teostumine tuli ikka suure üllatusena. Võistluse moment on konkursil osaleja jaoks üldse kummaline. Tegelikult ei ole ju mõtet end kellegi teisega võrrelda ega kellegagi võistelda. Saab ainult minna ja esitada oma kava, võtta konkursi voorusid kui kontserte, teadmata ainult pikemalt ette, millal ja kas üldse järgmine tuleb. Mäletan, et konkursi alguses oli mu suurim soov, et pääseksin kolmandasse vooru ja saaksin taas mängida orkestriga Liszti klaverikontserti. Lisaks ennast inspireerivatele teostele kavas ning suurele toetajaskonnale publiku seas oli eduks soodne ka loosiõnn. Olin mängimisjärjekorras lõpu poole, mis tähendas, et sain tulemused alati oma esinemisvooru järel varsti teada ja võisin end pärast lühikest pingelangust kohe häälestada järgmisele kavale. Konkursi kestel tajusin, et aega jäi kõigeks palju rohkem, kui olin eeldanud. (Finaalieelse päeva veetsin paiste läinud sõrmega isegi traumapunktis.) Pingelise konkursiolukorra edukas läbimine andis ääretult palju enesekindlust. Pianistina oli see võit mulle kahtlemata üheks olulisemaks loominguliseks impulsiks.
Ilmunud Muusikas 11/2016