Tartu Jazzklubi

Tartu on Eesti suuruselt teine linn, “peaga” linn, loova ja noorusliku energia linn. Loomulikult peab sellises linnas olema ka jazziklubi ja viimased viis aastat õnneks ongi. Kas Tartus on oma jazzielu ja kui, siis milline? Kui palju on ülikoolilinnas jazzipublikut ja kuidas seda iseloomustada? Sellest ja muustki räägib kitarrist ja pedagoog Oleg Pissarenko, kes on Tartu Jazzklubi tegevust ohjanud algusest peale ning näeb uut klubihooaega alustades ees terendamas uusi horisonte.

Kui kaugele ulatub Tartu Jazzklubi ajalugu? Millal ja millistel asjaoludel klubile alus pandi?

Tartu Jazzklubi alustas tegevust aastal 2011 Vilde lokaalis. Näen tagasi vaadates, et Tartus oli tekkinud tolleks hetkeks paras hulk jazzihuvilisi, noori Elleri kooli õpilasi, kelle tutvusringkonnast kasvas suures osas välja ka esimeste kontsertide publik. Alustasime kahekesi koos Evelin Pissarenkoga, meie partneriks oli Vilde lokaali juhataja Priit Reimann. Tartu Jazzklubist sai kohe algusest peale omamoodi kultuuribränd – muusikainstrumentidega täidetud kruus koos loosungiga “Võtkem tassike jazzi!” 2012. aastal kolis klubi ülikooli kohvikusse, kus see tegutses käesoleva aasta maini. Neli aastat oleme välja andnud kultuuriajalehte Jazzi Pala, sees kontsertide arvustused, plaatide tutvustused, klubi kava umbes kahekümne sündmusega kuus ja nii üheksa kuud aastas. Klubiga seonduvat kajastab koduleht tartujazzclub.ee, samuti on loodud Tartu jazzielu koondav portaal tartujazz.ee. Klubi bränd on laienenud aastate jooksul ka Narva ja Põltsamaale, kuhu loodi n-ö Tartu Jazzklubi filiaalid. Narva klubi tegevust kajastab koduleht narvajazzclub.ee.

Kuidas iseloomustada Tartu jazzielu, võrreldes Tallinna, aga ka teiste linnadega?

Tartu jazzielu on muutunud meie tegevuse tulemusena vägagi “provintsilinna oludele mittevastavaks”. Pean silmas olukorda, kus jazziklubis sai viiel päeval nädalas näha-kuulda esinejaid. See, mis tundus algul paljudele võimatu ka pealinna oludes, oli mõnda aega siiski võimalik, kuid nõudis klubi eestvedajatelt ebaproportsionaalselt suurt isikliku energia panustamist.

Loe edasi Muusikast 11/2016