Samuel Mariño – ninasarviku naha ja tuvi südamega meessopran

Vahel on nõnda, et asjad ei laabu. Kõik kuhjub, tähtajad on kukil ja erilist lootust ei paista. 

Kodust lahkumiseni on veel veerand tundi, kuid see aeg on liialt napp, et midagi ette võtta. Just sellisel momendil, ise tühi kui sidrun, leidsin end YouTube’is sihitult klõpsimas. Järjekordne barokkorkester, kolm lauljat ja … miks ei suuda ma seda sulgeda ja toolilt tõusta? Ei, see pole mingi kolmeminutiline klipp, vaid kontsert. Tean täpselt, et hilinen, või õigemini täna enam vist kohale ei jõuagi. See muidugi häirib pisut, kuid tunnen end füüsiliselt üha paremini, minu tahe leiab mind jällegi üles ja avastan end unistamas. Mis oleks kui… jah, nad on ju kõik erilised, kuid ma mõtlen just seda sirge rühiga noormeest, kelle laulmise kirjeldamiseks ma kuidagi sõnu ei leia. Kes ta on? Nimi on ju kirjas – Samuel Mariño.

Sõda ei ilmuta vaibumise märke ja VIII festivali “Tallinn feat. Reval” eelarve ei jää isegi mitte eelmise tasemele. No ei ole võimalik. Samuel Mariño management on sama, mis Paavo Järvil. Teisalt, mida on mul kaotada? Aju jätkab omi radu – Eesti Barokkorkester ja Andrew Lawrence-King! Nad on nii erinevad, kuid ka ühisosa on ilmne. Ma ei mõtle ainult ebamaist muusikalist kvaliteeti, vaid eeskätt tingimusteta muusika teenimist. Kaevan internetis edasi. Õnneks on see lihtne, sest Samuel Mariñoga on tehtud hulgaliselt intervjuusid ja ikka nendes kõige tuntumates väljaannetes. Loen ja kõik see, mis vaimustuse kõrval videotes pisukest võõristust tekitas – kleidid, kõrge kontsaga kingad ja ekstravagantsed ehted –, muutub selgeks sümpaatiaks. Tunnen isegi teatavat piinlikkust mind ennast ahistanud mõttetu konservatiivsuse pärast, kuid nüüd on rahu sõlmitud.

Jah, üks haruldasemaid hääli ooperimaailmas on nüüd tulemas festivalile “Tallinn feat. Reval”. Venezuelast pärit Samuel Mariño on valmis võluma publikut oma kristallselge loomuliku sopraniga. Ta on praegu üks väheseid meessopraneid maailmas.

Tõeline meessopran kasutab sopranile vajaliku kõrge hääleulatuseni jõudmiseks oma rinnakõla, mitte falsetti. Samuel Mariño loomulik hääleulatus võimaldab tal laulda osi, mis on algselt kirjutatud kastraatidele, meeslauljatele, kes kastreeriti, et säilitada nende puberteedieelne hääl – praktika, millest loobuti alles 1800. aastatel. Nende osad on sellest ajast peale antud naissopranitele või -metsodele ja nüüd, üle väga pika aja, on selle muusika esimest korda tagasi võtnud täiskasvanud meeshääl. Ent hääleulatus on vaid erilise laulja üks aspekt, sest kastraatide suur kopsumaht ja lühikesed häälepaelad soosisid ülipikkade fraaside laulmist.

“Mulle meeldib kirjeldada oma häält kui kerget lüürilist sopranit, millel on veidi koloratuuri,” ütleb Mariño oma hääle kohta. “Kui ma laulan falsetiga, kõlan ma nagu Mariah Carey. Või Prince.”^[1]

Lisaks säravale muusikalisele talendile ja karismaatilisusele on tal ka eriti mänguline moemaitse. Ekspressiivne riietus ja vintage-ehted (ta on oma ehete suhtes väga valiv … brändid tahavad talle neid anda, näiteks Cartier, aga ta ütleb, et tänan, ei) ei kahanda kunagi hääle puhast kunstilisust, häält, mis sundis sopranisti varakult elus kasvatama endale ninasarviku naha ja tuvi südame.

Teda kuulates saab kõik selgemaks: “Ma teen kõike ise. Tõesti. See on minu jaoks väga oluline, sest mul pole sellist tausta nagu paljudel klassikalistel muusikutel, kelle vanemad on muusikud. Ma ei saa öelda, et minu vanemad mängivad tšellot, või et minu ema on viiuldaja. Mul seda pole, kasvasin üles kuulates Britney Spearsi ja popmuusikat ja see avaldas mulle suurt muljet. Kui ma vaatan selliseid show’sid, mida popartistid täna veel teevad, näiteks Lady Gaga, siis see inspireerib mind. Miks mitte tuua seda ooperisse? Muidugi on see suur töö. Eriti kui see tuleb ainult ühelt inimeselt.

Inimesed ei suuda ette kujutada, kui palju tööd ma pean tegema: otsima internetist, suhtlema disaineritega ja ise töötama. Disainin, joonistan oma kostüümid ise. Lisaks õpin muusikat, reisime koos koeraga. Aga see on kunstivorm. Nagu olen varemgi öelnud – mulle meeldib inimestele rõõmu valmistada. Ja inimesed naudivadki seda, vaatavad mu kostüüme ja on neist vaimustunud. Klassikalise muusika publik tahab täielikku etendust.”

Kasvanud üles Venezuela pealinnas Caracases, Hugo Chávezi režiimi all pikki tööpäevi teinud akadeemikute lapsena, olid Mariño ja tema kaks õde-venda pärast kooli hõivatud mitmete tegevustega. Mariño õppis klaverit juba varases eas, alates 11. eluaastast ka balletti ja laulis kooris. Osalemine Venezuela rahvuslikus spordialas, pesapallis, oli kohustuslik.

Alles siis, kui laulja sai teismeliseks, hakkas tema maailm lagunema. 14-aastase poisi hääl ei olnud veel murdunud. Koolis kiusati teda pidevalt, sõnades mõnitati ja füüsiliselt rünnati. Lõpuks läks ta ema juurde ja palus end arsti juurde viia. Ta tahtis, et teda n-ö parandataks. “Tahtsin lihtsalt lahendust,” ütleb ta. “Lapsed võivad olla väga julmad ja see oli väga valus aeg. Aga nüüd meeldib mulle tagasi mõelda kui ettevalmistusele tulevikuks, sest ka laval pole lihtne olla, eriti laval laulda. See on nii isiklik.”

Mariño häälepaelad ei näidanud mingeid pikenemise märke. Tema kõnehääl jäi pehmeks ja kõrgeks. Arutati operatsiooni võimalust. Aga üks arst, kes sai teada, et teismeline laulab kooris, soovitas emale poja operatsioonist esialgu loobuda ja tal lihtsalt edasi laulda.

“Sel ajal ei olnud laulmine mulle kunagi kirg, kuid vähemalt oli koor see koht, kus tundsin end normaalse inimesena,” meenutab ta. “Aga kirg see ei olnud, sest tundus liiga lihtne … Ja ma arvan, et meie, inimesed, otsime alati viise, kuidas oma elu keerulisemaks muuta. Kui asjad on liiga lihtsad, arvame, et need ei ole pingutust väärt.”

Mariño tahtis saada balletitantsijaks: “Balletti suhtusin küll kirega, ärkasin hommikuti väga vara ja olin enda vastu väga nõudlik. Ja seal õppisin tõesti distsipliini. Sa pead töötama iga päev ega tohi peatuda. Meil olid tol ajal Venezuelas mõned väga head õpetajad Bolshoi teatrist. Ma nägin, kui palju tuli tööd teha ja kui valus see oli. Raske, aga kõike seda väärt.”

Samueli ema veenis teda siiski proovima laulmist, kasvõi ühe semestri, ja kui ei õnnestu, saab ju tantsu juurde naasta. Esimesel semestril Caracase riiklikus konservatooriumis avastas Mariño barokkmuusika. Händel, Monteverdi, Vivaldi. “Kuid seal ei teatud tõesti, mida minuga peale hakata,” ütleb ta. “See oli väga raske. Aga üks hea sõber, samuti laulja, ütles, et mine Euroopasse! Nii leidiski Mariño end 18-aastaselt Pariisi konservatooriumist, kaasas 1000 eurot. Ta teenis elatist, töötades hotelli vastuvõtulauas ja lühikest aega ka Pariisi Disneylandis. 

Tema tee ristus Pariisis legendaarse ameerika päritolu Salzburgi soprani Barbara Bonney’ga, kes soostus Mariñole õpetama kõike, mida ise valdas. Lisaks lüürilise soprani laulutehnikale, mida ta jätkuvalt täiustab, õpetas Bonney sedagi, kuidas ooperimaailmas ellu jääda: “Barbara õpetas mulle, kuidas leida oma värv, sest sa pead olema müügikõlbulik. Kui laulad nagu kõik teised, oled sa lihtsalt nagu kõik teised. Tal oli õigus. Kui kuulad kedagi, nagu Renée Fleming, kuuled romantikat, kuuled jazzilikku tausta. Cecilia Bartolil kuuled kohe tema hääles hõbedast värvi ... Aga Barbara õpetas mulle ka, kuidas olla kunstnik, kuidas käituda selles äris ja mida oodata. Ta jutustas mulle lugusid oma karjäärist, oma lahutustest. Rääkis, kui üksildane on pideva reisimise tõttu laulja elu – see on väga, väga üksildane elu, kus on raske suhteid hoida. Sõbrana, mu muusikalise emana, tuletab ta mulle meelde, et laulmine maksab su arved. Niisiis, ela oma elu ja hoolitse selle ülesehitamise eest. See on meie kirg. Aga me peame meeles pidama, et see on ka meie töö.”

Mariño soolodebüüt 24-aastaselt Halle Händeli festivalil Saksamaal, kus ta laulis Alessandro kastraadirolli Händeli ooperis “Berenice”, oli triumf. Sealtpeale on nüüdseks 31-aastane laulja pidevalt töötanud. Ta on esinenud USAs, Lõuna-Ameerikas, Kanadas, Jaapanis, Lõuna-Koreas ja peaaegu kõikjal Euroopas. Tal on kolm sooloalbumit ja eelmisel aastal debüteeris ta Glyndebourne’i festivalil Händeli ooperis “Semele”.

Hoolimata peadpööritavast edust ei ole ta unustanud lapsepõlve kannatusi, seda nii enese kui teistegi pärast: “Need kogemused jätsid püsiva jälje. Nad külvasid minusse enesekindlusetuse ja häbi seemned, mida ma aastaid endaga kaasas kandsin. Olin sisendanud endale, et minuga on midagi valesti, et pean muutuma selliseks, et mind armastataks, et tunneksin end turvaliselt, et mind aktsepteeritaks.”

See, kui palju me oma lapsepõlve ja sealhulgas kõikvõimalikke eluraskusi kaasas kanname, ei ole ju justkui uus ega üllatav, kuid Mariño lugu on sedavõrd reljeefne ja viitab veelkord sellele, kuidas kannatused ja valu võivad transformeeruda läbi suure kunsti, olgu siis inimliku või jumaliku. Tulem aga tõstab meid, annab läbi vaimustuse ja lummuse uue hingamise ja usu inimkonda:

“Vanemaks saades pöördusin muusika, täpsemalt ooperi poole kui ruumi, kus ma lõpuks võisin hingata. Ruumi, kus ma võisin jutustada lugusid ja olla keegi teine – või ehk, ausamalt öeldes, olla täielikult mina ise. Laulmine võimaldas mul ühenduda millegi sügavama, tõelise ja ausaga minu sees. See andis mulle võimaluse väljendada kõiki neid tundeid ja valu, mida olin aastaid endaga kaasas kandnud. Kui hakkasin professionaalina esinema, lootsin, et kiusamine lõpeb. Arvasin, et laval olemine ja oma lemmiktegevusele pühendumine kaitsevad mind. Aga tegelikult ei olnud see nii. Kriitika lihtsalt nihkus ühelt platvormilt teisele – sotsiaalmeediast trükitud artiklitesse. Isegi kui mul on üha kasvav publik, kes armastab ja toetab seda, mida ma teen, on ikka veel neid, kes kiiresti hukka mõistavad. Ja kui sa juba võitled sisemiste lahingutega, võivad need välised hääled veelgi sügavamalt haavata.

Siiski olen leidnud jõudu avatusest. Rääkimine oma vaimse tervise probleemidest, selle asemel, et neid varjata, on aidanud mul luua tõelisi sidemeid – oma publikuga, teiste kunstnikega, inimestega, kes ei ole ehk kunagi teadnud, et nad ei ole üksi. Enda nähtavaks tegemine, isegi kui see on raske, on toonud tervenemise. Haavatavus võib olla hirmutav, aga see avab ka ukse mõistmisele ja kaastundele. Ja kui keegi ütleb mulle: “Sinu lugu aitas mul tunda, et mind märgatakse,” siis on see mulle kõige olulisem.

Olen õppinud, et vaimse tervise probleemid ei tee meid nõrgaks. Need teevad meid inimlikuks. Ja olen jõudnud veendumusele, et haavatavuse/inimlikkuse omaksvõtmisel on uskumatu jõud. Aastaid uskusin, et see, mida ma läbi elasin, oli ainulaadne – või veel hullem, et see oli minu süü. Aga see ei ole nii. Need on väljakutsed, millega paljud meist silmitsi seisavad, ja nendest rääkimine aitab häbi eemaldada.

Muusika on olnud minu tervendavaks allikaks. Sinna pöördun, kui maailm tundub liiga raske, sealt leian oma ühenduse, eesmärgi ja rõõmu. Kõigest hoolimata tunnen end uskumatult õnnelikuna, et saan teha seda, mida armastan. Ja üks põhjus, miks jätkan, on teadmine, et on teisi, kel on vaja kuulda, et nad ei ole üksi. Niisiis, kõigile, kes võitlevad: te ei ole katki, te ei ole üksi. Selles maailmas on ruumi just sellisele, nagu sa oled. Ja sinu loos on jõudu – isegi nendes osades, mis teevad haiget.”

*Pean tunnistama, et ühes asjas ei ole ma ometi päris kindel. Kas Samuel Mariñot on ikka sobilik täheks pidada? Tähti tundub olevat meie universumis rohkem kui liivateri planeedil Maa. Kui aga mõelda, et need kõige kirkamad ja eredamad tähed on hoidnud läbi aastasadade laevu õigel kursil, siis inimeste hulk, kellele Samuel Mariño teenäitajaks sobiks, on tõesti otsatu. Jah, ta siiski on minu täht! Kas ka teil on õnn teda oma täheks pidada, selgub juba 29. novembril Mustpeade majas.

---

^[1] Siin ja edaspidi tsiteerin laulja öeldut kas meie kõneluste või meedias (The Guardian, SBS News, Tafelmusik ja WxxiNews) avaldatud intervjuude põhjal.