_page-0001.jpg)
Andres Roots on tänavu 20. tegutsemisaastat tähistav Tartu slide-kitarrist, kelle värske LP “Roots Music” tõusis aprillis Eesti albumitabeli tippu ja on asjatundjate arvates kogu Baltikumi enim müüdud bluusiplaat. Oma loomingus deltabluusi svingi ja kuuekümnendate rockiga põimiv muusik on andnud kontserte ka Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhis, Slovakkias, Poolas, Leedus, Lätis, Soomes ja Rootsis ning jaganud lava muu hulgas Honeyboy Edwardsi ja Tuomari Nurmioga. Tema muusika on raadioeetris kõlanud viiel mandril ning alates 2008. aastast on Kanada veebiajakiri Blues Underground Network tunnistanud viiel korral parimaks Euroopa bluusiplaadiks albumi, millel Roots on kaastegev muusiku ja produtsendina. Mullu valiti selleks Shetlandi saartel koos briti suupillimängija Steve Luryga salvestatud “Live in Lerwick”.
Oma 20. esinemisaastat ja ka 40. sünnipäeva tähistasid sel kevadel esimese Eestis toodetud vinüülplaadi avaldamisega. Ometi pole “Roots Music” enam kõige värskem plaat?
Ei ole jah. Kevadel tähistas 30. sünnipäeva omakorda Pärnu jazzifestival “FiESTa International”, mis tellis juubelikontserdile esinejateks ka minu ja Anneli Kadaka. Et Anneli oli minu kõige esimese bändi trummar, siis tuli meil mõte, et mõne loo võiks nüüd ka koos mängida. Lõpptulemusena andsime pärast üht nappi proovi kogu kontserdi duona. See võeti linti ja need lood, mille helikvaliteet seda lubas, andsime suvel EP-plaadina välja. Seda saab kuulata ja tasuta alla laadida veebilehel rootskadakas.bandcamp.com.
Rohkem kui kakskümmend aastat hiljem Anneliga koos mängida oli hästi tore ja uskumatult lihtne. Imelikul kombel suutsime mõlemad kaheksakümnendatel üles kasvada kuuekümnendate rocki kuulates – Creedence Clearwater Revival, Rolling Stones – ja nagu selgus, ei ole see ühine taustsüsteem ja loogika kuhugi kadunud. Suvel andsime Pärnus veel teisegi kontserdi ja käisime ära ka “Augustibluusil”, minul oli see juba kolmeteistkümnes kord seal esineda.
Kuidas kujunes selline imelik “taustsüsteem”, 1960. aastate rock, sest sinu noorusaastatel ümbritses sind ju sootuks teistsugune muusikaline väli? Kui suur on selles kodu roll?
Isal oli vinüüli- ja lindikogu klassikast rockini, enamikus just kuuekümnendate bändid. Ka istus ta juba minu algkooli päevil teinekord poole ööni üleval, et mulle Soome telekast Diot, Kissi ja WASPi salvestada. Minul toona erilisi maitse-eelistusi ei olnud, aga kui ta mulle mõni aasta hiljem päris enda mono-kassettmaki muretses, siis ütles ta otse välja, et noored mehed peaksid ikka kuulama heavy metal’it ja mitte diskot. Ma olen talle selle eest jätkuvalt tänulik.
Esimene enda ostetud LP oli Deep Purple’i “House of Blue Light” ja sealt hakkasin tasapisi ajas tagasi liikuma, Rolling Stonesi kaudu Chuck Berry, Muddy Watersi ja Robert Johnsoni juurde välja. Ega sellise muusikaga vinüüle siin palju ei liikunud, ja kui liikus, siis need lindistati ümber kassetile, nii et mina kuulun “kassetipõlvkonda”.
Üheksakümnendate algul oli põhiliseks muusikaallikaks Soome raadio, näiteks raadiojaam Radiomafia, mis andis eetrisse saatesarja BBC kuuekümnendate stuudiosalvestuste ja intervjuudega biitlitest Bowie’ni. Minu erilised lemmikud olid Yardbirds, Cream, Who ja Hendrix. Lisaks salvestasin metal’isaadet ja kui raskerock juba liiga raskeks läks, siis Esa Kuloniemi bluusisaadet – kord nädalas, mitu aastat jutti. Internetti ju veel polnud ja poest sellist muusikat ei leidnud. Boonuseks oli taustainfo ja värsked intervjuud Junior Wellsi, Gatemouth Browni ja teistega. Suur osa minu bluusialastest teadmistest pärinebki Esa käest. Muidugi oli uhke tunne, kui ta lõpuks ka minu lugusid oma saates mängis ja ajakirja Blues News tarvis intervjuu tegi.
Kitarri vastu tekkis mul esimene huvi, kui kuulsin AC/DC 1990. aasta albumit “The Razor’s Edge”. Isa näitas akordid ette ja ütles, et lugu on seal lindi peal, mine ja mängi! Läksingi, ja leidsin, et kui mikrofon nailonkeelse kitarri külge teipida, Vene kassettmakk salvestusasendisse panna ja tämbrinupp punasesse keerata, siis saab päris korraliku kärina. Seda, et Keith Richards samamoodi ülevõimendatud kassettmakiga “Jumpin’ Jack Flashi” linti mängis, sain teada aastaid hiljem.
Räägi oma muusikaõpingutest. Kas pärast esimesi katsetusi isa kitarriga viis tee lastemuusikakooli?
Muusikakoolis ma õppinud ei ole, õpetanud küll. Bluusi alal aitas minu “haridustee” lõpetada inglise suupillimängija Steve Lury, kes on seda asja uurinud kolmkümmend aastat kauem ja söötis mulle ette hulga plaate ja raamatuid. Seda, kuidas olla pillimees, iseenda mänedžer ja juhtida plaadifirmat, olen ma õppinud peamiselt Šoti alternatiivbluusi mehe Dave Arcari käest.
Mis kitarrimängu puutub, siis Tartusse jõudes võtsin ma kolm kitarritundi Halvo Liivamäelt ja õppisin ehk rohkemgi temaga koos muusikariistade poes töötades, talle kitarritöökojas selliks olles, koos esinedes... Neljanda kitarritunni sain juhuse läbi ühel ööl Tartu teoloogide majas saksa teoloogiaprofessorilt, kes oli ise õppinud North Carolina bluusilegendi Big Boy Henry jalgade ees. Hommikul ärgates oli pool sellest, mida mulle öösel räägiti, küll juba ununenud, aga teine pool teenib mind tänaseni väga hästi. Ülejäänu olen ise kõrva järgi leiutanud, sest ega toona ju mingid õppevideod ega õpikud ei levinud.
Kuidas jõudsid oma kitarrimängustiili juurde – slide-kitarr ja bassipartii ühel pillil?
Hakkasin mõtlema, et olgu tegu soolo- või rütmikitarristiga, rockbändis mängib kitarr ju seda, mida suvaline klaverimängija teeb ühe käega. Mõtlesin, et klaverimängijat minust enam ei saa, aga kitarri võiks õppida küll. Ju oli see traditsiooniline bluusrocki värk koos laval kurja näo tegemise ja kukla taga kitarri mängimisega ennast minu jaoks lihtsalt ammendanud. Nii sündiski ansambel Bullfrog Brown.
John Hammond on siin lausa kaks korda süüdi – otseselt bluusi juurde viis mind tema soolokontserdi nägemine 1993. aasta “FiESTal”. Eks sealt ka see slide’i ja sõrmedega mängimise pisik. 2002. aastal sattus minu kätte Hammondi album “Wicked Grin”, mis oli Tom Waitsi produtseeritud, koosnes Waitsi lugudest ja veenis mind lõplikult, et tegelikult saab bluusi teha ka ilma veerandtunniste kitarrisoolodeta.
Bullfrog Browni esimene kontsert oli 2003. aasta algul Tartu laululava kohvikus festivalil “WintFest”. See oli mingi tööpäeva hommikupoolik ja me läksime sinna kindlas usus, et ega seal publikut nagunii ei ole, saame lihtsalt lava peal ära proovida, kas see bänd üldse töötab. Alar Kriisa laulis ja Üllar Kärt mängis suupilli; mina läksin otse lavalt tohtri juurde hammast välja tõmbama. Õhtul helistas Alar ja teatas, et ma olen võitnud parima instrumentalisti auhinna – reisi kahele Palangasse.
Mis toimus enne Bullfrog Browni? Kas tegid ka koolibändi ja milline oli üldse esimene ansambel?
Koolibändi ei teinud, mõte muusikukarjäärist ei olnud asi, mida lähikondsed väga toetanud oleksid. Kuidas see Mimi-tädi John Lennonile ütleski: „Kitarrimäng on ju tore küll, John, aga leiba see sulle küll lauale ei too!” 1995. aasta kevadel Concordia Ülikoolis rahvusvahelist äri õppides sattusin Taani roheliste konverentsile ja minu kõige esimene avalik ülesastumine kitarriga oligi seal, pisikesel Tunø saarel. Viimasel päeval Kopenhaagenis läksin poodi ja ostsin järgmise trimestri õppemaksu eest kitarri. Koju jõudnud, astusin kibekähku Tartu ülikooli ja kolisin Tallinnast ära.
Tartus neid bände ikka oli, mõni andis ühe kontserdi, mõni mitu. Neist kõige esimene, The Spiders, läks laiali õhtul enne esimest kontserti. Esimene ülesastumine Tartu tudengibändide festivalil oli 1997, 1998 sain sealt järgmise bändiga lootustandvaima instrumentalisti auhinna, 1999 võitsime konkursi punkjazz-trioga Yellowphant ja 2000 juba Green Bullfrogiga, kuhu kuulusid praegused Cathouse Radio mehed Alar Kriisa ja Kalle Kindel ning Tartu Popi ja Roki Instituudi bassimees Peeter Piik.
Enne tudengibände olime Green Bullfrogiga jõudnud ära käia ka “Augustibluusil”; see oli meie teine kontsert üldse ja oleme Alariga elu lõpuni tänulikud festivali asutajale ja seda kuni 2009. aastani vedanud Rommy Sultangirejevile, et ta meile võimaluse andis. Ilma Rommyta ei oleks me kuhugi jõudnud.
Vahetult enne Green Bullfrogi asutamist 2000. aastal käisin ma ansambliga Wanton Saksamaa tuuril. Neil oli üks mees puudu ja mina olin vaba, poole bändiga sain tuttavaks alles lennukis. Öösel kohale jõudes sattusin kohe lavale, lugusid sain õppima hakata alles järgmisel hommikul... Tollest seiklusrikkast Saksamaa-sõidust ilmus ajalehes Valgamaalane ka minu mitmeosaline reisikiri.
Loe edasi Muusikast 11/2016