Aavik Duo – kaasteelised muusikas ja elus
- Tiiu Suvi, ajakirjanik
- 15 minutes ago
- 13 min read
Samasugune silmside ja kooskõla nagu laval, seob neid ka kohvikulauas. Piltlikke võrdlusi tuues oskavad pianist Karolina Aavik (30) ja viiuldaja Hans Christian Aavik (27) oma töösse puutuvaid aspekte selgitada suurepäraselt ka mittemuusikule. Nad on soojad, tähelepanelikud, positiivsusega laetud noored muusikud. Naeravad palju. Lihtne on neisse otsekohe kiinduda.
Laiem avalikkus kuulis Hans Christianit viimati mängimas – ja nägi telepildi vahendusel ülisuures plaanis, kuidas üksteise järel katkevad tema viiuli keeled, tema aga jätkab, kuni püsib ainus keel – vabariigi aastapäeva kontserdil. Lõppev suvi pakkus mitmeid võimalusi kogeda Karolina ja Hansu ülesastumisi Eestis. Aavik Duona esinesid nad Tartu Jaani kirikus. Juulis astus Hans Christian erinevates koosseisudes üles Pärnu muusikafestivalil, augustis esinesid nii tema kui ka Karolina festivalil “Kammermuusika Fotografiskas”. Eriline oli 9. augusti õhtu Viimsi Artiumi kammersaalis, siis andsid Karolina ja Hans Christian esimese kontserdi uuest sarjast “Carte blanche” – “puhas leht”, millele publik annab pimesi nõusoleku, saabudes kuulama vähimagi aimduseta, mis ootab ees. Sarja järgmine kontsert on juba tuttavas saalis 17. detsembril.
Palun kirjeldage, mis toimub artisti ajus, südames ja randmetes, kui ta on just astunud lavale. Milline on teie esinemisnärv?
Hans: Närv iseenesest on ülipositiivne nähtus, sest paneb tegema rohkem, kui muidu suudaks. Totaalselt ilma närvita lavale minnes jääb ära adrenaliini pool ning väga tihti ei tule siis ka parim esitus. Meil on vaja seda positiivset närvi, et hakkaksime riskima – ja just siis hakkavad sündima erilised hetked. Tegelikult mulle meeldib adrenaliin ka väljaspool kontserdisaali: tennis, padel, kardisõit, kõik selline pakub mulle palju huvi!
Karolina: Erinevalt Hansust mina igapäevaelus adrenaliini ei vaja. Aga laval aitab see tõesti palju kaasa. Ja mida rohkem häid kogemusi on, seda kindlamalt julged riskida – ning sealt sünnibki midagi uut ja positiivset.
Hans: Oleme palju mõelnud, et elus peab kogema ka muud peale harjutusruumi. Väga lihtne on sinna kinni jääda, aga nii jääd ilma teistest kogemustest.
Karolina: Jah, muusik ei tohiks olla ainult muusik (teeb silmaklappe kandva žesti – T.S.). Me mängime seda, mida oleme ise päriselt kogenud.
Hans: Meil ei ole laval võitlust, kes on parem. Oluline on, et mõlemad anname endast 100% ja keskendume teineteise kuulamisele. Nagu meid on õpetatud: kammermuusikas on alati teisel õigus.
Teie ühine lavatee on ajas mõõdetav juba kahekohalise numbriga, hakkasite koos mängima Tallinna muusikakeskkoolis õppides. Kuidas on mängida abikaasadena ja koos kellegi teisega?
Karolina: Mida kauem me Hansuga koos mängime, seda suurem on vahe võrreldes teistega musitseerimisega. See erinevus ei ole ei hea ega halb, lihtsalt tunne on teistsugune. Samas teeb iga koosmäng Hansuga ka teistega mängimise lihtsamaks. Ning vastupidi – mida rohkem musitseerin teistega, seda sujuvamaks muutub meie duo koosmäng.
Hans: Kui koos on mängitud juba kümme aastat, siis selline usaldus on loomulikult ainukordne. Oleme koos kasvanud, tundides õppinud, ka vigu teinud – see on tohutult oluline! Kusjuures veel närvist rääkides: ma mäletan üht korda muusikakeskkooli ajal, kus hakkasid põlved värisema. Olin teinud esinemise enda jaoks liiga tähtsaks. See oli ainus kord, kus närv oli suurem, kui suutsin hallata.
Karolina: Kuulus lugu on pianist Martha Argerichist, kes on lava taga öelnud, et ei soovi publiku ette astuda, lausa keeldub mõnikord lavale minemast.
Hans: Olen aru saanud, et väga paljud head hetked sünnivad just mitte-mõtlemisest. Vahel tuleb lihtsalt teha – ja siis tulebki suurim nauding. See on paradoks: meie mängime, et publik saaks nautida, aga nad naudivad kõige rohkem just siis, kui näevad, kuivõrd loomulikult ja lihtsalt see välja tuleb. Aga see “lihtsus” sünnib tohutu töö tulemusena. Õnneks muusik saab õppida igal pool, ka mees metsast võib mentori abil mängida suurepäraselt.
Karolina: See, et sa midagi teha tahad, ei tähenda alati, et seda teha viitsid. Kui anne on antud, aga sa ei pane paika distsipliini, siis pole andest kasu.
Kuidas hoiate üleval motivatsiooni, kui see kipub hajuma või tekib suisa tüdimus?
Hans: Oleme kindlad, et motivatsioon on distsipliini tagajärg. Kui inimene teeb kõike ainult tunde järgi – kas parasjagu on tuju või mitte –, siis ei tule sellest midagi välja.
Karolina: Olen nõus, et kogu panust ei peaks rajama ainult motivatsioonile! Aga rahulikumal harjutamisperioodil luban endal vahel ka varem lõpetada, puhata, mõtestada toimunut ja seada eesmärgid järgmiseks päevaks.
Hans: Olen palju mõelnud, et muusikuks olemine on väga – kuidas öelda eesti keeles – humbling. See, kui pärast edukat kontserti lähed järgmisel päeval taas harjutusruumi … See toob maa peale tagasi.
Karolina: Jah, sa võid olla edukas, aga avastad, et ikka on asju, mis veel ei tule välja. Nagu on öelnud pianist Käbi Laretei: “Millal tuleb see hetk, kui inimesed saavad aru, et ma ei oska mängida?”
Hans: Kohe, kui inimene tunneb, et on “pärale jõudnud”, jääb areng seisma, sest ta ei otsi enam. Aga otsima peab kuni elu lõpuni.
Hans, sina mängid pillifondile kuuluval Giovanni Paolo Maggini viiulil, mis on pärit Itaaliast Bresciast umbes aastast 1610, ning kasutad Victor Fétique’i poognat Prantsusmaalt 1930. aastast. Sina, Karolina, oma isikliku pilliga reisida ei saa …
Hans: Viiuldaja veedab sama pilliga aastaid koos, õpib seda tundma igast küljest – see on tõesti nagu suhe, mis siis, et mitte inimesega. Midagi on selles nii sooja, kui saad võtta just sellesama pilli ja iga kord armud uuesti.
Karolina: Mina vahetan kogu aeg pilli. (Tarmukalt.) Kui istun uue klaveri taha, ei tea kunagi, kuidas see reageerib. Pianistina peab sellesse suhtuma rahulikult, mitte olema kurb või pettunud või võtma nii, et elu on raske. See ongi meie elu osa! Mäletan kontserti, kus üks klahv jäi pidevalt kinni ja pärast iga vajutamist pidin selle üles tõstma. Aga olen mänginud ka täiesti unistuste pillidel.
Hans: Bussiga reisides ostan viiulile alati kõrvalkoha. Kord ütles bussijuht, et ühe külje pagasiluuk on katki, aga viiuli saab panna teisele poole, harjade kõrvale. Siis tekkis küll tunne, et inimesed ei saa aru: “Mona Lisa” maali ei pandaks ju harjade juurde … Jäingi tookord maha, oma viiulist ma lahti ei lase.
“Carte blanche’i” kontserdil esitasite muuhulgas Raveli “Pavane pour une infante défunte” ning sina, Hans, tähendasid pala sisse juhatades, et jäite Karolinaga eri arvamusele, kas peaks seda mängima aeglaselt või veel aeglasemalt. Naljatasid: “Vaatame, mis välja tuleb!” Minul tulid pisarad ... ja küsimus: kuidas on võimalik mängida erinevalt, kui autor on paika pannud märkused, rõhud ja tempod?
Karolina: Toon paralleeli: kui jagada kõigile valged paberid ja samasugused värvid ning paluda joonistada päike ja meri, siis mõni teeb lained kõrgemad, mõni kiired pikemad … Isegi kui on märgitud, kuidas mängida, siis kes ütleb, kui vaikselt on “vaikselt” ja kui kiiresti on “kiiresti”?
Hans: Itaalia keeles Allegro – “rõõmsalt” tähendab ühtlasi ka “kiirelt”. Paljudel terminitel on mitu tähendust. Oleme mänginud heliloojaid, kes püüavad kirja panna tõesti kõik, aga lõpuks kõlab see ikkagi teistmoodi, sest tekivad oma seosed. Näiteks Enescu puhul: noodis on tohutult infot, aga tulemus on iga esitaja puhul väga erinev.
Karolina: Samamoodi ei ole muusikas ühtegi identset esitust, isegi siis, kui keegi püüaks kedagi täpselt imiteerida.
Mitte kõige teravamale kõrvale sobib siinkohal näide väga rajust filmist “Kapten Volkonogovi põgenemine”, kus kõlab kolm korda rahvalaul “Полюшко-поле” (“Põlluke-põld”), iga kord erinevalt: reibaste korrakaitsjate esituses; stseenis, kus seda kästakse laulda ülekuulataval, gaasimask peas; lõputiitrite taustal ansambli Shortparis moodsas elektroonilises töötluses, teadagi, miks – aeg on edasi läinud, aga vägivaldne süsteem sama.
Hans: Minu tohutu unistus on esitada Šostakovitši viiulikontserti – see on emotsionaalselt nii läbitungiv, et elad selle läbi. Mõnes mõttes on väga kurnav selliseid teoseid mängida, kui neid päriselt tunnetad. Mulle tundus alati äge lugu Šostakovitši 8. keelpillikvartett. Ma ei teadnud sellest midagi, mul oli sinisilmne arusaam – mängisin ja mõtlesin, et nii võimas, efektne! Mäletan hetke Inglismaa kontserdil, kus üks inglise professor mult küsis: “Kas te saate aru nendest tagamaadest …?” Ja selgitas, et seda rõõmsat laulu sunniti laulma inimesi, kes kaevasid endale hauda – see muutis ta surmalauluks. Teine osa lõpebki järsult.
Keda üldse peate muusikas oma suurimateks lemmikuteks?
Karolina: Minule meeldib romantismiajastu, samuti XX sajandi algus: Enescu, Bartók, Janáček.
Hans: Mul on lemmikuid raske nimetada, sest eri žanrid pakuvad erinevat. Barokk pakub improvisatsiooni, sest noodis on vähe kirjas ja interpreedil on tohutu vabadus, mõnes mõttes on see nagu jazz. XX sajandi muusika on segane ajastu, kus kõik tahavad raamidest välja murda – ja see on põnev.
Karolina: See on nii äge, et saame alati valida, kas reisime ajas tagasi 40 või 200 aastat. Vahepeal mõtlen, et sündisime nii heasse aega – paarkümmend aastat tagasi ei oleks meil nii palju valikut olnud. (Vaimustunult.) Võtame nagu menüü ette: mis sajandit tahaks, või jääme hetkesse? Mõnes mõttes on see igapäevaselt ajas reisimine.
Kuidas sünnib üks Aavik Duo kontserdikava?
Karolina: Tihti on alguses üks teos, idee või märksõna – nagu lille südamik, millele hakkad kroonlehti ümber panema.
Hans: “Carte blanche’i” idee tuligi sellest, et meile hakkas tohutult meeldima, et alati ei pea aasta aega ette mõtlema, vaid tunnetame hetkel, mida tahame mängida. Selles on midagi vabastavat.
Karolina: Jah, selle kontserdisarja pluss – või miinus – on see, et keegi ei saa tulla konkreetse teose pärast.
Hans: See on nagu peakoka menüü: tead ainult seda, et kestab tund aega ja serveeritakse kuus käiku. Lubasime endale, et me ei korda ka kunagi sama kava. Nõnda on iga kontsert ainukordne! Nii tore, et meid usaldatakse, ja muidugi pakume seda, mida ise tahame teha, kõige kõrgemal tasemel. Saksamaal oleme tihti mänginud kohtades, kus muusika kuigi sageli ei kõla: vanglates ja vanadekodudes. Seal pidi ka alati ette teatama, mis lugusid mängime, aga mingist hetkest nad usaldasid meid ja meile hakkas niimoodi meeldima.
Teie teine kodu asubki juba alates 2017. aastast Saksamaal, Frankfurdis. Sina, Hans, õpid praegu esimese eestlasena mainekas keelpillikoolis Kronbergi akadeemias. Palun räägi veidi sellest koolist.
Hans: See on tõesti olnud alati minu unistus sinna saada. Koolis on väga vähe õpilasi ning kõik tunnevad üksteist hästi, kasvame koos. Tegelikult kandideerisin sinna juba aastaid tagasi ning tookord mulle öeldi, et mängin hästi, aga neil on reegel, et peab olema saavutatud esikoht mõnel konkursil ja seda mul ei olnud ette näidata. 2022. aastal võitsin Carl Nielseni konkursi ja sain uuesti katsetele, mis olid väga intensiivsed, kuna kõik on ülihead mängijad, oma ala tipud. Muidugi on selles koolis pinge suur, sinult oodatakse teatud taset, kuid see on ka loomulik.
Hans Christian, sa kasutad oma jutus sageli sõna “ääretult” ning sel aastal debüteerid mitmes ilmakuulsas kontserdisaalis, tipuks muidugi Carnegie Hall koos Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestriga, kavas Arvo Pärdi “Tabula Rasa” Jaapani viiuldaja Midoriga. Kui peaksite kirjeldama Pärdi muusikat kellelegi, kes pole seda kunagi kuulnud, siis milliseid sõnu kasutaksite?
Hans: Vaikuse ja heli tasakaal – see on muusika, kus pausid on sama tähtsad kui noodid. Sügav lihtsus – vähe noote, aga palju tähendust. Ning ajatus – tunne, et see muusika võib kesta igavesti ning on väljaspool meie ajataju.
Karolina: Pärdi muusika on meie eludes ülimalt olulisel kohal. See toob kohe välja inimese emotsioonid ja selle, kuidas end tunned. Iga kord tema loomingut esitades pead olema tõesti rahu teinud nii enda kui ka kõigi teistega.
Karolina, sina õpid Frankfurdi muusika- ja esituskunstide kõrgkoolis. Kuidas sa selle kooli leidsid?
Karolina: Õppisin Sten Lassmanni juures, kes ütles mulle: “Ära muretse, lihtsalt mängi, nagu sa mängid.” Mingil hetkel sain aru, et ma ei saa muuta asjaolusid ega tingimusi, kus ma mängin, aga saan muuta, kuidas mina mängin. See lause aitas mind väga. Frankfurdi kõrgkooliga ning selle erialaga on väga huvitav lugu. Algul pidin minema kammermuusikat õppima ühe teise õpetaja juurde. Aga hetkel, kui hakkasin saatma sisseastumiseks vajalikke dokumente, selgus, et see õppejõud lahkub ning pidin valima hoopis teise professori. Praegu olen väga tänulik, et just Angelika Merkle juurde õppima sattusin! Mind on mõjutanud väga paljud õpetajad, ka need, kelle juures ma ametlikult õppinud ei ole, nagu Sophia Rahman ja Claudio Martinez Mehner. Äärmiselt huvitav, kuidas iga õpetaja annab mängimise mõttes nii palju aspekte, sellepärast ongi oluline õppida eri inimeste juures.
Tundub võtmeküsimus, kuidas leida muusikuna eristuv, oma käekiri?
Hans: Oma hääle leidmine ja endale truuks jäämine on kõige keerulisem. Vanasti, kui ei olnud sotsiaalmeediat, oli suur pluss, et inimesed ei saanud YouTube’ist teisi kuulata. Nad arendasid välja oma stiili ja üleüldine pilt oli palju kirjum. Nüüd on sageli paljudel üks ideaal või teatud maitse, kopeeritakse teisi mängijaid. Tavapärane koolisüsteem õpetab, et peame mängima mingit kindlat “õiget” moodi ja selles on mingi tõde sees, kuna õpetab ajalugu tundma. Aga see ei tähenda, et me ei tohiks oma häält ise edasi avastada. Väga tihti jääbki areng seisma sellepärast, et õpilase staatusest ei suudeta iseseisvaks edasi minna.
Karolina: Õpid, kuidas “peab”, aga mingil hetkel tundub, et peaks tegema teisiti, et oma käekirja või iseloomu sisse panna.
Hans: Kalligraafiat ju ka õpetatakse, aga ikkagi leiad lõpuks oma stiili. Ma ise tunnen, et need muusikud, kes inimesi suudavad liigutada, on leidnud oma hääle.
Karolina: Teise inimese stiili taastamine, tema jäljendamine ei huvita kedagi. Maailmas on vaja täpselt just sind, kõige autentsemat sinu versiooni. Ja jõuamegi sinna, et ei saa meeldida kõigile. Meeldida tahtmine on inimlik soov, aga usun, et muusika ja selle sisu väljatoomine peab harjutusruumis ning laval olema esikohal.
Looming pakub võimsat õnnetunnet, samas aktiivselt tegutseva muusiku elu võib olla üsna pingeline. Kas olete kunagi tajunud ohtu läbi põleda?
Hans: Läbipõlemise võimalus on suur, sest kontserte ja reisimist ja pidevat organiseerimist on meil mõlemal palju. Peabki strateegiliselt puhkama. Teoorias on see lihtne, päriselus keerulisem. On väga oluline teema, kuidas pinge võib mõjuda ja kuidas üks noor inimene ei ole mõeldud sellega toime tulema. (Soojalt.) Meil on ikkagi koos miljon protsenti lihtsam. Üksi kusagilt läbi tulla on ääretult keeruline. Inimene läheb hulluks, kui ei saa teisega jagada ja pole ruumi, et ühtegi liigutust valesti teha … Peab olema enda vastu normaalne. Loomulikult paneme ise endale pinget peale, et esitus peab olema perfektne, aga kui meil on koos kontsert, siis sellel õhtul, kuidas iganes läks, laseme sel olla. Järgmine päev võime täiega analüüsida, mida võiks paremini teha. Seda oleme õppinud oma kammermuusika professorilt Saksamaal, kes samuti ei tulnud vahetult pärast kontserti kunagi kriitikat tegema.
Karolina: Jah, sellel ei ole mõtet, sest me ei saa lavale tagasi minna ja viga parandada. Küll aga järgmisel või ülejärgmisel päeval saad hakata taas ennast üles ehitama. See, kuidas end laval tunned, on väga erinev. Mõnikord on mugav ja mõnikord, asjaolude kokkulangemisel, see ei pruugi nii olla. Võibolla jäi ettevalmistuseks vähe aega, või ei saanud laval keskenduda ja kohal olla, või ei tekkinud õiget tunnetust … Vahel on hoopis nii, et tegelikult läks hästi, kuid pärast on tunne, et oleks justkui poes käinud, kõik tundus liiga tavaline. Siis tekib uitmõte: aga mis siis, kui nii jääbki?
Kuivõrd jagub teil esituse ajal tähelepanu, et tajuda publikut saalis?
Hans: Atmosfääri tunnetad kohe, kuuled-näed seda väikestest detailidest: kui vaiksed nad on, kas nad on kaasas, kas sekundiga jäävad kuulama või tegelevad oma asjadega … Ja vaikus pärast lugusid – see on kõige võimsam tunne. Meile, muusikutele, on eriti motiveeriv, kui tunneme, et inimesed tahavad kaasas olla. Mõnes mõttes ju teeme muusikat koos, isegi kui nemad ei mängi, on osalus ülioluline. Muusika annab võimaluse lihtsalt korraks olla, nii et muud mõtted kaovad.
Mõnigi kord olen igatsenud, et pärast pala lõppu ei tõtataks plaksutama, lastaks vaikusel kauem kõlada.
Hans: On olnud ka neid hetki. Selline vaikus, kus ei julge neelatada ka.
Karolina: Heli väljendub mitte ainult volüümis, vaid ka vaikuses.
On teil enne kontserti mõni oluline rituaal?
Karolina: Mina pean sööma tumedat šokolaadi, üks-kaks tükikest parandab keskendumist. Aga üldiselt on meil vist välja kujunenud sel päeval võimalikult palju harjutada. Siin on minu ja Hansu erinevus: mina harjutan suure energiasäästuga, tõmban end madalaks, sest kui panen proovis täiega, siis õhtul ei pruugi jõudu olla.
Hans: Mina harjutan viimase sekundini, veel lavale kõndides. (Naerab.) Süüa on hea mõni tund enne lavale minekut, mitte vahetult. Aga kuna esinemisi on kogu aeg, siis ei saagi kuidagi loota, et alati oleks sama mugav olukord. Mõnes mõttes on see hea – treenib pidevalt. Karolina: Kuna oleme mõlemad kristlased, siis alati enne kontserti täname selle võimaluse eest.
Aga teie loomingulised eripärad, mida võib ka kiiksudeks pidada?
Karolina: Kui mina lähen harjutama, olgu klassiruumis või kodus, peab see olema korras, alati! Toolid vastu seina või laua taga, puldid reas. Sassis ruumis ma ei saa üldse keskenduda.
Hans: Mul on seda vähem.
Karolina: Sul on see, et sa vajad lahtimängimiseks palju rohkem aega.
Hans: Kas see on kiiks või rutiin, aga et mina tunneksin end pilliga hästi, see tõesti võtab aega. Ma arvan, et see on pigem hea kiiks: enne on vaja täpselt kõik läbi analüüsida, siis kasutan aega pilliga maksimaalselt, kui tean täpselt, mida tahan teha. Kui ma ei ole ette mõelnud, siis tunnen ennast prooviruumis peata kanana, raiskan aega. Võibolla on ka see kiiks, et ma ei harjuta kunagi kodus – ma ei taha naabreid häirida. (Naerab.)
Kas olete muusikamaailmas kokku puutunud ka kadedusega?
Karolina: Ühegi teise inimese teekond ei ole sinu, ja ei saagi olla. Aga kui sa oled midagi tahtnud, enda arvates pingutanud, ja see juhtub teisele, siis tekib tunne, et miks see nii on? Eks selle ebaõigluse tundega muusikud ikka tegelevad, aga ma siiralt usun, et keegi ei saa kellegi kohta ära võtta. Kui seda endale meelde tuletada, peaks olema lihtsam elada.
Hans: Natukene aitab kaasa see, et elame välismaal, on olemas täielikult oma koht ja aeg ja väga hea on mõnikord üldse keerata need “kraanid” kinni, sest neid hetki on palju, kus oleks võinud mõelda ja analüüsida end segaseks.
Ennist mainisite, et elamine ja elukogemus on oluline, et üldse osata pillimängu tundeid sisse panna. Palun selgitage.
Hans: Mõtlen umbes nii, et kui mul oleks käepärast ainult sinine värv, oleks keeruline maalida päikest. Tehnika üksi ei ole midagi väärt, aga me harjutame selleks, et kui kõik värvid kätte saame, siis ei pea enam mõtlema, mida teeb see käsi või teine, siis tuleb kogu mäng intuitiivselt. See ongi elamus, mida oleme kogenud, seda ei saa sõnadesse panna. Huvitav, et publik tunnetab tõesti ära, kas muusik tegeleb puhtalt ainult pillimänguga või räägib oma story’t. Mõlemad mängivad samu noote, aga …
Karolina: Kui sa oled kunstnik, siis pillimäng on abivahend, mis laseb sul rääkida – kõigest. Paljud muusikud on harjunud keskenduma pigem ainult tehnilisele küljele. Aga auto on ju ka selleks, et temaga kuhugi sõita, mitte et teda ainult detailselt garaažis uurida.
Fantaseerime – kui te ei tegeleks muusikaga, siis millega?
Hans: Väga tahaks tegelda kokanduskunstiga. (Muheleb.) See on natuke sarnane muusikale: intensiivsuse tase kõrge, pinge laes – ning kokkuvõttes maitse küsimus!
Karolina: Mind on alati huvitanud riided ja stilistitöö. Olen palju oma sõbrannade garderoobe uurinud ja mõnega käinud poes šoppamas, inimesed on mu arvamust usaldanud. Olen palju inspiratsiooni saanud oma emalt ja vanaemalt, kes mõlemad on äärmiselt hea stiilitajuga.
Teie kontserdigraafikutele pilku heites saab kohe selgeks, et ülipalju on reisimist – kas sellest johtuvalt ka üksiolekutunnet?
Hans: Mul tekibki see pigem siis, kui pean üksi reisima. Aga üldiselt on eriline, et saame nii palju koos omavahel mängida! (Tänulikult.) Kusagil võõras linnas on kohe teine inimene kõrval, kellega saab oma kodukeeles rääkida – see on nagu väike salakeel, millest keegi aru ei saa. See on päris mõnus tunne. Näiteks kui mängime koos välismaalastega, saame Karolinaga kiiresti omavahel infot vahetada. Ka koduste toetus on väga tähtis. Vanemad käivad nii tihti kui võimalik meie kontsertidel ja ma suhtlen nendega palju.
Karolina: Minu vanemad on samamoodi alati meie eluga hästi kursis ja huvitatud. See on tohutult eriline ja ma tuletan endale meelde, et sugugi mitte iseenesestmõistetav.
Hans: Kõige ägedam on see, et nad ei ole küll muusikud, aga muusika on nende ellu nii tugevalt sisse tulnud. Mu isa küsib näiteks nüüd Tšaikovski kohta juba väga spetsiifilisi küsimusi, mida ta varem kunagi poleks küsinud. Lapsena viis ta mind ja venda (dirigent Henri Christofer Aavik) iga päev ühest tunnist teise – laulukoori ja siis muusikakooli. Tol ajal ma ei mõelnudki, kui eriline see on. Praegu tunnen, et olen isale selle eest ääretult tänulik.
Hiljuti lugesin intervjuud noorukiga, kes teatas, et ei taha lavakasse minna, sest seal on liiga raske. Kindlasti ongi. Mida soovitaksite noorele inimesele, kes kaalub muusikaõpinguid ja muusikuametit?
Karolina: Ma usun, et ükskõik milline elukutse võib olla väga raske, kui sa tahad sellesse täielikult süveneda. Peame alati valima omaenda “raske”. Aga muusikuametit saab kaaluda ainult siis, kui sa ei saa ilma selleta päevagi elada.
Hans: Iga päev valid selle, et tahad panustada. Midagi niisama teha on ka tore, aga niimoodi väga kaugele ei jõua. Mulle tohutult meeldib Michelangelo lause: “Kõige suurem hirm ei ole see, et paneme endale liiga kõrged ootused, vaid liiga madalad eesmärgid.” Olen alati mõelnud, et kui panna kõrgem eesmärk, siis väiksemad saavutused jäävad nagunii tee peale – ei pane tähelegi, et oled nendeni jõudnud.
