Elis Hallik: helilooja olla pole töö ega hobi, vaid eluviis
- Ia Remmel
- Jul 19
- 15 min read
Elis Hallik alustas kompositsiooniõpinguid EMTAs 2008. aastal ning täiendas end aastatel 2012–2013 Lyoni kõrgemas rahvuslikus konservatooriumis. Elis Hallikul on ka bakalaureusekraad Tallinna ülikoolist eesti filoloogia erialal. Noore helilooja loomebiograafias on olulisel kohal orkestriteosed, neid on tal praeguseks 7. Eriti palju on esitatud Viini muusikaülikooli suveakadeemia festivali tellimusel kirjutatud lugu “To Become a Tree”. 2023. aastal tuli firmas KAIROS välja Elis Halliku autoriplaat “Born in Waves”. 2024. aastal algas koostöö kirjastusega Schott.
Muusika juurde viib erinevaid teid ja mitte alati ei kulge nad tingimata otsejoones. Kuidas see sinul läks?
Alustasin üsna tavapäraselt – lastemuusikakoolis klaveriga. Mul oli imeline õpetaja, Mari Nõlvak, kes oskas väga hästi õpetada musitseerimist, muusikalise fraasi tunnetamist kehani välja. See oli Häädemeeste muusikakoolis. Olen pärit Kihnust, väikeselt saarelt, aga ema töö tõttu – ta õpetas koolis, hiljem sai direktoriks – käisin kõigepealt Lõuna-Pärnumaal Metsapoole põhikoolis, hiljem Pärnu Koidula gümnaasiumis.
Lapsena oli minu ümber palju vaikust ja ruumi mõtlemiseks. Isa oli meremees, ta oli mehaanik ja inseneri tüüpi inimene, kes töötas Baltikumi suurimatel kaubalaevadel ja sõitis järjest üle ookeanide. Arvan, et mu teatav leidlik mõtlemine on temalt päritud. Ta võttis tihti ka akordioni kätte ja mängis – oli iseõppija. Vend mängis muusikakoolis akordioni juba väga heal tasemel.
Ema on olnud see, kes hoiab ja korraldab. Kodus ja koolis. Ta haldab alati suuri süsteeme, suudab korraga haarata nii inimeste kui protsesside dünaamikat. Ma arvan, et sellise mastaabitunde ja vastutuse kasvamiseks on mul veel arenguruumi.
Meie kodus oli alati raamatuid, muusikat ja palju aega olla omas mõttes. Mul ei olnud kunagi tunnet, et keegi mind suunab, pigem lasti rahus kasvada ja kuulata. Hiljem hakkasid mind huvitama muud stiilid, mind paelus näiteks rock ja džäss, aga sellest, et mul on vajadus end muusikas keerulisemas vormis väljendada, sain teadlikuks hiljem.
Enne helilooja teele asumist oli mu suurem ja olulisem samm see, kui läksin Tallinna ülikooli eesti filoloogiat õppima. See eriala aitas mul õppida kirjanduse kaudu tundma sõnalise väljenduse olemust ja jõudu, keele rütmi, süvastruktuuride tasandit. Sealt aga oli juba võimalik jõuda äratundmiseni, et mida sõna ei suuda, seda suudab muusika. Sattusin seal lisaerialabloki raames muusika kompositsiooni ainesse, mida andis Kerri Kotta. Kerri lasi meile tunnis ühte Pascal Dusapini kammerpala, mis oli väga poeetiline, pigem heakõlaline teos. Seal tabas mind ühtäkki äratundmine, lausa šokk, nagu oleksin terve elu sellist muusikat kuulanud, kuigi see oligi minu esimene tõsine kokkupuude uue muusikaga. Ja sellest šokist kasvas kohe tugev soov muusikasse üle minna, ennast muusikas realiseerima hakata.
Nii kiire ja järsk äratundmine on sellel erialal ju pigem haruldus?
Jah, see oli väga järsk, endalegi ootamatu. Ja sealt ma kohe kangutasin need “rööpad” õigesse suunda, astusin EMTAsse ja alustasin klassikalise kompositsiooni õpinguid.
Mida kogesid EMTAs heliloomingut õppides?
EMTAs sain kõigepealt oskused ja vahendid, kuidas oma ideid tehniliselt realiseerida. Kuidas peas kumisevaid mõtteid kirja panna, struktuuri arendada, teoseid vormistada, tervikut luua. Helilooming on iseenesest palju distsipliini nõudev ala ja seda igas mõttes – lugu kirjutades tuleb olla järjepidev, et tähtajaks valmis saada, mitte käsi rüppe lasta ka siis, kui parasjagu inspiratsiooni peal ei ole, et üldse sellele ilusale, kuid pingelisele rajale pidama jääda.
Täiendasid end Prantsusmaal Lyonis. Mida sa seal kogesid?
EMTA-le järgnenud õpingud Lyoni konservatooriumis andsid mulle juurde individualistlikku julgust. Seal õhutati õpilast leidma oma nägu – milline on sulle iseloomulik stiil ja individuaalne mõte. Sealt sain veel ühe, võiks öelda väga positiivse šoki, mis puudutas orkestrimuusikat. Mul just see suur orkestrimuusika armastus algaski Lyonis, kuna seal oli väga kõrgetasemeline ja praktiliselt hästi toimiv orkestrimuusika osakond, kus ka heliloojatel oli võimalik tegutseda ja palju praktikat saada. Need olid erakordselt väärtuslikud teadmised: seal oli näiteks vaja orkestreerida erinevate ajastute teoseid kuni XX sajandini välja. Omi teoseid kirjutada. Kõike esitati, mängiti, salvestati ja analüüsiti.
Kas sul on olnud konkreetseid heliloojaid, kes sind eriti huvitasid, või õppejõude, kes andsid mingeid erilisi impulsse?
Minu esimene kompositsiooniõpetaja oli Helena Tulve, keda ma väga kõrgelt hindan. Helena andis vabaduse helidega mängida, aga samas suunas kõike mõtestama, et milleks sa ühte või teist asja teed. Siis Toivo Tulev, kelle mõju oli rohkem selline filosoofiline. Toivo alati üllatas küsimustega, mis näitasid, et saab ka teistpidi mõelda ja veel ka kolmandat pidi. Tuli mõistmine, et kaugeltki ei piisa, kui sa ise enda sees midagi mõtled ja kujundad. Vaja on olla dialoogis ka kõige ümbritsevaga. See mõistmine, et see n-ö kese tuleb enda seest välja viia, oli väga vajalik.Lyonis oli mu õpetajaks prantsuse helilooja Robert Pascal ja tema mõju oli samuti suur ja mõtlemist avardav. Just et veel edasi minna iseenda individuaalse näo otsingutel, et milline on see tõeliselt sinu muusika, mida sa ausalt enda omaks pead.
Nii nagu varasemate ajastute muusikas, on ka uues muusikas mitmeid stiile ja voole. Millise stilistikaga sina lähedust tunned?
Loomestiilid on kahtlemata oluline küsimus küll, aga ma arvan, et siin on vaja vaadata asja laiemalt, pigem kui üldist mõttefilosoofiat, kuidas üldse loomeprotsess kulgeb ja milline see sinul on. Ning sinna juurde, kas on näiteid, stiile ja voole ajaloost, millega sa ennast samastad.Ma arvan, et ma suhestun traditsiooniga küllaltki palju. Mulle on olnud väga olulised sellised heliloojad, nagu Beethoven, Bruckner, Wagner, Debussy, Ligeti, Xenakis, Grisey. Aja jooksul puutepunktid muidugi muutuvad ja teisenevad, vahel tuled lähemale, siis lähed kaugemale, aga siiski tunnen ma klassikaga küllaltki suurt lähedust.
Seosed varasemate aegade ja traditsioonidega on ju teatud mõttes ikkagi vältimatud. Mõistagi ei saa kirjutada nii, nagu varem, aga ei saa ju ka kujutleda, et oleks võimalik luua midagi täiesti teistsugust, mida ei ole kunagi veel tehtud.
Ma arvan, et parim viis on läheneda distantsilt ja alati on kõigest midagi õppida.
Kust sa inspiratsiooni ammutad ja mis sinu loomingulise mõtte käivitab? Mis sul kaaskunstidest: kirjandusest, maalikunstist, filmidest lemmikud on ja huvi äratavad?Inspiratsioon tuleb sageli üsna ootamatult – mingist sõnast, loodusest, vahel isegi vaikusest. Vahel ka mõnest inimesest või olukorrast, mis jääb kuidagi kestma. Mõnikord tuleb idee täiesti tühjalt kohalt, kui oled väsinud ja ei oota midagi. Aga ta tuleb ja siis peab temaga tegelema hakkama. Inspiratsioon on ka ajas muutuv.
Nooruses köitsid ja inspireerisid mind pigem sellised filmid ja tekstid, kus oli tugevat sisemist pinget, nagu Tarkovski filmid, samuti Krzysztof Kieślowski värvide triloogia “Sinine”, “Valge”, “Punane” oma õrna kummastusega, mis jätab hinge midagi seletamatut. Mind on paelunud ka maagilise realismi sugemetega filmid, nagu del Toro “Paani labürint”, kus visuaalne keel ja lugu moodustavad poeetilise terviku, justkui unenäolise maailma, mis on samas väga valusalt reaalne. Kirjandusest pikka aega XX sajand, näiteks John Dos Passos, Albert Camus, Paul Celani luule. Seal oli mingi maailmatunnetuse tihendus, mis mõjus väga tugevalt. Mulle on taas südamelähedane ka XIX sajandi kirjandus, nagu Emily Brontë, Jane Austen, Fjodor Dostojevski, Gustave Flaubert, sellise tundlikkusega ma suudan samuti suhestuda. Ning viimasel ajal olen hakanud rohkem huvi tundma hoopis varasema materjali vastu, eriti just sellise vastu, millele ei olegi alati kerge ligi pääseda. Hiljuti sattusin näiteks täiesti juhuslikult ühe digitaliseeritud käsikirjaleiu peale XVII sajandist: Southwell-Sibthorpe’i väljavõtete raamat (“The Southwell-Sibthorpe Commonplace Book”, Folger Shakespeare Library, MS V.b.198). Seal olid leedi Anne Southwelli tekstid: luuletused, proosakatked, isegi isiklikud märkmed. Ja kuigi need tekstid olid vahel katkendlikud, oli seal sees midagi väga puhast ja lähedast. See hääl tundus uskumatu – justkui kellegi sisekõne, mis oli lihtsalt alles jäänud.
Raamatutest on mind alati kõnetanud ka autobiograafiad, eriti need, kus inimene avab ausalt oma sisemise tee. Hiljuti lugesin Mahatma Gandhi autobiograafiat, mis on sügavalt mõtlemapanev, ja samuti on väga hea mõjuga Jaapani kirjandus, näiteks on hetkel öökapil Kenkō “Jõudeaja võrsed”.Maalikunstis olen hinnanud Kandinsky loomingut, tema vormide ja värvide sisemist loogikat, mis justkui kõneleb mingi nähtamatu muusika kaudu. Samuti on mulle sügavalt mõjunud Mark Rothko seisundiline minimalism, see, kuidas ta loob ruumi, kus värv justkui hingab. Viimasel ajal, pärast Bilbao Guggenheimi muuseumi külastust, üllatas mind Euroopa minimalismi rikkus ja mitmekesisus – teosed, mis on nii täpsed, aga samas vaikselt liigutavad. Klassikalistest perioodidest on muidugi vaieldamatult lemmikuks jäänud impressionism oma valgusekäsitluse, nüansside ja poeetilise hetkekogemusega.Sellised kokkupuuted annavadki sageli uut mõtteainet. Mitte et ma teadlikult otsiks midagi, aga mõnikord on tekstides, filmides või maalikunstis mingi ootamatu selgus või intiimsus, mis liigutab.
Vaatame sinu loomeprotsessi pisut lähemalt. Kui palju see vajab omaette olekut? Kas kirjutad oma teoseid üles vahel ka käsitsi? Või pigem arvutis?
Ma alustaksin sellega, et helilooming pole ei töö ega hobi. See on paljuski eluviis, mis nõuab distsipliini ja teatud määral rutiini järgimist. Mul on see praegu ka üks suur balansseerimine oma pere – meie kahe lapse – ja heliloojatöö vahel, et kuidas leida igapäevaste tegemiste vahel aega oma loomerutiiniks.
Heliloojale on loomulikult kõige parem, kui ta saab hommikul alustada ja õhtul lõpetada. Aga alati see kaugeltki nii ei lähe, teinekord võib kirjutamine hakata edenema ja inspiratsioon tulla näiteks õhtul. Siis ma helistan abikaasa Kristjanile, et öelda: ma ei saa veel koju tulla, pean selle nüüd ära tegema. Hea, et me muusikutena alati mõistame teineteist.
Ma vahel visandan struktuure ka paberile, aga kui hakkan konkreetsemalt noote kirjutama, siis kirjutan ikkagi otse programmi. See on mulle hakanud sellepärast hästi meeldima, et nii näen selgemalt suurt pilti, haaran teose tervikut visuaalselt paremini.
Kaasaegse muusika vormid pole ju nii klassikaliselt selged, nagu on näiteks sonaat-allegro või fuuga, nii et uue muusika kuulaja võib väita, et ta ei taju teose vormi sellise selgusega. Kuidas sina vormi kujundad ja milline on see sinu teostel, näiteks konkreetsemalt su teosel “Phos” ja nüüd Pärnu muusikafestivalil esiettekandele tuleval uuel lool “Oriri”?
Need on hästi erinevad teosed. “Phos” on sümfoonia ja “Oriri” on planeeritud avamängu stiilis. Klassikalised vormid on võibolla tõesti kuulajale kergemini äratuntavad, seal on kordused, hõlpsamini hoomatavad osad, tempode kontrast kiire-aeglane-kiire. Aga sellised kontrastid, mis on klassikalistes vormides, näiteks tempodes, või ka variatsiooniprintsiip, teemade arendamise meetodid, töötavad ka nüüdismuusikas sarnaselt. Mina mängin palju kontrastidega, ka tempodega, asetan teemad erinevatesse kujudesse. Samuti on seal vaikuse ja tihenemise, dünaamilise skaala kontrastid, orkestri tutti, siis solistlikumad vaheosad, seejärel jälle orkestri vastus.
“Oririt” kavandama hakates oli mul Paavo Järviga arutelu, mis laadi teost ta soovib saada. Ta arvas, et see võiks olla selline avamängu tüüpi. Kuna teost esitab Eesti Festivaliorkester, keda ma pikka aega tean ja väga armastan, siis seda suurem väljakutse see mulle oli. Oli muidugi kiusatusi vormiga rohkem n-ö mängida, aga tegin siiski küllaltki palju järeleandmisi, pidades silmas just seda avamängu struktuuri ja energeetikat, et teos oleks selge ja oleks võimalikult mitmekesiselt kasutatud orkestri kõlavõimalusi.Nüüd on lugu juba valmis, aga jätsin ta veel mõneks ajaks seisma, n-ö settima. Olengi teinekord komponeerides tegelnud paralleelselt mitme teosega. Kui ühega tuleb nagu mingi tupik ette, kus ei leia kohe seda kõige paremat lahendust, siis on hea minna vahepeal teise juurde, sest siis tekib teatud distants ja tagasi tulles need asjad enamasti lahenevad.
Sümfoonialaadseid teoseid kirjutatakse tänapäeval küll, aga sellist klassikalist mitmeosalises vormis sümfooniat enamasti ei kipu olema. Tihti on need sümfoonia mõõtu teosed üheosalised, erinevate poeetiliste pealkirjadega, mis aga mõtteliselt nagu sisaldaksid endas erinevaid osi. Olen vahel mõelnud, et miks nad ei ole pealkirjastatud sümfooniana, ehkki sümfoonia mõõtkava on seal sageli ju piisavalt?
Sümfooniaks nimetamisel on kindlasti oma ajalooline kaal, see tähendab, et helilooja astub teadlikult dialoogi sümfoonilise traditsiooniga. Minu jaoks oli “Phos” just selline ülesanne, mille võtsin vastu teadlikult: hakata esimesest hetkest lahendama sümfooniale omaseid küsimusi – struktuuri, vormi, pingekaart. Oli oluline, et kogu idee töötaks tervikuna, ka üheosalisena. Ma ei alustanud lihtsalt orkestriteosest, teose ülesehitus ja materjalide areng olid algusest peale sümfoonilised – motiivid kasvavad, hargnevad, sulanduvad. Kujundid läbivad kogu teost, liikudes läbi eri registrite ja värvide. See pole pelgalt orkestriteos, vaid pingelise arenguga struktuur, kus kogu materjal on seotud.
Ma arvan, et mitmete heliloojate orkestriteosed võikski olla sümfooniana pealkirjastatud, kasvõi näiteks Saariahol või Lindbergil. Erkki-Sven Tüüril on nad sümfooniad. Sümfooniaks nimetamisel on kindlasti kaasas teatud traditsioonide taak, kuna muusikaajaloos on ju nii arvukalt ja nii võimsaid sümfooniaid. Aga eks see ole ikkagi helilooja sisetunde küsimus, mis see teos tema jaoks on. Minule oli see sümfoonia – mitte traditsioonilises neljaosalisuses, vaid tervikliku, suurt ideed kandva vormina. Sümfoonia on selline ülesanne, mida endale eesmärgiks võttes peab see peas olema juba sümfooniana. Seal peab hakkama kohe lahendama selliseid küsimusi, nagu: kas struktuur toimib; on see ühe-, kahe-, kolmeosaline; kas kogu teose pingekaar toimib; kas idee toimib. Suures plaanis on kõik üks sisse- ja väljahingamine – fraasist vormini. Just see hingamise, voolamise ja arengu tunne peab kandma kogu teost.Sümfoonias või orkestriteoses tuleb kõike teha mitmekordselt rohkem ja intensiivsemalt. Helilooja muidugi iga teost alustades loob oma mõtteis võrgustiku sellest, mis peab selles olema. Ja kui oled need asjad välja mõelnud, kas suudad need realiseerida või veel mitte. Aga sümfoonia on kõige kristalsem kuju või vorm nendest olulistest küsimustest, mis heliloomingu ees seisavad. Nagu kirjanikul romaan või romaanitsükkel.
Nagu “Tõde ja õigus”.
Jah, see on hea paralleel. Midagi eriti kaalukat ja ootused sellisele teosele on alati väga kõrged, nii iseendal kui ka kuulajaskonnal.
Millised on su oma loomingust sulle eriti tähendusrikkad ja märgilised teosed?
Seal on tõesti mõnest kujunenud mulle olulised teetähised. Viimane suur teos orkestrile, sümfoonia “Phos”, oli mulle väga tähtis. Samuti “Aegis”, millest on rõõm, et see tuli nüüd ka Kristiina Poska juhatusel kordusettekandele. Kammerteostest on kujunenud populaarseks “To Become a Tree”, seda on tõesti palju esitatud.
Ava pisut ka oma uue teose “Oriri” tagamaid. Kust tuli see pealkiri?
Selle teose keskmes ongi tärkamine – alguse ja avanemise tunne. Oriri tähendab ladina keeles “tõusma” või “ilmuma”, ja see sõna tuli minuni üsna varakult, ilma et ma oleks seda pidanud otsima. See lihtsalt sobis – nii muusika meeleoluga kui ka sellega, mida ma sisemiselt kogesin.Selle teose alguses oli mul lihtsalt üks kujutluspilt – aed. Mitte päris reaalne koht, vaid pigem selline sisemine aed, kuhu sa ei saa mööda rada, vaid mingisuguse tunde kaudu. Alguses ma justkui ainult aimasin, et see on olemas – nagu kuskil eemal on värav, mille olemasolus sa pole päris kindel, aga ometi liigud selle poole. Ja kui lõpuks kohale jõuad, siis see ongi selline koht, kus aeg ei kehti, kus kõik on hästi kerge, lendlev ja mänglev. Natuke nagu lapsepõlve ja igaviku vahepealne maailm. Selline tunne, et see paik on kogu aeg olemas olnud, aga nähtavaks saab ta alles siis, kui enam ei otsi ega küsi.
Mainisid Kristiina Poskat – koostöö dirigentidega on kindlasti ka üks tähtis osa orkestrile kirjutava helilooja elus. Kuidas oli Kristiina Poskaga teose ettekannet ette valmistada ja kuidas on see kulgenud teistega?
Dirigentidega on kindlasti väga oluline, et meil tekiks dialoog ja omavaheline mõistmine. Kristiinaga on see alati väga hea. Ta on väga kohal ja üdini pühendunud. Tema juures on märgata erakordset oskust hoida korraga nii suure vormi kui ka pisima detaili pinget. On hea meel, et juba juulis ootab ees uus koostöö – mu teose “Transience” esiettekanne festivalil “Klaaspärlimäng”. See teos sai alguse sõnast transienti, mis ladina keeles tähendab “mööduvust”. See mõte, et ilu, kohalolu või valgus võivad hetkega ilmuda ja hajuda, oli väga kandva tähendusega.Clement Power, kes juhatas “Phos’i”, oli teistlaadi dirigent, kusjuures mõtlesin, et rahvus ka mingil määral mõjutab – kuigi muusikutel nagu ei peaks rahvus lugema –, aga siiski, seda, milline muusiku isiksus on. Temaga dialoogi saavutamine ei olnud väga lihtne, aga proovide käigus me jõudsime selleni. Meil tekkis lõpuks selline kolmene dialoog: mina, dirigent ja ERSO kontsertmeister Triin Ruubel, mis lõpuks hakkas väga hästi toimima. ERSOga koostöö on ka alati väga nauditav, sest orkestri muusikud on avatud ja aitavad palju heliloojat selles tööprotsessis.
Neeme Järvilt olen hästi palju õppinud seda, et mitte hoida tagasi, kui muusika hakkab voolama. Ära mine krampi, ära hoia tagasi, mine nüüd kaasa. Alguses see mind heas mõttes lausa vapustas. Tuli ka meelde mu oma päris algus, klaveriõppimine muusikakoolis, minu õpetaja seal oli ka selline, et muusikaga tuleb kaasa minna, kasvõi kogu oma kehaga.
Olari Elts on hästi kirglik dirigent, kiire, energeetiliselt särav. Tal on muidugi suur nüüdismuusika esitamise kogemus. Tema toob alati sellise oma teistmoodi energia, millega on väga nakatav kaasa minna.Ja nüüd on tulemas kogemus Paavo Järviga, väga ootan seda.
Tahaksin natuke puudutada ka sellist teemat nagu naisheliloojad ja naisdirigendid. See teema on maailmas juba pikemat aega aktuaalne, palju tähelepanu saanud ja muutusi kaasa toonud. Mulle on küll alati tundunud, et Eestis ei olegi selles midagi nii üllatavat ja uut, meil on naine heliloojana olnud juba aastakümneid midagi täiesti loomulikku. Kuidas sina seda näed?
Minu meelest on Eestis olnud juba pikemat aega võrdlemisi palju naisheliloojaid ja nad on väga tugevad ja head oma alal. Minu õppeajal oli meid koos päris palju noori naisi õppimas. Nii et minu meelest on meil sellega küll hästi. Naised saavad rahulikult neis valdkondades ennast teostada, kus nad seda soovivad.
Ka ajalooliselt, kui vaadata, on meil olnud Miina Härma, Els Aarne, ka Lydia Auster, Ester Mägi. Paljudes maades tõstetakse nüüd au sisse omaaegseid naisheliloojaid, kasvõi kui meenutada Clara Schumanni, Fanny Mendelssohni, Louise Farrenc’i – kui vaid mõnda nimetada.
See on kõik loomulik ühiskondlik areng. Ajalooliselt on naiste juurdepääs heliloomingule olnud ju võrdlemisi piiratud ja pigem erandlik, kuna elukorraldus oli teistsugune. Nüüd on tasakaal paigas, on nii naisi kui mehi. Vahepeal on mehi rohkem, vahel naisi rohkem. Minu unistus on veel see, et võibolla nii paarikümne aasta pärast jõuame veel ka sinnamaale, et Eesti naishelilooja on maailma tipus, nii nagu Arvo Pärt praegu. See on küll miski, mida ma tahaksin näha. Selline suur tõus, mis tõukab ka iseennast tegudele. Kui kellelgi hästi läheb, on mul hea meel, sest see inspireerib, näitab, et sellised asjad on võimalikud. Pigem tahan seda, kui kuulda, et see ei ole võimalik. Meil on hea pinnas heliloomingus ja kui pinnas on hea, siis on võimalus olemas, et sealt võib tulla. Aga tulla võib see nii, nagu ei oska isegi ette kujutada. See on meie ühine energia ja nii aitame kaasa sellele, et olla maailmas nähtavad, nii mees- kui naisheliloojad, et meie liin läheb edasi.
Üks suur tähis sinu heliloojateel oli liitumine kirjastusega Schott. Kuidas see tuli?
Ühel hetkel hakkasid mu loomingu vastu huvi tundma erinevad kirjastused. Schott oli üks neist. Mulle väga meeldis nende suhtumine ja muidugi võlus selle kirjastuse pärand. See on tohutu, neil on seal Wagner, Beethoven, kaasaegsetest heliloojatest Ligeti, Hosokawa, Chernowin. Seda on vapustav näha, kuidas Wagneri partituurid on seal välja pandud nende peakontoris Saksamaal Mainzis. Mulle on sümpaatne nende praktiline filosoofia – noodid tuleb kättesaadavaks teha! Juba tudengipõlvest mäletan, kui neid kollase kaanega noote lehitsesin. Mulle meeldisid need heliloojad, kes seal olid, ja need partituurid, mis olid nii hästi vormistatud. Ma teadsin, et nad on head ja rahuliku südamega usaldasin end nende kätesse.
Millega nüüd sellises kirjastuses olemine veel sinu loomingu levikule kaasa aitab?
On juba mõned sellised heas mõttes peaaegu ehmatavad suundumused. Nimelt on minult tellitud ooper, mis tuleb lavale Lübeckis.
Ooper on ju tipphetk helilooja loomingus.
Ooper on tõepoolest helilooja loomingus üks kõige suuremaid ja nõudlikumaid vorme. Midagi nii suurt ma ei osanudki endale alguses tahtagi. Aga nüüd, kui see on juba töös, olen väga tänulik, et see võimalus tuli. Libreto on valmis, esiettekanne on planeeritud 2027. aastaks ja sellise teose puhul ongi kaks aastat tegelikult miinimum, et jõuda tõesti süvitsi läbi kõigi tasandite.
Ooperi aluseks on Günter Grassi romaan “Im Krebsgang” (“Vähikäik”). See on teos, mis ei lase ajalool ununeda – vähemalt mitte vaikides. Grass oli autor, kes murdis saksa kultuuriruumis väga paljusid tabusid. Selle romaani keskmes on üks XX sajandi kõige traagilisemaid merelugusid, Wilhelm Gustloffi laevahukk 1945. aasta jaanuaris, kui Nõukogude allveelaev S-13 uputas Gdański lahes üle 9000 inimese, nende hulgas enamik naised ja lapsed. Ja see, et sellest vaikiti pärast sõda aastakümneid, on teema, mida Grass romaanis väga meisterlikult avab. Ta ei anna hinnanguid, vaid näitab, kuidas ajalugu ei jää meist kunagi väga kaugele. Ta tuleb tagasi – teise näoga, teise nimega. Ka paremäärmusluse uuest tõusust, millest Grass samuti räägib, on kahjuks saanud taas väga aktuaalne teema.
Mind kõnetas selle loo juures just see mälukiht, kuidas ajalugu ei ole kunagi ainult kronoloogia. Mälu ei ole sirgjooneline. Seda ei saa lõpuni mõista ega kontrollida. Ja muusika võib anda sellele vormi, mis on isiklik, aga mitte suletud. Libretisti, dr Joscha Schabackiga oli meil ühine arusaam: tuleb olla aus, aga mitte pealetükkiv. Tuleb jätta kuulajale ruumi.
Lisaks isiklikule või üldinimlikule tasandile on see teema oluline ka meie piirkonna mõttes. Lübecki ja Eesti side ulatub üle 700 aasta tagasi. Ka Eesti ajaloos on mere kaudu põgenemine ja lahkumine olnud osa kollektiivsest mälust. See teos puudutab nii suuri ajaloolisi küsimusi kui ka väga intiimseid, vaikseid liikumisi inimese sees. Ja ma arvan, et just ooper kui žanr – kõigi oma tasandite, hääle ja heli, aja ja ruumi kaudu – annab sellele teemale sügavuse ja hingamise, mida ta vajab.
Millised ooperid üldse ja ka nüüdisooperid on sind huvitanud ja vaimustanud?
Saariaho “L’amour de loin” on üks nendest teostest, mis ei pea end tõestama – ta lihtsalt on. Väga vaikne, väga ilus, ja kuidagi iseenesestmõistetav. Abrahamseni “The Snow Queen” on muusikaliselt imeilus – kõik on läbipaistev ja õrn, aga samas seesmiselt tugev. Ja George Benjamini “Written on Skin” on nii terav, et on üks neist, mis jääb lausa painama. Kõigis neis on mingi salajane miski, mis liigub aeglaselt, aga väga sügavale.
Klassikalisest repertuaarist on mind alati köitnud Wagneri “Nibelungi sõrmuse” tetraloogia, selle muusikaline mitmekihilisus ja hästi köitev dramaturgia. Richard Straussi “Salome” ja “Elektra” on erakordsed oma dramaatilise jõu ja julge väljendusviisi poolest.
Tuleme nüüd ka Pärnu muusikafestivali juurde, kus sinu teos peagi esiettekandele jõuab. Oled olnud selle festivali juures päris algusaastatest peale koos abikaasa Kristjan Hallikuga, kes on siiani ERSO direktori ameti kõrval ka selle festivali juhatuse esimees. Kellelt see impulss toona kõige tugevamalt tuli, et selline festival asutada?
Kristjanil oli juba festivalide korraldamise kogemus olemas, selle pagasi pealt ta alustas. Eks algul oli vaja ka sellist “põlve otsas” ise tegemist, ei olnud ju veel koos kindlat meeskonda, piisavalt finantseerimist, aga Kristjan tegi seda fanatismi ja kirega, tema kirg on alati olnud orkestrid.
Ja Eesti Festivaliorkester oli ka kohe seal alguses olemas?
Loomulikult oli Paavo seotud ka dirigeerimiskursustega, aga sellest orkestrist sai tema teema, et tuua sinna iga kord kokku tema armastatud muusikud üle maailma, kellega siis saavad koos mängida eesti parimad muusikud. See viimane oli just ka Kristjani südamesoov. Selle tulemusel hakkas Paavo tooma Eestisse tippsoliste, oma sagedasi koostööpartnereid, nii et igal festivalil olid sellised maailma absoluutsesse tippu kuuluvad mängijad, nagu Khatia Buniatishvili, Radu Lupu, Lisa Batiashvili, Joshua Bell, Truls Mørk, Lars Vogt jpt.
Nüüd on festival järjepidevalt kestnud juba 14 aastat. Kordagi ei ole midagi ära jäänud ja see on ainult kasvanud, ka raskete aegade kiuste. Praegu on festivalil väga head ajad ja loodetavasti läheb aina paremaks. Pärnu muusikafestival on praeguses keerulises maailmas nagu kindel kalju.
Minu jaoks, kes ma seal algusest peale üpris noorena olen festivaliga koos kasvanud, kui ma mõtlen näiteks Paavo ja EFO peale – seal on nii palju musitseerimise vabadust. Seal avaneb nagu selline turvaline musitseerimise maailm, mis viib teisele tasandile. Muusika aitab olla kontaktis oma sügavaima olemusega. Muusika ja selle võimas energia on esmatähtsad ja see kandub edasi ka kuulajaile. See on ka mingis mõttes nagu kaitsekilp. Kui vahel võib olla raske, aga muusikas ma olen alati aus, siin ei pea teesklema, ei ole vaja hoida fassaadi. Saad olla sina ise ega pea hoidma mingit rolli.
Eks seda vist tunnetavad ka Pärnu muusikafestivali kuulajad. Publikuhuvi on ju nii suur, et praktiliselt kohe, kui piletid müüki tulevad, ostetakse kõik ära. Inimesed nagu janunevad sellise asja järele ja tahavad tulla.
Jah, sest see on selline puhas energia ja rõõm. Ja see, mida festival pakub, on erakordselt kõrgel tasemel.
See on ju ka meie ainus nii esinduslik, rahvusvaheliselt kõrgetasemeline festival, üks esinduslikumaid ka Baltimaades. Võibolla Saaremaa ooperipäevad on veel ka samas kaliibris, aga teises žanris. Iga riik, eriti väike, vajab sellist võimsat rahvusvahelise tasemega festivali.
Nii see on ja Pärnu muusikafestival on tõeliselt kontsentratsioon kvaliteedist. Latt on väga kõrgel. Kõik toimub seal nagu kiirendusega, nagu kiirenduslaboris.
Muusikud, kes sinna tulevad, tajuvad seda kõike, tekib soov ennast ületada, olla endast parem. Aga mis mulle seal meeldib, on see, et ma ei taju seal kunagi konkurentsi. Kõrgtase on iseenesestmõistetav ja kõik tahavad olla paremad, paremini saada aru muusikast ja mõttest, miks me seda teeme, kuni see laieneb kõigile valdkondadele. Ja nii näitab see, mida me festivalil teeme, kuidas maailmas peaksid asjad ideaalis olema.
See festival on ka elukvaliteedi näitaja, sest siin on nii palju pühendumust. Näed, kuidas muusikud pühenduvad, teosed on vapustavalt head – see kõik puhastab seesmiselt. On juba väga hästi, kuid saab minna sealt veel edasi, veel kõrgemale. Teha veel rohkem, tahta veel suuremaid asju – see ongi normaalne! Selline mõtlemine väga nakatab. Kuni festivali lõppedes jälle natuke hajub – järgmise korrani. On, mida oodata.
Festival teeb ilusaid asju ja ilusaid asju on vaja hoida, nii nagu ka elu on vaja hoida. Iga hetk on oluline.
