• Joosep Sang

Eesti jazziklubid. NO99


Jazzmuusikat pole võimalik ette kujutada jazziklubita. Juba imikueast saati on jazz kui alati sotsiaalne, aktuaalne ja kommunikatiivne muusika olnud inimeste keskel. Ja just kõige sagedamini kohas, kus suheldakse ja tutvutakse, jälgitakse ja osaletakse, süüakse ja juuakse. Klubi on jazzi jaoks kõige loomulikum keskkond. Mitte ainus, sest jazzikontserdil või jazziplaadil on samuti oluline roll, kuid jazzi stilistika ja muusikute isiksusliku evolutsiooni seisukohast on klubi kindlasti esmatähtis. Jazziharidus annab õppijale tööriistakasti. Jazziklubi võimaldab tööriistad kastist välja võtta ja neid teiste silme all kasutada.

Eesti jazzi klubikultuuril on oma ajalugu, ehkki, varem riigikorralistel, hiljem peamiselt majanduslikel põhjustel, on see traditsioon olnud katkendlik. Esimese vabariigi ajal kuulati jazzorkestreid lokaalides ja restoranides. Nelja- ja viiekümnendatel käisid koos põrandaalused entusiastide grupid. Järgmised põlvkonnad mäletavad Tallinna Valguse baari ja restoraniorkestreid, mis enne tantsuks mängimist esitasid ka “kuulamismuusikat”, jazzi. Veel nooremad meenutavad tavaliselt üsna vähe aega vastu pidanud kohti, mis end mingi aja jooksul jazziklubiks nimetasid. Mäletan isegi oma kooliajast mitut klubi, mis pidid tegevuse lõpetama, sest noored kuulajad tulid kohale, ostsid tassi teed ja kuulasid siis selle tassi taga kolm tundi bändi...

Tänapäeval on pilt märksa lootustandvam. Jazziklubid tegutsevad mitmel pool Eestis, pakkudes esinemisvõimalusi kodumaistele, aga ka välismaalt tulnud muusikutele. Siin algav intervjuude sari heidab pilgu meie jazziklubide backstage’i. Esimesena on juttu Teatri NO99 ruumides tegutsevast jazziklubist, mis on juba pikki aastaid üks meie aktiivsemaid. Vastavad trummar Tanel Ruben ja kitarrist Jaak Sooäär, kes on algusest peale NO99 klubi tegevust koordineeriva Eesti Jazzliidu (EJL) juhatuses.

Millise eesmärgiga NO99 jazziklubiga algust tehti?

Tanel Ruben: Minu mälu järgi pakkus trummar Reigo Ahven välja mõtte, et klubi võiks tegutseda NO99 ruumides. Kuna teater oli uus, sobis klubi loomine teatri plaanidega suurepäraselt. Ka algusaegade külastusarvud rääkisid sellest, et klubi oli väga oodatud.

Jaak Sooäär: Eesti Jazzliidu asutamisel 2004. aastal oli üks esimesi eesmärke järjepideva jazzilava sisseseadmine Tallinnas, sest seda ei olnud juba aastaid eksisteerinud. Oli hädasti vaja esinemiskohta, kus muusikud saaksid pingevabas klubimiljöös ennast ja oma ideid proovile panna. Sel hetkel Eesti jazzil väljund peaaegu puudus. Olid küll “Jazzkaare” ja Eesti Kontserdi hästi organiseeritud kontserdid, kuid need toimusid suhteliselt harva ning sinna esinema saada oli küllaltki raske. Oli vaja kohta, kus Eesti jazz saaks rahulikult tegutseda ja areneda. Esialgne plaan oli korraldada üks kontsert nädalas ja vähemalt aasta vastu pidada, nüüd on käimas kolmeteistkümnes hooaeg. NO99 keldrisaali kasuks otsustamisel oli üks argument ruumi hubasus. Et kui publikut on vähe, siis ei tundu piinlik. Tegelikkuses juhtus aga vastupidi, esimestel aastatel ei mahtunud publik saali ära.

Loe edasi Muusikast 10/2016