• Elina Seegel, muusikaajakirjanik

Saaremaa – muusika suvekodu


Kui juuni kätte jõuab, tunneb enamik eestlasi vastupandamatut tungi sõita saartele. Kes loodust ja ilma nautima, kes aga otsib kesk suurt suvegi kultuurielamusi, mille järgi ei peeta paljuks ka üle mere rännata. Saaremaa on kultuurituristidele suurepärane sihtkoht, sest kui jälgida infoportaali saaremaasuvi.ee, tekib mõnel päeval lausa dilemma, mida võtta, mida jätta. Kui huvipunkt keskendada klassikalisele muusikale, siis leiame Saaremaa suvest mitmeid kontserdisarju.

[---]

Mustjala festival

Kahekümnendat toimumisaastat tähistas 21. – 23. juulil Mustjala festival. Sarja kunstiline juht tšellist Aare Tammesalu tunnistab, et teda ajendab programmi kokkupanekul enamasti see, mis endale parajasti huvi pakub. Filosoofilise taustana on festivali märksõnadeks inimene, loodus ja meie ajaloomälu. Sellest tulenevalt on leitud ka väga erilisi kontserdipaiku. Minul õnnestus Collegium Musicale esituses kuulata valikut Veljo Tormise sarjast “Unustatud rahvad”, mida esitati sügavale metsa peitunud Ninase rannakaitsepatareis. Pole miskit salata, toimumiskoht mängis sündmuse õnnestumisele tugevalt kaasa. Olen alati arvanud, et vabas õhus a cappella laulmine on suur katsumus, sest hääl hajub lõputusse atmosfääri, aga selle koha akustika oli hämmastav. Koor laulis suurtükiaugus ja enamik publikut istus neist ülalpool augu äärel. Delikaatseimadki pianissimo’d olid selgelt kuulda, ümbritsev mets mängis kõlakojana kaasa. Kõik kaikus ja kajas ning hetkiti siristasid linnud Tormise lugudesse oma repliike. Koor laulis tuntud headuses. Dirigent Endrik Üksvärava selgitused tekitasid mõnusa atmosfääri ning ikka äratab imetlust Tormise ajatu looming ja tema oskus kaasahaaravalt lugu jutustada. Mulle tundub, et see väike, aga pisut müstilise moega festival on saanud teenimatult vähe tähelepanu. Seega kutsun teid Mustjala festivali järgmise aasta kultuurikalendrist üles otsima!

Saaremaa ooperipäevad

Saaremaa muusikaürituste glamuurseim kõrgpunkt on vaieldamatult Saaremaa ooperipäevad (25. – 31. VII), mis algasid seekord festivali esimese omaproduktsiooniga. Ülo Kriguli “Luigeluulinn” põhineb Kristiina Ehini samanimelisel lühijutul mehest, kes püüab armastatud naisele kõigi vahenditega tõestada oma tunnete ehtsust ja sügavust. Igale tegelasele on Krigul loonud isikupärase muusikalise keele. Iiris Vesiku (Kuuluik) björkilikku laulumaneeri oli eksponeeritud maitsekalt ja see ei domineerinud liialt. Küll aga lummas lauljanna kuulajaid oma sügava väljenduslikkusega. Marius Petersoni Arhitekt oli esitatud eksalteeritumalt, ta kasutas palju n-ö kõnelaulmist, karakteri ilmestamiseks ka aktsenti ja kokutamist. Kolmas peategelane Arm (Helen Lepalaan) esindas stiililiselt ooperilauljaid. Muusikas oli palju kontraste ja instrumentaalpartiis domineerivad löökpillid andsid kogu teosele erilise sisendusliku jõu. Kuuldavasti lõi Vambola Krigul spetsiaalselt selleks lavastuseks hulga iseloomuliku kõlaga instrumente (sh emaili ja metalli segust eri suuruses kausikesed ehk müktobanid). Kohati oli instrumentaal ehk liigagi rütmipõhine ja mängijaidki erutavalt kaasahaarav, sest orkester kippus lauljatest üle mängima. Kiidan tugevat lavastajatööd (Marianne Kõrver), mis video- ja valgusinstallatsioonide toel (videod Emer Värk, valgus Oliver Kulpsoo) kujundas oskuslikult loo arengut toetava põneva ja vaheldusrikka visuaali. Kuna kuulata ja vaadata oli huvitav, siis ei häirinud väga ka see, et loo dramaatiline lõpp (Kuuluige ohverdus) jäi eelnevast eraldi seisvaks ja lavastuslikult arusaamatuks. Kui kavast poleks lugenud, poleks mõistnud. Iga uus ooper on suursündmus. Ülo Kriguli “Luigeluulinn” on ilus isikupärane täiendus eesti ooperivaramusse.

Seekordseks külalisesinejaks oli Wrocławi ooperiteater Poolast. Juba aastaid festivalietendustel käinud, julgen väita, et poolakate tase on parim, mis siiani meiele toodud. Bizet’ “Pärlipüüdjate” ajal lülitus mu “kriitikukõrv” täiesti välja sel lihtsal põhjusel, et muusikaliselt oli esitus niivõrd paeluv ja tehniliselt laitmatu. Suurepärased solistid, äärmiselt heakõlaline orkester ja kompaktne koor. Dirigent Ewa Michniku täpsus ja organiseeritus oma kollektiivi ohjamisel oli nauditav. Nii nagu ka julge, isegi ainulaadne ooperite valik: lisaks Bizet’le veel Verdi “Othello” ja Karol Szymanowski “Kuningas Roger”. Iseäranis just Szymanowski ooper, mille ebaharilik ülesehitus ja müstitsismi kalduv temaatika jääb eestlastele pigem kaugeks. Seevastu muusika – huvitava kõlamaailma meisterlik orkestreering, mõjutatud ühest küljest nii Debussyst kui Skrjabinist, teisalt jälle Aafrika eksootilistest rütmidest – ei jäta kedagi külmaks. Mulle oli selle õhtu mõjusaim hetk Roxana hällilaul Anna Lichorowiczi esituses. Eriti sugestiivsed olid selle õrnad, pehmed ja helisevad a cappella lõigud, mis tõid lausa kananaha ihule. Kes peale kunstilisi vapustusi veel lõbustust ihkas, ei pidanud pettuma ka kesköösalongis “Opera Royal”. Estonian Dream Big Bandiga tantsuõhtuid sisustanud Alana Alexander, Juliano Rossi ja Lutz Krajenski on maailmaklassi staarid.

[---]

Loe edasi Muusikast 8-9/2016