Film “Maria” – diiva kahetunnine surmastseen

Kuigi teoorias eksisteerivad muusika ja film ka teineteisest sõltumata, on praktikas raske ette kujutada muusikata filmi. Sajandiga on filmitegijad õppinud muusikat ja helikeelt oma kunstiliste eesmärkide saavutamiseks ja publiku mõjutamiseks meisterlikult kasutama ning need on saanud filmide lahutamatuks osaks. Nii sobib muusikaline lugu või lugu muusikust üsna loomulikult ekraanile, sest film saab oma tehniliste võimalustega võimendada muusika emotsionaalsust ning tõsta see argielust kõrgemale.

Tundub, et režissöör Pablo Larraíni ja stsenarist Steven Knighti eesmärk ongi “Maria” puhul olnud pigem emotsionaalne tõstetus, mitte lineaarse loo jutustamine või realistlik täpsus. Miks mitte, ooperi jaoks pole realism ega lineaarsus olnud kunagi kõige olulisem ning Maria Callase isiklik elugi oli kõike muud kui üksluine. Seega tundub esimese hooga, et “Maria” muinasjutulised kooristseenid, demonstratiivsed sisekaemused, erinevate kaamerate kasutus ja pikad aeglased dialoogid ongi dokumentalistika asemel loogilisem lähenemine. Ometi kipub esmane vahukiht pikemal analüüsil kiiresti lahtuma ja järele jääb üsna vähe. Larraín on oma filmi keskmeks ja trumbiks valinud Angelina Jolie, võimeka näitleja, kes puhtalt oma mainega publiku saali meelitab, kuid kes pühendumuse ja peenetundelisusega ka Callasele au teeb.

Filmist rääkides on nii Jolie kui Larraín kirjeldanud rolliks valmistudes läbitud kuudepikkusi ooperilaulu ja itaalia keele tunde ning La Scalas elava publiku ees esinemist, mistõttu ainuüksi Jolie ümberkehastumine on piisav põhjus, et filmi vaatama minna. Nagu ka unenäoline visuaal (Edward Lachman) ja lummavad kostüümid (Massimo Cantini Parrini) ning meeldejäävad kõrvalosatäitmised (Alba Rohrwacher, Pierfrancesco Favino, Kodi Smit-McPhee).

Paljude linateoste puhul polegi see vähetähtis tulemus, aga kuna “Maria” osas olid ootused ainesele kohaselt suureks puhutud ning ka Oscari-sosinad levisid, jäi tulemus ootamatult kahvatuks. Asi polegi selles, et Callase elulugu üksipulgi ümber ei jutustata – pole vaja, igaüks võib guugeldada, kümneid erinevaid dokumentaale vaadata ja biograafiaid lugeda, kui huvi tekib. Larraíni fookus on, nagu ka tema eelmistes eluloofilmides (“Jackie” Jacqueline Kennedy-Onassisest, 2016, ja “Spencer” printsess Dianast, 2021), pigem sellel, mida naine tunneb, mitte mida ta teeb. See on film psühholoogiast, mitte narratiivist. Ja iseenesest pole see halb eesmärk, aga ometi jääb midagi vajaka. “Knight on kirjutanud ridade kaupa teravmeelset, tsiteeritavat dialoogi ning kunagi pole igav vaadata kauneis rõivais kaunist näitlejat kaunites Pariisi paikades. Kuid “Marias” pole midagi pakilist, tungivat, hädavajalikku. Me teame juba avastseenist, et Callase nädal ei lõpe imetabase naasmisega lavale, seega pole tema füüsilistes ja psühholoogilistes uitamistes pinget ega hoogu. Film on ka liiga jumaldav ja aupaklik, et sellele väidetavalt haprale kangelannale kaasa tunda. Uimastisõltlase ja surmahaige kohta on Jolie Callas alati rabavalt kaunis, üliväärikas, tasakaalukas ja enesekindel ning vahedalt terav kõigi vastu, kes ta teele jäävad. [---] See Callas on rohkem ikoon kui inimene. Larraín ja tema meeskond keelduvad teda pjedestaalilt maha võtmast, nii et temasse ei imbu kübetki sellest haavatavusest ega mängulisust, mis Callasel tegelikkuses oli ja mida lõputiitrite ajal koduvideote klippides näha on, kui ta kaamerale silma teeb ja naerab. Kogu filmi vältel teevad inimesed vahet naise Maria ja üliinimesest diiva La Callase vahel. Filmi pealkirjale vaatamata on “Maria” vältimatult La Callasest.” (Nicholas Barber, BBC, 29. VIII 2024)

Teine suur probleem selle filmi puhul on ideede paljusus. Algul tundub väga huvitav, et vastavalt stseeni toimumisajale või sisule on kasutatud kolme-nelja kaamerat ja/või filmimise meetodit, mistõttu näiteks keskne lugu, Maria viimane nädal Pariisis, on mahe ja kuldne, aeglane ja voolav, tema mälestused Onassisest mustvalged ja uitavad; võidukad esinemised laval aga justkui väriseva vana käsikaamera ja kulunud kassetiga alt üles filmitud ning muinasjutulised nägemused ooperlikult laiad ja säravalt maalilised. Need ideed on mõnusalt laetud ja illustreerivad Maria eluetappe või seisundeid kenasti, aga kui lisada kompotti veel pikad lõigeteta dialoogid, Maria vaatenurga ebausaldusväärsus ja näiliselt seoseta ajahüpped, siis läheb silme eest kirjuks. Lõpuks tundub, et lugu püüab vaatajat pöörisena kaasa tõmmata ja eesootava lõpu poole vägisi viia, nagu oleks Maria ja reporter Mandrax justkui põrguretkel Dante ja Vergilius ja meie, pead sassis, näeme ümbritsevaid patte. Lõpuks, läbi parimate ooperipalade “Vissi d’arte-ni” jõudes saabub mõistmine, et oleme kaks tundi vaadanudki ühtainust surmastseeni, kus haavatud kangelanna oma viimast aariat esitab. Väga ooperlik, väga traagiline, üsna segane.

Kõige huvitavam osa sellest filmist on hoopis lugeda ja kuulata, milline on olnud ettevalmistus, eriti Jolie puhul. Kuna Larraín soovis, et Jolie võtetel reaalselt laulaks ja tema häält saaks järeltöötluses Callase omaga segada, pidi näitleja üle olema häbelikkusest ja saama lauljaks. Ka võtetel kohtles režissöör teda lauljana, luues Jolie’le selle elukutse igapäevase rutiini muusikatundide ja proovidega. “Laulutundidele kulus mitmeid kuid – et õppida laulmist ja itaalia keelt, ja siis leida õige hääl ja hoiak. Püüdsin olla täpne. Ma soovitaksin peaaegu igale inimesele ooperilaulu tunde. Eksisteerida ja mitte kunagi terve oma kehaga nii valjusti laulda kui võimalik – see on asi, mida me kõik peaks tundma. See on hirmutav ja seda palutakse meilt harva. Väga harva juhtub elus, et meil palutakse olla kõik, mis oleme või tunda kõike, mida tunneme. [---] Nutsin oma esimeses tunnis. Olin kurb, hirmul. See oli veider füüsiline reaktsioon. [---] Avastad, kui palju valu me oma kehadesse lukustame. Hääl läheb kinni, õlad üles, kõht valutab, kõik see, ja see on kaitsereaktsioon. Raskeim oligi uuesti tunda, uuesti hingata, uuesti avaneda nagu see film nõudis ja mida ma polnud ammu teinud. [---] Tunda kõike seda, mida tema laval tegi … see vajab tervet su südant, keha ja vaimu. Ooper, seda ei saa poolikult teha.” (Intervjuu Lynn Hirschbergiga, W Magazine, 3. I 2025)

Kuigi nii film tervikuna kui ka Jolie Callasena on rabavalt kaunis, kuid inimlikkuseta jahe, on see meditatiivselt meeldiv vaatamine. Ei pruugi mõista iga sümbolit või detaili, ei pruugi põhjalikult teada Callase elu seiku, aga nagu ooperiteatriski, on vahel küllalt ka kaunist vaatemängust ja hingematvast muusikast. Ja kui selle filmi mõjul mõned ooperiskeptikud teatrisse tulevad ja midagi puudutavat leiavad, on ka tore. Mis on aga ühiskondlikult eriti tore: tundub, et aeglaselt on hakanud ka filmimaailm tunnistama küpsete naiste eksistentsi, sest lisaks Jolie’le on neid eriti tänavu olnud punastel vaipadel rohkem kui tavaks. Näiteks Demi Moore ja film “Protseduur” (“Substance”), Pamela Anderson ja “Viimane show-tüdruk” (“Last showgirl”), Kate Winslet ja “Lee”, Nicole Kidman ja “Kullake” (“Babygirl”), Tilda Swinton ja “Kõrvaltuba” (“The room next door”) jt. Huvi küpsete naiste lugude ja tunnete vastu ning leppimine, et nende jutustajad pole 20-aastase välimusega, on suur samm rikkama, mitmekülgsema ja tervema filmikunsti ja ühiskonna poole.