Džässiuurimisest Eestis

Džässiteemalised doktoritööd ei ole Eestis siiani olnud veel kuigi arvukad. Muusik ja muusikapedagoog Heli Reimann kaitses aga eelmisel aastal Helsingis oma doktoritööd teemal “Jazz in Soviet Estonia from 1944 to 1953: meanings, spaces and paradoxes” (“Džäss Nõukogude Eestis aastatel 1944 – 1953: tähendused, ruumid ja paradoksid”).

Töö valmis tänu soome muusikateaduse doktorikooli toele aastatel 2011-2015. Uurimuse juhendajateks olid professor Pirkko Moisala (Helsingi ülikool) ja Bruce Johnson (Macquarie ülikool, Sidney) ning oponendiks professor Tony Whyton (Birminghami ülikool).

Heli Reimann on lõpetanud G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli klaveri ning EMTA saksofoni erialal. 2000. aastal omandas ta EMTAs instrumendipedagoogika erialal magistrikraadi. Heli Reimann on töötanud pedagoogina Tallinna erinevates muusikakoolides, H. Elleri nimelises Tartu muusikakoolis ning tegutsenud muusikuna. Ta on end täiendanud Sibeliuse Akadeemias, Florida riiklikus ülikoolis ja Rutgersi ülikoolis Newarkis. Praegu jätkab Heli Reimann Koneen säätiö stipendiumi toel Eesti džässiajaloo uurimist Sibeliuse Akadeemia järeldoktorantuuris.

Sa oled olnud muusik ja muusikaõpetaja. Kust tuli pööre ajaloo ja teaduse poole?

See ei ole tegelikult olnud järsk pööre, pigem sujuv kulgemine ühest muusikaga seotud valdkonnast teise. Kõige püsivam asi elus on muutumine ja sellega tuleb kaasa minna, et endale mitte jalgu jääda. Oluline on oma sisemist häält kuulatada ja õigel ajal õigeid otsuseid langetada. On üks ilus ütlus: elus on kaks olulist momenti: siis kui sünnid ja siis, kui saad teada, miks sa siia ilma sündinud oled. Vastus sellele viimasele küsimusele on mul praegu kindlasti selgem kui kunagi varem.

Oma töös sa defineerid end kui džässiuurijat.

Tahaksin endast kui džässiuurijast mõelda küll. Aga selline enesetituleerimine on rohkem minu eralõbu, sest sellega pole teadusmaailmas midagi peale hakata. Džässist teaduslikus võtmes kirjutajad tegelevad enamasti Ameerika uuringutega, soo-uuringutega, kultuuriajaloo, kirjandusteaduse või popkultuuri uurimisega. Muusikateadlased on siin kindlas vähemuses. Näiteks pole olemas ka ühtegi džässiuurimuse-alast professuuri.

Džässiuurimine teadusharuna tekkis 1990. aastate algul Ameerikas ja on olnud New Jazz Studies nime all pikka aega väga Ameerika-keskne nähtus. Sel ajal kujunesid välja teatud kindlad džässist rääkimise viisid, mille keskmes olid sellised mõisted, nagu rass, etnilisus, klass jne. Muutus globaliseerumise suunas hakkas toimuma eelmise kümnendi teisel poolel, kui kerkis esile mitmeid kirjutajaid väljaspoolt Ameerikat, eriti just Inglismaalt.

Ameerika-kesksust džässi suhtumisel tundsin ise teravalt oma õpingute ajal Rutgersi ülikoolis, kus on ainulaadne džässiajaloo ja -uurimisealane magistriprogramm. Minu seal veedetud ajal ei õnnestunud mul kahjuks kordagi kuulda, et džäss eksisteerib ka väljaspool Ameerikat. See on tüüpiline ameerikalik ignorantsus kõige selle suhtes, mis sellest maast väljapoole jääb. Seda tunnistas ka programmi juht Lewis Porter.

Oma töö üheks eesmärgiks pean just nimelt Ameerika-kesksetele arusaamadele alternatiivi pakkumist. Loodan, et mul õnnestus näidata, et Eesti džässikultuuril on hoopis teistsugune tähendusväli.

Eestis ei ole mitteklassikaliste muusikažanrite kultuuriliste tähendusväljade akadeemilise uurimisega veel väga palju tegeldud.

Minu teada on selles valdkonnas doktoritöid kirjutatud kaks: Triin Vallaste hip-hopist postsovetlikus Eestis ja Tiit Lauk ennesõjaaegsest džässist. Uurimistööde vähesuse üks põhjus võib olla populaarkultuuri uurimise traditsiooni puudumine Eestis. Oma töö kirjutamise ajal tundsin puudust laiemast ja üldistavamast Eesti populaarkultuuri puudutavast taustainformatsioonist.

Sinu doktoritöö pealkirjaks on “Jazz in Soviet Estonia from 1944 to 1953: meanings, spaces and paradoxes” (“Džäss Nõukogude Eestis aastatel 1944 – 1953: tähendused, ruumid ja paradoksid”). Miks su töö fookuses on just see periood?

Peamine põhjus oli üks huvitav ajalooline dokument, ansambli Swing Club almanahh. Selle üriku 225l leheküljel on säilinud rohkesti materjali muusikute tolleaegsest tegevusest ja muusikalisest mõttemaailmast. Seal on näiteks Uno Naissoo ja Ustus Aguri kirjavahetust, omamoodi džässikriitikat Heldur Karmolt ja vastukaja üritusele, mida Ojakäär on hiljem kutsunud esimeseks džässifestivaliks Eestis. Swing Club oli tegelikult väga huvitav nähtus Eesti džässi ajaloos. See oli pigem džässifanaatikute sõpruskond, kui aktiivselt tegutsev ansambel. Grupi hing oli Uno Naissoo, kelle ümber koondusid viiuldaja ja arranžeerija Ustus Agur (hilisem tuntud tehnikateadlane ja informaatik), laulja Herbert Krutob ning teoreetikuna Heldur Karmo. Kõige hämmastavam oli minu jaoks muusikute kirg džässi ümber teoretiseerida ja seda kirjalikult jäädvustada. Džässmuusikud kipuvad üldiselt olema teoretiseerimise osas napisõnalised ehk nagu Louis Armstrong on öelnud: “If you don’t know what jazz is, don’t mess with it.” Almanahhi võib ka maailma mastaabis pidada nii oma ulatuse kui ka sisu poolest unikaalseks dokumendiks. Huvitav on veel see, et kirjutised on pärit džässile kõige kriitilisemast ajast, 1940ndate aastate lõpust, kui selle muusika vastu toimusid kõige ägedamad rünnakud.

Loe edasi Muusikast 5/2016