Talvised teelised

Maarja Leemet kirjutab neljast kontserdist.

26. XI 2015 Kadrioru Kunstimuuseum. Atlan Karp ja Ralf Taal. EILi sari “Eliitkontserdid”. Kavas Schuberti “Winterreise” D911 op. 89.

27. XII 2015 Niguliste muuseum-kontserdisaal. Arete Teemets ja Ines Maidre. EIL.

18. I 2016 Tallinna Keskraamatukogu suur saal. Karmen Puis ja Margus Riimaa. Sarja “Kammermuusikud linnas” kevadhooaja avakontsert “Unelmad“. Kavas 19. sajandi salongi sobiv muusika.

07. II 2016 Kadrioru Kunstimuuseum. Endrik Üksvärav ja Jorma Toots. “Lossimuusika”. Kavas Schuberti “Winterreise” D911 op. 89.

Ajakirja veebivariandis avaldame tervikuna viimase.

Poeet

07. II 2016 Kadrioru Kunstimuuseum. Endrik Üksvärav ja Jorma Toots. “Lossimuusika”. Kavas Schuberti “Winterreise” D911 op. 89.

Talve teisel poolel võis niisiis Kadrioru lossis kohata veel ühte talvist teelist; kordunud saali-teose kombinatsioonile vaatamata oli aga atmosfäär hoopis teine. Kas oli see tingitud saali kujundusest, kus umbes sama ajastut esindavate vendade von Kügelgenide üleelusuuruses portreed mõlemalt poolt lava esinejatele oma leebet ja mõistvat pilku heitsid, justkui tahtes öelda: “Ma tean, mida te tunnete – see läheb mööda”? Või tingis selle paratamatult juba laulja romantilisem lavakuju ja lüüriline tenoritämber? Igal juhul töötas saal seekord igati esinejate kasuks. Selle võis tingida nii akustikat matistavat mõõtu publiku hulk kui ka laulja tark ja kammerlik häälekasutus.

Endrik Üksvärav mainis ühes kontserdieelses intervjuus koostöö ajalist kestust Jorma Tootsi ja esitatud teosega. Tõesti, kui soov vastavat lugu vastavas koosseisus esitada on tekkinud esinejail endil ja ettevalmistusega on lühemate või pikemate vahedega tegeldud kaks aastat, siis ilmnebki lõpuks laval orgaaniline teineteisemõistmine ning tuleb parimal moel välja ka mõlema esineja artistlik küpsus. Oli hea kuulata, kuidas laulja sai täiesti loomulikult liita oma laulu klaveripartiiga (“Das Wirtshaus”) nii, et polnud vajadust pidevaks tempoliseks enesekontrolliks – faas, milleni peaks ideaalis jõudma igaks avalikuks kontserdiks; samuti oli sümpaatne, kuidas võeti aega sisuliselt oluliste või eriti vaiksete kohtade väljalaulmiseks (“Rast”). Eripära andis esitusele ka laulja vokaalõppe taust. Haagi Kuninglikus Konservatooriumis sunnitakse vanamuusikuid pisut ka romantilise muusikaga tegelema, enamasti võetakse siis appi haamerklaver ja interpreteeritakse loomulikult oma vokaalesteetikale toetudes. Ka sel kontserdil tuli selgelt esile see “vanamuusikalik” katkematu fraasivedamine, aga ka julgus kasutada ohtralt fileerimist, piano’t jms, mida ma mõtlesin enne targa ja akustikat arvestava häälekasutuse all. Ning ideaalseks lisalooks kõlas Schuberti “Du bist die Ruh” D776 op. 59, mis esitati muljet avaldavalt aeglases tempos ning takt-taktilt kõiki esitustraditsiooni detaile arvestades.

Loe edasi Muusikast 4/2016