XXXX Viljandi vanamuusika festival: jubilate!
- Jelena Sulamanidze, muusikateadlane
- Sep 17
- 6 min read
Loodetavasti ei jää see viimaseks! Kurbusega vaatasin festivali reklaami, mis kuulutas selle toimumist 8.–12. juulil Viljandi Baptistikirikus – justkui viimast korda. Valmistusin halvimaks ega suutnud uskuda, et Eesti vanim, 1982. aastal alguse saanud muusikafestival tõepoolest tegevuse lõpetab.
Alates 2005. aastast oli festivali peakorraldaja Aivar Trallmann. Tuntud kontserdikorraldajana rikastas ta Viljandi kultuurielu rohkem kui kahekümne aasta vältel, tuues publiku ette aastas üle neljakümne eripalgelise kontserdi. Ta oli üheteistkümnel korral ka noorte laager-festivali “Koolijazz=Jazzikool” eestvedaja, korraldas Viljandi minifestivali “Jazzkaareke” ning torupilli- ja karmoškalaagreid.
Viljandi kontserdielu võtmeisiku Aivar Trallmanni lahkumine 11. mail andis nii tugeva tagasilööki festivali korraldustiimile, et olukord tõepoolest paistis vahepeal lootusetu. Kohtumine festivali produtsendi Neeme Punderiga ning tema avasõnad esimesel kontserdil andsid aga lootust, et kõik ei ole veel kadunud. Kõnealuse muusikasündmuse kunstilise juhina aastatel 1989–2021 ja 2023 on temalgi väärikas kogemus festivali läbiviimises ja kindel otsus korralduse ülesandeid pärijatele nüüd edasi anda. Tema sõnul on juba kolm huvilist avaldanud soovi aidata sellel tulevikus edasi kesta. Kunstilise juhina lubas jätkata vanamuusika väsimatu jünger Andres Mustonen ning korraldaja ülesanded kavatseb üle võtta produtsent ja muusikakriitik Heili Vaus-Tamm.
Pilk aegade taha
Festivali juubeli puhul on paslik heita pilk selle sünni- ja arenguloole. Eesti varajase muusika esimesed ansamblid Consortium (asutatud 1970), Viljandi Linnakapell (1971) ja Hortus Musicus (1972) äratasid laiema huvi vanamuusika vastu.
1982. aastast hakkasid Tõnu Sepp, Kalle Tamra ja Andres Mustonen korraldama Viljandis vanamuusika suvekursusi, kus peeti loenguid ning valmistati ette nii ühise kava kui ka ansamblite numbreid, mida kanti ette lõppkontserdil. Lektorite seas olid Hugo Lepnurm, Leo Normet, Heino Jürisalu jt. Kui esimesel aastal osalesid peamiselt kodumaised professionaalid ja algajad huvilised, siis juba järgmisel saabus osalejaid ka teistest Nõukogude Liidu paikadest.
Aja jooksul kontsertide osakaal kasvas ning 1989. aastast sai üritus ametlikult nimeks Viljandi vanamuusikafestival. (Et aga vahele jäid aastad 1984, 1990, 1996 ja 1998, siis seetõttu oligi tänavu 40. festival.) Samal ajal avanesid sidemed Lääne-Euroopaga ning festivalile hakkas saabuma järjest rohkem maailmatasemel esinejaid.
Ajaloolise tantsu harrastajate kaasa tõmbamine koos rahvusvaheliste juhendajate kogemusega tõi festivalile värvika lisakihi: kostümeeritud tantsu- ja teatrietendused rikastasid programmi märgatavalt. Eriti viljakaks kujunes koostöö Londoni ansambli Timedance juhi Jane Gingelliga, kes lavastas Viljandis ajavahemikus 1993–2010 mitmeid meeldejäävaid etendusi: inglise maskietenduse “The Masque of Gray’s Inn”, barokkballeti Telemanni “Veemuusika” põhjal, festivalile spetsiaalselt loodud lavateose “Monserrati palverändurid” ning commedia dell’arte stiilis “Uue pagariäri”.
Festivali üheks tähtsaks eesmärgiks oli anda muusikateatri loomise kogemusi ka noortele muusikutele. Nii sündis 14 ooperiprojekti, kus muusika, laul, tants, kostüümid ja kujunduselemendid lõid erilise atmosfääri ning aitasid mõista ja tunnetada möödunud aegade kunstide ilu ja koostoimet. Kolme päevaga valmisid etendused: “Lillede mask”, “Taanieli mäng”, “Orpheus”, “Bastien ja Bastienne”, “Zeus ja Europe”, “Peregrinus”, “Parnass”, “Acis ja Galatea”, “Muusade lood”, Punamütsikese seitse sõpra”, “Elu madalal maal ehk sekeldused Veneetsias”, “Don Quijote”, “Haldjakuninganna”.
Festivali ning Viljandi Linnakapelli ajaloost annab sisuka ja rikkalikult illustreeritud ülevaate muusikateadlase Maret Tomsoni raamat “50 aastat vanamuusikat Viljandis” (2021).
Baroki hiilgusest aramea lauludeni
“Möödunud sajandite muusikas peitub ilmselt midagi nii erilist, et inimestele, kes sellega tegelevad, ei lähe korda ümbritsevad rumalused ega maised mured: nad saavad toitu oma imelisest maailmast ja jagavad seda lahkelt teiega”. Nende Andres Mustoneni sõnadega alustan juba selle aasta festivali ülevaadet.
Avakontsert “Koomikute taplus ehk kumb on parem – itaalia või prantsuse ooper?” jätkas festivali kontsertetenduste traditsiooni. Hortus Musicus koos särava sopran Maria Valdmaaga esitas publikule vaheldumisi katkendeid Monteverdi, Pergolesi ja Händeli ning Lully ja Rameau’ loomingust. Eriliseks tegi kontserdi Tõnu Oja vaimukalt esitatud ja Robert Staaki koostatud vahetekstide osa. Need kumbagi stiili (itaalia vs prantsuse) mahlakalt kritiseerivad katked kõlasid tänapäevasest vaatepunktist pigem humoorikate kui tõsimeelsetena. Tekstid põhinesid XVIII sajandi keskpaigas Prantsusmaal lahvatanud muusikateoreetilisel ja esteetilisel vaidlusel, mis kajastus pamflettides, ajaleheartiklites ja esseedes. Tegemist oli esimese laiaulatusliku kultuurisõjaga muusikaajaloos, mis on tuntud kui Querelle des Bouffons ehk bufoonide tüli. Bufoonideks nimetati pilkavalt Itaalia koomilise ooperi esitajaid, kes 1752. aastal saabusid Pariisi Pergolesi lühiooperiga “Teenijanna-käskijanna” (“La serva padrona”, 1733). Itaalia ooperi kergust, laulvat meloodiat ja loomulikkust süüdistati prantsuse stiili pooldajate, eeskätt Jean-Philippe Rameau’ järgijate poolt lihtsakoelisuses ja isegi labasuses. Prantsuse ooperi keerukamat orkestraalsust, harmoonilist peenust ja polüfoonilist arhitektuuri kritiseeris omakorda Jean-Jacques Rousseau, nimetades seda kunstlikuks ning prantsuse keelt koguni laulmiseks ebasobivaks. Paradoksaalsel kombel kirjutas Rousseau ise hiljem prantsuskeelse koomilise ooperi “Külanõid” (“Le devin du village”), mille kaunis duett kõlas samuti kontserdikavas.
Selle võitluse võitjaks jäi kõnealusel kontserdil aga muusika. Kriitikal oli vastupidine efekt, mõlemad stiilid särasid eredalt ja lummavalt, muusikud mängisid innukalt ja nautisid igat hetke. Maria Valdmaa ja Hortus Musicuse koostöös ning Tõnu Oja meisterliku sõnalise raamistuse toel pääses esile sajanditetaguse muusika vägi, mille kokkuvõtteks sobivad Monteverdi “Orpheuse” proloogi sõnad: “Ma teen teile haiget ja leevendan teie piinu, kisun lahti teie haavad ja ravitsen neid. Ma uinutan ja äratan, panen unustama ja tuletan meelde. Viin teid eemale teie kehast, uinutan mõistuse ja äratan tunded. Mul on teie üle meelevald. Kui kalk peab olema küll olend, et ta minu puudutust ei tunneks. Ma võin teid ülendada ja tõsta kõrgemale teie argisest rähklemisest, tühistest riidudest, vihast, õelusest, kadedusest ja kurjusest. Mina võin muuta teid paremaks. Ma olen Muusika – jumalate kingitus surelikele.”
Teine festivalipäev viis publiku barokiajastusse, avades selle muusikalise maailma mitmekihilisuse – sügava sisekaemuse ja mängulise elujõu, vaimse ülevuse ja looduse stiihiate kujutamise. Virtuoossetes soolokontsertides astus lavale Iisraelist pärit, kuid Šveitsis elav tunnustatud barokkmuusik Shai Kribus. Tema meisterlikkus avaldus Marcello d-moll oboekontserdi ja Vivaldi plokkflöödikontserdi “Torm merel” esitustes nimetatud pillidel. Esimene tõi esile muusiku suurepärase hingamistehnika, pikkade fraaside voolavuse ning tämbri sooja ühtluse; teine aga nõudis füüsilist vastupidavust ja tehnilist täpsust tormiliste arpedžode, kromaatiliste käikude ja dünaamiliste hüpete esitamisel looduse stiihia kujutamisel. Muusiku artikulatsioon oli selge ja kiire, tuues esile barokiajastu kerguse ja graatsia.
Kahjuks jäi rahvusvaheliste pingete tõttu festivalile saabumata Iisraeli juhtiv barokkansambel Barrocada ning segakoor Moran Singers, kelle esituses pidi kõlama Zelenka “Missa votiva”. Nende asemel astus üles Eesti juhtivatest instrumentalistidest koosnev festivaliansambel Andres Mustoneni uhatusel. Kontserdi dramaatilisema osana kõlas Bachi kantaat “Mu süda veritseb” (“Mein Herze schwimmt im Blut”, BWV 199). See sisemise monoloogina üles ehitatud teos kujutab teekonda valust, süütundest ja lootusetusest patukahetsuse ning alandlikkuse kaudu leppimise, armu ja lunastuseni. Sopran Kädy Plaas-Kala tõi kuulajateni sügava ja emotsionaalselt nüansirikka tõlgenduse. Kava kulmineerus Vivaldi särava ja piduliku “Gloriaga”, milles kooripartiid kandsid võimsalt edasi solistid Kädy Plaas-Kala, Karis Trass, Aule Urb ja Triin Ella. Teose mitmekihiline dramaturgia – alates helgetest ja ülevatest osadest (Gloria in excelsis Deo, Domine Fili) kuni sügavalt liigutavate aariateni (Domine Deus, Agnus Dei) – pakkus rohkelt väljendusvõimalusi ja lõi vägeva finaali.
Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe kontsert “Helide mets” lõi erakordselt põneva helimaastiku. Klavikordi vaoshoitud, kuid dünaamiliselt paindlik kõla põimus vaheldumisi kandle, psalteeriumi ja arpanetta selgema ja laulvama häälega. Kõlas XIV–XVIII sajandi muusika, erilise rõhuasetusega Eestis tegutsenud barokkheliloojatel Johann Valentin Mederil ja David Kellneril, kelle teosed üllatasid oma meisterlikkusega. Muusikute koosmäng lõi ühtse helivälja, kus meloodiad, faktuur ja kaunistused põimusid voolavalt peenekoeliseks kangaks – sama kauniks ja detailirohkeks nagu barokiajastu ornamendid. Haruldaste pillide vaikses kõlas oli salapära, mis viis mõttele, et vaid vaikuses on võimalik kuulda hingeelu häält. Ja kui hingeelul oleks heli, siis see heliseks just nagu selle kontserdi muusika.
Kontsert “Kauge aja kaja” oli pühendatud õigeusu muusikalise maailma rikkusele ja sügavusele. Orthodox Singersi esituses Valeri Petrov juhatusel kõlasid näited mitmest ida-kristlikust traditsioonist: vene varajasest mitmehäälsusest, bütsansi, kreeka, bulgaaria, süüria, serbia ja gruusia liturgilisest muusikast. Laulude järjekord ei jälginud teenistuslikku korda, vaid mõjus vaimuliku elamuse kunstilise esitlusena, mille keskseteks teemadeks olid Kristuse sünd ja ülestõusmine, armulaud, meeleparandus ja kiitus. Kõige haruldasematena Eesti kontserdilavadel kõlasid Süüria aramea traditsiooni laulud. See on üks kristliku maailma vanimaid traditsioone, mis kasutas sama keelerühma keelt nagu Jeesus. Muusikale omapärane melismaatilisus, ornamentaalsus ja peenem helikõrguste kasutamine eristas need laulud kogu ülejäänud kavast. Ansambli esitust üldiselt võib iseloomustada meloodiate peaaegu katkematu voolamisega, mis oli saavutatud väga sujuvate dünaamiliste muutuste, oskusliku ahelhingamise ja tämbrite kokkusulamisega. Kõik see lõi kontserdil keskendunud, intensiivse ja katkematu palvemeeleolu.
Festivali lõppkontsert “Itaalia muusika pärlid” rikastas barokset helipilti veelgi. EMTA varajase muusika osakonna tudengid Valeria Ergardt, Olga Kudajeva, Aiga Taal ja Svetlana Rodionova esitasid koos Imbi Tarumiga mitmekesise kava, kus leidus vaheldust nii stiilide (varase baroki ornamentaalsed ja afektiivsed lood vs hilisema baroki selgelt vormistatud tsüklilised instrumentaalteosed) kui ka esituskoosseisude (soolonumbrid, duetid ja ansamblid) poolest. Noored muusikud suutsid veenvalt edasi anda eri meeleseisundeid ning näitasid nauditavat pillivaldamist. Ansamblites tuli esile mängijate tundlik koosmusitseerimisoskus – varajase baroki muusikas eriti oluline, sest siin saavutatakse muusikaline liigendatus ja hingamine just intuitiivse fraasitunnetuse kaudu. Kontserdi lõpetas Maurizio Cazzati lugu “Armastaja, kes vaatab kaunist daami” (“Amante che mirato da bella Dama”), mille esitasid kõik laval viibinud muusikud. Teos kõlas kui festivali finaal – täis armastuse afekti, imetlust ja tänulikkust.
