XIII noorte laulupidu – peegelvormis suurteos


Pärt Uusberg. FOTO SVEN ZAČEK

September tähendab traditsiooniliselt koolitee lõputut algust. Sel aastal saab aga sügiskuul alguse veel üks oluline teekond: koorid, orkestrid, tantsurühmad ja rahvamuusikakollektiivid on alates 6. septembrist oodatud end kirja panema XIII noorte laulu- ja tantsupeole. Peagi jõuavad kollektiivideni laulikud ja tantsujoonised ning kui pandeemia lubab, algab töö proovisaalides.

Laulupeo kunstilisele toimkonnale algas see teekond aga palju varem. Enam kui aasta on toimkond pandeemia piiranguid trotsides teinud mõttetihedat tööd laulupeo kavaga, mis nüüd on peagi jõudmas mudilas-, laste- , poiste-, neidude-, noormeeste- ja segakooride ning puhkpilli- ja sümfooniaorkestriteni. Seega tundub just praegu olevat sobivaim hetk küsida XIII noorte laulupeo kunstiliselt juhilt Pärt Uusbergilt suurteose kohta, mis (loodetavasti) tuleb täpselt 22 kuu pärast Tallinna lauluväljakul oma ainsale esitusele.

Mis on XIII noortepeo sõnum?

Pärt Uusberg: Kandideerides XIII noorte laulupeo kunstiliseks juhiks on mulle olnud algusest peale oluline jagada teatud vaimset ruumi, väärtusi, millesse ise usun. Olgu selleks puht muusikaliselt sügav lugupidamine a cappella koorilaulu kui unikaalse kõlalise fenomeni vastu, või usk eesti luulesse kui vägagi avarasse meediumisse väljendamaks hinge ja vaimu rikastavaid sõnumeid. Veel on mulle oluline, eriti noorte laulupeo puhul, nii-öelda kasvatuslik pool. Millise vaimse ruumi me loome noortele, kes alles otsivad ennast, oma teed? Millist eeskuju me anname, kuidas saaksime olla küsimärkide rägastikus olevatele noortele toeks? Märksõnad selle üle kaasteelistega arutledes on olnud üksteise märkamine, hoolivus, alandlikkus, tänulikkus, tähelepanelikkus, keskendumine, pühendumine, ümbritsevast keskkonnast lugupidamine. Laulupidu teatavasti hõlmab väga suurt osa Eestimaa inimesi ja selle protsessi kaudu on võimalik heal juhul maailma natukenegi puhtamaks pesta. “Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa”, ütleb Hando Runnel.

Just see luuletaja ja mõtleja on mõneti tulevase peo vaimne tugi, kuna leidsin kunstiliseks juhiks kandideerimise jõu, lähtudes just Hando Runneli luuletusest “Valgust!”:

Püha on maa ja ta järved on pühad,

kiitust me tahame laulda neil kaldail,

aga et laulda on vaja ju valgust,

keegi peab laotusse lubama päikse;

päike on meile seesama mis saatus,

kiitust ja saatust all laotuse laulda,

kõndides pühade järvede kaldail,

tahame maa ja ka päikese pärast,

valgust, jah valgust,

siis tõotusi laulda!

Kõnekas on juba Runneli luuletuse pealkiri. Mis on valgus vaimses mõttes? Kuidas saaks laulupidu olla valguse allikaks tänastele noortele? Need on küsimused, mis on saatnud laulupeo kunstilist toimkonda nüüdseks juba poolteist aastat kestnud teekonnal.

Kuidas laulupeo kava suhestub noortepeo väärtussõnumitega?

Runneli luuletus “Valgust!” on olnud justkui seeme, millest on tänaseks päevaks võrsunud mitmeharuline laulupeo puu. Loodan, et kavva valitud laulud ja pillilood pakuvad noortele inspireerivat muusikalist teekonda. Sest kahtlemata on laulupidu just teekond. Loomulikult on oluline ja huvitav, milliseks kujuneb laulupeo terviklik kontsert, aga seejuures on mulle vast olulisemgi, mida võtab kaasa osaleja kogu teekonnast, mis kestab seekord rohkemgi kui aasta.

Eriti toredad on olnud hetked, kui midagi on väga otseselt haakunud minu ideekavandiga. Olgu selleks näiteks Doris Kareva ja Tõnu Kõrvitsa ilus koostöö, mille tulemusena sündis kaunis tekst ja laul neidudekooridele, või Ly Seppel-Ehini põletav soov jagada oma luuletust “Elu on voolamine”, millest omakorda inspireerus Mariliis Valkonen. Need on vaid mõned näited, ent loomisrõõmu on olnud täis kogu teekond ja on olnud põnev näha, kuidas iga liik on oma kava üles ehitanud lähtuvalt laulupeo peateemast.

Kas laulupeo kava on üks ühtne kunstiline tervik “Koidust” “Isamaani”?

Mõneti on, mõneti mitte. Kindlasti ei ole laulupidu analoogselt lavastus nagu tantsupidu, aga see ei ole minu teada olnud ka kunagi laulupeo eesmärk. Tõsi, väiksematel laulupidudel – olgu need siis kas maakonna või alaliitude omad – kohtab sagedasti lavastuse formaadis pidusid. Üldlaulupeod on aga juba ajaliselt niivõrd pikad, et see seab vastuvõtjale omad piirid. Siiski usun ja loodan, et kogu laulupeo kontsert koos vahetekstidega mõjub tervikliku kogemusena. Tänase seisuga on sellest ka kokkuvõttes veel natukene vara rääkida, kuna veel ei ole paigas kontserdil esinevate liikide järjekordki, rääkimata lavastuslikest elementidest, nagu näiteks vahetekstid.

On ka öeldud, et iga liigi kava on otsekui väike laulupidu. Kuidas sündis XIII noortepeo kava ja mitut väikest laulupidu kuuleme?

Olen nõus, et iga liigi kava on tegelikult üks väike kontsert. Nii et mõneti ongi laulupeokontsert tervikuna justkui raamat, mille sees on erinevad peatükid. Ühendkoori ava- ja lõpuplokk seob pika kaarena kõik tervikuks, ometi mahub selle alla mitu erinevat väiksemat kontserti, millest igaühel on juba eos oma värving. Igal eri liiki kollektiivil on ju oma kordumatu, äratuntav personaalne kõla, mis neid üksteisest eristab.

Kes moodustavad sinu meeskonna?

Minu kõige lähema meeskonna moodustavad liigijuhid. Nende valimine oli üks minu esimesi ülesandeid sel tööpostil ja see ei olnud sugugi lihtne, kuna kahtlemata on meil Eestis palju andekaid dirigente. Liigijuhid omakorda valisid endale meeskonna liigidirigentide näol. Mudilaskooride liigijuht on Maret Alango, lastekooridel Ave Sopp, poistekooridel Kuldar Schüts, neidudekooridel Aarne Saluveer, noormeestekooridel Kuno Kerge, segakooridel Valter Soosalu, sümfooniaorkestritel Jüri-Ruut Kangur, puhkpilliorkestritel Riivo Jõgi. Just selle laudkonnaga arutame regulaarselt läbi väga palju küsimusi, andes oma parima, et kogu protsess kulgeks läbimõeldult ning pidades meeles laulupidude traditsiooniga kaasas käivaid väärtusi. See on miski, mida laulupidu korraldades ei saa kunagi unustada: oleme osa pikast traditsioonist, teatepulga võtjad ja edasiandjad. Teisalt saab iga uus pidu lisada sellesse traditsiooni ka midagi uut, värsket.