Aastast aastasse orelimaagias

Festivali “Reval” tunnusjoonteks on olnud huvitavad kavad, uute organistide tutvustus meie publikule ja kõrge esituskultuur. Kuulajal on muidugi mistahes festivalil olnud alati väga põnev kohtuda ka juba “vanade” tuttavatega, kuid Aare-Paul Lattiku kui kunstilise juhi eelised on olnud teised.

Noored organistid festivalil ja nende õpetajad.

Seekord oli külalisorganiste kolm. Festivali teisel kontserdil esines toom­kirikus Rootsi organist Johannes Skoog (s 1992), kelle Rootsi kuningas nimetas sel aastal uueks kuninglikuks õukonna­organistiks Stockholmis. Ta on täiendanud end Pariisis meilegi hästi tuntud organisti Olivier Latry juhendamisel (tema juures on end täiendanud ka Aare-Paul Lattik). Möödunud aastal võitis ta I koha rahvus­vahelisel orelikonkursil Kanadas. Fermos sündinud, kuid juba aastaid Saksamaal tegutsev organist Riccardo Ricci (s 1999) on legendaarse oreliprofessori Bernhard Haasi õpilasena võitnud samuti auhindu paljudel konkurssidel. Ta töötab 2023. aastast Müncheni Theatinerkirche organistina. Budapesti Liszti akadeemia klavessiini ja oreli eriala cum laude lõpetanud Zsombor Tóth-Vajna (s 1989) pälvis magistrikraadi Amsterdami konservatooriumis, ta on õppinud veel ka dirigeerimist ning Budapesti Semmel­weisi ülikooli arstiteaduskonnas üldmeditsiini. Temagi on võitnud mitmeid konkursse, Ungari president andis talle 2024. aastal kuldse teeneteristi ja tänavu pälvis ta Ungari kõrgeima muusikaalase autasu – Ferenc Liszti auhinna. Seega võib kokku­võtvalt öelda, et Lattik, kes ise on väljapaistev organist ja Eesti orelimuusikas tõeliselt särav aare, kutsus Eestisse esinema kolm nüüdisaja orelikultuuri kõrgklassi kuuluvat muusikut, et meilgi oleks võimalus saada osa millestki suurest. Aga tal on ju ka endal ette näidata rida tunnustusi, sh III koht rahvusvahelisel Mikael Tariverdievi nim orelikonkursil (2005), Eesti interpreetide liidu aastapreemia (2023) ja Eesti kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aasta­preemia (2025).

Peakorraldaja Aare-Paul Lattik.

Festival “Reval” oli pühendatud Arvo Pärdi 90. sünnipäevale. Esitati viis ta teost, mille järgi said kontserdid ka alapealkirja: “Annum per annum” (Lattik), “Trivium” (Skoog), “Spiegel im Spiegel” (Ricci) ja “Pari intervallo” (Tóth-Vajna). Need teosed on tuntud üle maailma ja üldistavalt öeldes viib kõigi nende heliline teekond millegi tähendusrikkama poole. Pidades silmas orelimuusika spetsiifikat, algab kulgemine sammhaaval üksikute kõlade õrnhaprast või sügavtumedast registratsioonist, kus selgelt läbipaistvas faktuuris lisatakse helisid ja muudetakse värve. Puhtus ja rahu on olulised väärtused iga heli esiletoomisel.

Lõppkontserdil “Hingekell” kuulsime Brigitta-Selestine Petropavlova esituses Arvo Pärdi pala “Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler” (1989), mis valmis Paraineni orelifestivali tellimusena ja ongi olnud mujal maailmas tuntum kui meil. Helilooja sai loomisidee Edmond Jabési (1912–1991) luuletusest, mis ilmus saksakeelses kogus “Küsimuste raamat”. Kui võtta aluseks Hasso Krulli tõlge, siis jutustab luuletus eluteest, kus on nii vägevaid hetki kui uperpalle, tippe ja põhjalaineid, aga on oma liiv ja oma taevas, ja kõik see on minu teel ja võibolla ka sinu teel. Muusikaliselt arenduselt on tegu üksteist peegeldava kolmekihilise kaanoni­tehnikas kulgemisega, mis nõuab esitajalt erakordset kontsentratsiooni, kuna kõik kolm kihti liiguvad eri kiirusega. Organist “sammus” oma teel igal juhul sihikindlalt ja reipalt! Esituslikus mõttes vist ei olegi heliloojal interpreetidele üle jõu käivaid soove – täielik pühendumine, et iga heli kõlaks kui ainulaadne väärtus ja et esitaja peaks kalliks aega selle esiletoomisel. Teosesse erakordse pingega süvenenud Brigitta-Selestine Petropavlova esitus oli sel festivalil üks mõjusamaid Pärdi-tõlgendusi.

Festivali kavades olnuist tooksin esile kolme Ferenc Liszti suurteost: teine legend “Paola Püha Franciscuse jalutuskäik lainete kohal” tsüklist “Kaks legendi” (Lattik), sümfooniline poeem “Prelüüdid” (Skoog) ning fantaasia ja fuuga koraali “Ad nos, ad salutarem undam” teemal (Ricci). Pole ju saladus, et just Liszti teoste dramaatilise arenduse ja selle lõpus kõlava vägeva ülistuse ootus toob kontsertidele suure osa oreliaustajaid.

Püha Franciscus Paola’st (Francesco di Paola, 1416–1507) oli ühes mereäärses koopas elanud Itaalia rändmunk, rooma­katoliku miniimide kerjusmungaordu asutaja. Oma elu jooksul tegi ta mitmeid imetegusid, oli nt Prantsuse kuninga Louis XI ravija ja vahendas rahuläbi­rääkimisi. Nii et Lisztil oli küllalt ainest luua üks põnev muusikaline legend, kus peategelane võis tõesti lausa Jeesuse enese kombel kõndida vete peal. Erakordselt palju väljendusvõimalusi pakub see muusikaline legend ka interpreedile ning Aare-Paul Lattiku “käekiri” oli siingi selgesti äratuntav – laitmatult puhas muusikaline artikulatsioon, oreli kõlataju nüansirikas doseerimine ja tabamine, kuulajaid kaasahaarav kujutluspiltide pingerikkus ja kõige selle kohal iseenesestmõistetavalt erakordselt vaba tehniline üleolek.

Ühe orelikontsertide mängitavama ­ teose, Liszti sümfoonilise poeemi “Prelüü­did” esitas Johannes Skoog Ameerika nüüdisaja väljapaistva organisti Nathan Laube (s 1988) transkriptsioonis. Oli põnev jälgida kõiki neid ülilühikese põhiteema transformatsioone, mida romantismi kõrgajastu ekspressiivne väljendus orelile pakub ja mida organist tõusvas joones läbi lüürika, rahutuse ja tormi ­jõuliselt särava lõputriumfini kasvatas.

Liszti fantaasia ja fuuga aluseks olev koraal “Ad nos, ad salutarem undam” pärineb Giacomo Meyerbeeri ooperi “Prohvet” I vaatusest ja on otsekui palve: “Tulge me juurde, lunastuse lained!” Ajalisest mahukusest hoolimata mängitakse ka seda teost kontsertidel sageli. Ilmselt inspireerib interpreete teose põnev vormiline lahendus, kus juba algusosa fantaasiaküllasus kujundab tee lüürilise Adagio’ni ja sealt omalaadselt sonaadivormiga põimunud fuugaks. Riccardo Ricci interpretatsiooni iseloomustas talle eriomaselt pehme, aga rikkalik värviküllus, paindlikkus üleminekutes, mingi tabamatult ebamaine illusioon ja seejärel spontaanne kirglikkus, mis kõik viisid kuulajaid kaasa­haaravalt orelikontsertidele üli­omase täisvõimsuses heliseva koodani.

Täiesti uut ja üllatavat pakkusid mulle kaks helitööd: Läti helilooja Rihards Dubra (s 1964) “Petite symphonie” orelile 4-käel, gongile ja kellale (Maria Lehtlaan, Aare-Paul Lattik) ja Rootsi helilooja (ooperilaulja (tenor), professor, etenduskunstnik, teadlane) Carl Unander-­Scharini (s 1964) “Inventio processionis” (Johannes Skoog).

Rihards Dubra on loonud palju vaimulikku muusikat ning on uhkusega rõhutanud, et see on tema valitud tee. “Petite symphonie” algab (mulle tundub!) otsekui oreli südamelöökidega, mis hakkavad enda ümber kasvatama elu. Samm-sammult lisanduvad üha uued ja uued detailid, nii et meditatiivsest algest on ühtäkki kuhjunud mitmekihilise elusorganismi intensiivselt pulbitsev, koguni plahvatuslikult kogu orelimaagiat fff jõuga haarav helimassiiv, millele annavad teatud korrapärasusega aktsente gongi ja kella löögid. Maria Lehtlaane ja Aare-Paul Lattiku kujundatud sisendusjõuline esitus raputas hingepõhjani.

Carl Unander-Scharin on üks krutskiga helilooja. Kuulates ta “Inventio processionist”, justkui müstilises tuulepöörises tormlevat teost, oli mu esimene mõte, et mis seal orelis nüüd ometigi toimub, et kas on helilooja ehk mingil kombel arvutivõimalusi kasutanud, sest elektroonikaga ta ju ka tegeleb. Kontserdijärgselt videot vaadates selgus, et organist istub “lihtsalt rahulikult” käed ristis ja laseb sõrmedel joosta nii kuis need jõuavad. Peab ikka sõrmedel võhma olema seda mitu minutit teha, seda võiks võrrelda sprinteriga, kes jookseb kogu pika maratoni lühimaajooksja tempos. Loomulikult mängib sellise pöörase keerise kujundamisel olulist osa ka nutikas registratsioon. Sügav tänu Johannes Skoogile selle erakordselt ergastava elamuse eest!

Zsombor Tóth-Vajna pühendas oma kava stiilselt XVII sajandi inglise orelimuusikale, sh heliloojad Thomas Tomkins, John Blow, Giovanni Dragi, Jeremiah Clarke jt. Sel kontserdil saime kuuldud teoste põhjal hea ettekujutuse, kuidas võis kõlada nt tolle aja Westminster Abbey’s kasutusel olnud orel ja milliseid tehnilisi võimalusi see pill mängijale pakkus.

Kahel festivalikontserdil esinesid muusikakoolide oreliõpilased, mis oli neile kindlasti väga pidulik ja suur sündmus – neid on märgatud ja neile on antud võimalus näidata oma oskusi kõrvuti suurte kunstnikega. Rohkesti uusi kogemusi said noored meistrikursustelt, mille viis toomkirikus läbi Johannes Skoog. Tundub, et praegu on oreliõppurite osas justkui omamoodi ärkamise aeg, sest huvi instrumendi vastu on suur. See kõik vääriks süvenenumat lahtikirjutamist omaette artiklis. Loodame, et lähiajal.

Festival “Reval” tegi vägeva kummarduse eesti muusikale: kontserdinädala avas Allegro moderato Alfred Karindi oreli­sonaadist nr 3 f-moll (1944) (Lattik) ja selle lõpetas kaheksast eesti helilooja teosest vaheldusrikkalt üles ehitatud suure­jooneline kava. See andis hea ettekujutuse sellest, et meie orelilooming on ilmutanud rõõmustavalt kasvamise märke. Esituse järjekorras kõlasid Aare-Paul Lattiku “Revaler totentanz” (2018), Tõnu Kõrvitsa “Thule koraalid” (2008), Arvo Pärdi “Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler” (1989), Lepo Sumera “Quasi improvisata” (1988), Artur Kapi Allegro orelisonaadist nr 1 f-moll (1896), Erkki-­Sven Tüüri “Spectrum I” (1989) ja Robert Jürjendali “Möödas on aeg, ümber on hetk” (2025). Tähenduslik oli festivali lõputeos Mati Kuulbergi “CV” (2001), mis märgib helilooja viimast eluaastat. Neid täiuselähedaselt ette kantud teoseid esitasid organistid Ulla Krigul, Piret Aidulo, Maria Lehtlaan, Brigitta-Selestine Petropavlova, Kadri Traksmann ja Aare-Paul Lattik ning Vahur Kubja (kitarr), Virgo Veldi (saksofon) ja Andreas Lend (tšello). Lõppkontsert oli orelimuusikute omapoolne tugev lisandus paralleelselt Eesti muusika nädalal toimunud kontsertidele. Sügavaimat lugupidamist väärivad kõik need inimesed, kes praegusel majanduslikult äärmiselt ebakindlal ajal on võimelised korraldama kontserte, festivalidest rääkimata!