Särav “ACCORDIONF[est]”

Sügise südames, 3.–11. oktoobril toimunud “ACCORDIONF[est]” tõi kokku huvilisi nii Eestist kui välismaalt. Tänavu viiendat korda toimunud festivali tugev, kuid elegantne juhtmõte “Sära!” kandis endas eesmärki tuua esile klassikalise akordionimängu ilu ja võlu ning seada instrument rambivalgusesse. Festivali kavas oli kokku kaheksa kontserti viies kontserdipaigas, külastasin neist nelja.

Henri Zibo ja Klaaspärlimäng Sinfonietta Kaspar Männi juhatusel tõid festivaliesiettekandele Lauri Jõelehe akordionikontserdi nr 2. FOTO Rene Jakobson

Kui algusaastatel toetus sündmus rohkem korraldajate lähiringkonnale, siis nüüd on festival peaprodutsent Henri Zibo sõnul jõudnud sellisesse staatusesse, et esinejad mitmelt poolt Euroopast võtavad ise ühendust (29. X “Kontserdisaalis – “ACCORDIONF[est]i” avakontsert “Sära!””). Et ürituse põhieesmärk on juhtida tähelepanu klassikalise akordioni kõlapaleti mitmekesisusele, on üheks oluliseks aspektiks saanud ka uue muusika tellimine. Tänavu tuli esiettekandele kolm teost, millest üks, Lauri Jõelehe akordionikontsert nr 2, valmis “ACCORDIONF[est]i” tellimusel.

Avakontsert “Sära!” juhatas sündmuse suurejooneliselt sisse. EMTA suures saalis olid laval solistid Henri Zibo ja Maciej Frąckiewicz ning Klaaspärlimäng Sinfonietta dirigent Kaspar Männi juhatusel. Kontsert algas Sibeliuse “Andante festivoga”, mis oli oma pateetilisuses parajalt pidulik sissejuhatus. Keelpillimuusika põimimine akordionikontsertide vahele lõi loomuliku ruumi, et solistidega teosed võiksid värvikamalt esile tõusta.

Mitmekülgse poola akordionisti Maciej Frąckiewiczi esituses jõudis kuulajateni tema kaasmaalase Grażyna Pstro­końska-Nawratili “Caldera concerto”. Kolmest pildist koosnev teos demonstreeris ilmekalt nuppakordioni võimalusterohkust ning mänguvõtteid. Esimene pilt “Black Surface” (“Must maapind”) mõjus kurjakuulutavalt ning hõlmas rikkalikult heliefekte: kõlinaid, krabinaid, kriuksatusi. Oli intensiivistuvaid klastreid, laskuvaid glissando’sid ja palju madala registri kasutust. Teine pilt “Green Life” (“Roheline elu”) moodustas eelmisega kontrasti, kasutades tärkava elu ilmestamiseks kõrgemaid oktaave, kellamängu ja laskuvaid kromatisme. Kolmas pilt “The Core of Earth” (“Maa tuum”) oli eelnenud materjalist oluliselt rütmilisem ja energilisem, kuid järgis samuti teatavat “organiseeritud kaose” põhimõtet. Igal juhul sobis “Caldera concerto” suurepäraselt ilmestama akordioni mitmekülgsust ning Maciej Frąckiewicz näitas oma erakordset võimekust interpreedina.

Lepo Sumera “Musica profana” Klaaspärlimäng Sinfonietta esituses ja Lauri Jõelehe akordionikontsert nr 2 toimisid kontserdil mõnes mõttes ootamatu tandemina. Sumera loomingu dramaatilisus ning sisemine matemaatika olid esitatud terava fookusega ning mõjusid kammer­orkestri ettekandes veenvalt. Lauri Jõelehe mõneti sumeralike torukellamotiividega algav kontsert (solist Henri Zibo) oli sellele igati loomulik jätk. Teose esimese osa meeleolu oli valdavalt melanhoolne ning kohati lausa halvaendeline. Keelpillide kristalsed flažoletid, kõrgekõlalised löökpillid ja akordioni ülemised registrid vaheldusid jõuliste kellamotiividega, luues haarava emotsionaalse kaare. Teises osas vaheldusid tundelised keelpillimeloodiad akordioni sooloosadega, kus oluliseks said lõõtsa liikumisega tekitatav rütmika ning rõhud. Liiguti intensiivsusest mõtlikkusse, kus muusika eri kihtidele anti rohkem aega mõjule pääseda. Akordionikontserdi kolmandas osas kerkis esile selle pilli mängu sarnasus hingamisega, kui lõõtsa kokku- ja lahtiliikumisega omandasid täidlased akordid lainete-taolise korduvuse. Henri Zibo oli solistina emotsionaalne ja tundlik ning tõi Jõelehe teose dünaamilised kontrastid esile nauditava sisemise vabadusega.

Mulle oli “ACCORDIONF[est]i” üks meeldivaid üllatusi festivali stipendiumi pälvinud tudengi Albert Woelke soolokontsert “Metamorfoosid” Kadrioru kunstimuuseumis. Õhtu muutsid muuhulgas eriliseks saali paigutus ja kontserdi ülesehitus. Albert Woelke istus publiku keskel pöörleval toolil ning kuulajad tema ümber ringis. Kontsert oli üks tervik – kõik teosed tulid ettekandele järjest, ilma pausideta. Pärast iga lugu keeras solist end veidi, nii et iga teose ajal asetses ta kuulaja jaoks uue nurga all, luues ka põneva akustilise efekti. Woelke keskendus eelkõige minimalistlikele heliloojatele. Ettekandele tulid Philip Glassi ja Steve Reichi oopused, neist liiguti keerukamate ja ebakorrapärasemate kõlamaailmade poole, mida esindasid Jurgen Ganzeri “Phantasie 84” ja Stephen Montague’ “Aeolian Furies”. Kavalehelt võis lugeda, et “kontserdi peamine idee on näidata akordionisti metamorfoosi ehk muutust läbi minimalistliku muusika”. Igal juhul oli tegu võluva kontseptsiooniga ning Albert Woelke tõlgendused mõjusid sümpaatselt ja tõid esile lihtsuse võlu muusikas.

Albert Woelke ja tema uuenduslik kontserdiformaat. FOTO Rene Jakobson

Kolmas külastatud kontsert oli “Valgus pimeduses” EMTA suures saalis, solistiks norra akordionist Maren Sofie Nyland Johansen. See oli ühtlasi “ACCORDIONF[est]iga” samal ajal peetud “Crossing Bellows” programmi lõppkontsert. “Crossing Bellows” on Erasmus+ projekt, mis koosneb Euroopa muusikaakadeemiate õppejõudude ja tudengite läbi viidavatest töötubadest, meistriklassidest, esitlustest ja kontsertidest. Johanseni kava oli mitmekülgne ning demonstreeris elavalt, kui palju saab üks muusik pilliga ära teha. Kõlas nii rahvuslike motiividega muusikat (ukraina traditsionaal “Plyve kacha po Tysyni” (“Ujub pardike Tisza jõel”), norra traditsionaal “Gjendine’i paadilaul” Gjendine Slålieni esituse järgi) kui ka kaasaegsemate heliloojate loomingut, Erkki Jokineni “Alone”, Maja Ratkje “Passing Images. Waltz”, Yuji Takahashi “Like a Water Buffalo”, Lars Petter Hageni (arr. Frode Haltli) “Kronologi”.

Õhtu tähtsündmus oli aga norra helilooja Robin Garen Aabergi teose “Light in the Darkness” (“Valgus pimeduses”) esiettekanne. Helilooja oli ka ise kohal ning rääkis helitööd sisse juhatades teda inspireerinud mõttest, et elu on lühike ja igaüks peaks mõtlema sellele, mis on tema pärand selles maailmas. Teos on loodud innustamaks leidma lootust ka rasketel aegadel. Oluline roll oli valguskujundusel, mis oli akordioni kõrval justkui eraldiseisev teine instrument. Lugu algas täielikus pimeduses, mis hakkas järk-järgult taanduma, andes teed valgusele ning selle muutuvatele värvidele ja intensiivsusele. Teose helikeel oli sarnaselt valguskasutusele filmilik ning vastandas heakõlalisust dissonantsidele. Liikumine hämarusest helgusesse ei olnud sirgjooneline, vaid kulges tõusude-mõõnadena. Maren Sofie Nyland Johansen oli solistina enesekindel ning hingestatud ja suutis end üksinda suurel laval loomulikult kehtestada.

Lõppkontsert “Inglid ja unistused” leidis aset Kadrioru kunstimuuseumis, kus astusid publiku ette nimekas hollandi akordionist Vincent van Amsterdam, keelpillikvintett koosseisus Mari Poll, Kaija Lukas, Liina Sakkos, Margus Uus, Regina Udod ning dirigent Dimitris Rizos. Karismaatiline van Amsterdam alustas sooloteostega, avades põhjalikult ka oma isiklikke seoseid mängitavate lugudega. Nii Daan Mannecke “Promenaad, skulptuurid ja tütarlaps” kui ka Jacob Ter Veldhuisi “Ingel” kätkesid haaravaid karakterivahetusi ning tõid esile akordioni täidluse. Keelpillide liitudes tuli esmalt ettekandele Guillermo Lago “E nagu Esperanza” – lugu, mille kirjutas võõrapärase pseudonüümi taha peituv hollandi helilooja Vincent van Amsterdami palvel. Sujuv meloodia üleandmine ühelt pillilt teisele lõi mõnusa sümbioosi akordioni ja keelpillide vahel ning moodustus võluv segu kaasaegsest ja klassikalisest helikeelest. Emotsionaalselt laetud Maxim Shalygini “Ingel” tõi kaasa intensiivsuse järkjärgulise kasvu ning juhatas hästi sisse viimase loo, Wim Henderickxi akordionikontserdi alapealkirjaga “Äike sünnib alati vihmas”. Teoses oli kasutatud klastreid, erinevaid heliefekte keelpillidel ning eri tempode kooseksisteerimist. See kõik võimaldas akordionil elegantselt esiplaanile tõusta nagu festivali lõpuloole kohane.

“ACCORDIONF[est]” on leidnud oma kindla koha eesti festivalide hulgas. Fakt, et festival tähistas sel aastal oma esimest väikest juubelit, näitab, et see sündmus täidab olulist osa meie muusikamaastikul, mis oli seni täitmata.

“ACCORDIONF[est]” loob kahtlemata väärtust ka uudisteoseid tellides ning Eestisse Euroopa klassikalise akordioni kogukonna tippe tuues. Selle aasta kontserdid kinnitasid ürituse kvaliteeti ning kinkisid väärt elamusi nii akordionientusiastidele kui ka muusikahuvilistele laiemalt.