Vitamiin kui vikerkaar

Elamuslik üllatus ETV kultuuriprogrammi osas tabas mind 2023. aasta lõpunädalal, kui leidsin ERR Jupiterist värske Vahur Kersna autorisaate ansamblist Vitamiin, pealkirjaga “Vitamiin kui vikerkaar”. Tunni ja veerandi pikkune panoraampilk Eesti tuntud pop-rock bändile Vitamiin sundis mind koguni neljal korral meloodilist meenutust täismahus järelvaatama. Kusjuures need kordused ei muutunud sekundikski tüütuks. Juba see tõestab erldatud eetriaja kõrget kvaliteeti ja ressursi õigesse kohta suunamist. Ausalt öeldes olin korduvalt unistanud näha kõnealusest legendaarsest muusikakooslusest põhjalikku, paljude osalistega ajastutruud meediakajastust. Seda enam, et viimatine isiklik teemakohane televaatamine oli 1988. aasta Vitamiini juubelikontsert, mis kanti üle Tallinna Linnahallist.

Ka tol korral räägiti laulude vahele juttu, kuid siis jäid sõnumid lühikeseks ja kõik oli teistmoodi. Ansambel tegutses oma sõiduvees, Eesti ei olnud veel vaba ja aastanumber erutavalt pöördeline. Sestap vajaski 2023. aasta midagi täiesti uut, kus räägitaks vabalt ja siiralt teemadel, millest 1988 veel ei saadud, ei juletud. Just nüüd oli aeg millekski, mis avaks üldsusele rohkem telgitaguseid, pisukesi intriige, ausaid hinnanguid, julgeid avaldusi, koos hea huumoriga. Seda kõike saingi kogeda ning tahan kinkida komplimente saate tegijatele.

Klassikust intervjuumeister härra Kersna oskas ise meisterlikus küsitlusmaratonis visuaalselt märkamatuks jääda, et lasta vastajatel selle võrra eredamalt särada. Selline aupaklikkus täiendab teeneka talendi töö tulemuslikkust. Tänusõnad kõigile ansambliga seotud isikutele, kes mõnusas vabas vormis oma muusikalist köögipoolt ilmekalt vahendasid. Muljet avaldasid unikaalsed tagasivaated ENSV majandites, kontsertsaalides ja Nõukogude Liidu avarustes aset leidnud muhedatele ja tragikoomilistele seiklustele ja sekeldustele. Lahedalt koorusid välja inimsuhted, töised kontaktid, kokkusaamised ja lahkuminekud, läbirääkimised ja kokkulepped, oma ilus ja valus. Sain lähemat aimu, mis tähendas õieti oma ajastu kontekstis esinemiskeeld ja kui leidlikult tuli selle vältimiseks teinekord trikitada. Toredalt jagati tunnustust kolleegide aadressil ja oldi üle vanadest solvumistest.

Usun, et mõõdukalt paljastav, huumorivitamiiniga vürtsitatud dokumentaal toitis enamuse eestlaste uudishimu ja toniseeris muusikaga tegelevaid loovisiksusi. Suurepäraselt läbi viidud intervjuud nagu liitsid kogu meeskonna kokku ühtseks värvikirevaks vikerkaareks, mis meid kõiki kunagi veetlevate viiside ja võrratute vokaalidega ühte sidus. Vitamiini tegusad tunnid langesid huvitavaisse, keerukaisse ja muutlikesse aastatesse ning tema muusikalise pagasi toel tulime sellest vastastikuse õlatundega libedamalt läbi. Kõnelejate lugudest nähtub, kui edukalt kulges kõigi tõrgete kiuste neile pandud missioon lõbustada Eesti publikut ja ehitada globaalsel tasandil sildu kuuendikul planeedil toimetanud rahvaste vahel. Ansambli püsiliikmed ja vaheldunud kaader pidi oma reisirohkete aastate tuultes tunnistama võite, kaotusi, tõuse ja mõõnu, kuni ühel täistiksunud tunnil sai lihtsalt aeg otsa. Hästi on lahendatud muusikaline osa, mis vaheldub sujuvalt sõnavõttudega. Näeme erinevate koosseisude esinemisi omas mahlas. Kahju küll, et oma kommentaare ei lausu paar endisaegset vokalisti, aga ju siis olid saatest väljajäämiseks omad põhjused ja see ei kahanda saate üldist taset.

Olles sündinud aastal 1976, on Vitamiinil minu jaoks oluline tähendus lapseeast alates. Üheks  põhjuseks, et ansambli pikaaegne liige kuulub minu suguvõsasse, olles teadaolevalt sugupuu ainus sügavalt musikaalne inimene. See tõik on muidugi neisse vikerkaarevärvidesse veidi lisahelki heitnud. Neil aegadel toimus mul niinimetatud sümboolne suhtlus läbi telepurgi muusikavideote ja ajakirjade esikaante glamuursete fotode, nii bändiga kui sugulasega. Mäletan ühte 1980ndate ajakirja “Noorus” numbrit oma Harju rajooni paneelmaja korteri elutoa kapis. Selle reliikvialikku esikaant ehtis toonases kuninglikus koosseisus oma tipus trooniv ansambel Vitamiin. Täna ei ole need kunagised ENSV päevi kujundlikult “roosiaiaks” musitseerinud kangelased enam esimeses nooruses ning igaüks neist käib oma väärikat rada siin ja praegu. Kuid nende hinged on erksad, vaim täidetud kustumatu andega. Nende päikseline panus Eesti kultuurimaastikule on aegumatu aare ja igaühel neist on maailmale veel palju tarka öelda.

Igati õnnestunud “Vitamiin kui vikerkaar” ei lase armastatud ansambli hiilgusel tuhmuda. Samuti innustab mind oma maakodus leidma vanade vinüülplaatide virnast 1987. aasta LP, et see vanamoodsale plaadimängijale pöörlema panna.

Kõnealuse saate väärtus saab ajas vaid kasvada. Eriti huvitav saab ta olema tulevikus neile, kes ei tea mitte midagi nõukogude aja muusikaelu tegelikkusest. Meelelahutuslik tagasivaade sobib kindlasti erinevatele generatsioonidele, pakkudes vanemale põlvkonnale rohkelt äratundmist, natuke nostalgiat ja taaselustades hinges vaigistunud sütitavaid hetki. Tulevikus karjääri alustavad noored muusikud ja lauljad ei tea aga midagi põhjapanevat seitsmekümnendate, kaheksakümnendate hingega muusikute töötingimustest, instrumentide hankimisest riski hinnaga, kontserttuuride üüratutest rahvamassidest, proovide eripäradest ega aruandlusest poliitilistes kabinettides. Nad ei kujuta päriselt ette, mida tähendab loominguline piiratus, “köielkõndimine” oma laulusõnade kaitsmiseks, viis kontserti päevas ja eksistentsiaalselt ohtlik ülesastumine Tšernobõli maapealses põrgus. Ja ehk ei oleks ka paha mõte tõlkida saade võõrkeeltesse ja suunata piiride taha, et nüüdismaailm saaks osa tunni ja veerandi pikkusest avalast rütmirikkast Ida-Euroopa ajalookursusest.

Minuni on jõudnud info, et pärast saate linastumist tõusis ansambli kodulehekülje külastatavus ja et rahvas on andnud bändile erineva varjundiga tagasisidet, nii kiitust kui kriitikat. See ongi loomulik elu oma valguses ja varjus.