Ümarate tähtpäevade viisaastak

Märkamatult oleme jõudnud aega, kui meie 1960-ndail alustanud põlvkonnast on saamas ajalugu. Kahjuks pole ei Arvo Pilliroogu ega Helmut Anikot, Marju Kuuti ega Els Himmat, kui tuntumaid nimetada, enam meie hulgas. On alanud nn veteranide “viisaastak”, kui toonaseid termineid kasutada: Tiit Paulus – 80, siinkirjutaja ja Lembit Saarsalu – 77, Olav Ehala – 75 , Toivo Unt ja Tõnu Naissoo – 74 ja mitmed teisedki siis alustanud on jõudnud nn veterani seisusse, kusjuures tuleb neile au anda – nad on üliheas vormis! Kõik nad väärivad põhjalikumat käsitlust, kuid enne, kui neist pikemalt rääkida, meenutaksin hea sõnaga meie siit sõja ajal lahkunud, kuid kaugetel maadel silmapaistvate tegudega end jäädvustanud mehi. Sest tsiteerides klassikuid: kes minevikku ei mäleta, elab olevikuta.

Henno Tooming Rootsis kuulsas G. L. Unit Quintetiga.

Meie olevik, kui džässmuusikat silmas pidada, on väga heas seisus, seega pilk minevikku! Mõnedest sealpool tegusid teinud meestest (Hans Speek, Kuno Laren) on meil juttu olnud, aga tänavu 3. jaanuaril sajanda sünniaastapäeva puhul olnuks põhjust meenutada Rootsis tipp-pianistide hulka jõudnud Henno Toomingat[1], aga ka mitmeid Kanadas tegusid teinud mehi: Ovid Avarmaad, tänavu 95. tähtpäevani jõudnud Armas (Art) Maistet ja meil siiani praktiliselt tähelepanuta jäänud esimest eesti džäss-tšellisti Jüri Tähte.

Ovid Avarmaa

Neist vanim olnuks Ovid Avarmaa (24. IX 1920 – 28. VI 2025) ehk juristist muusikaprofessor! Temast, kes lahkus meie seast vaid mõni kuu enne 105. sünnipäeva, alustamegi. Ovid – üks meie džässimeestest, kel puudus muusikaline kõrgharidus (ta õppis Tartu ülikoolis juurat), kuid tegi tähelepanuväärse karjääri just muusikuna. Nagu ta meenutas,[2] hakkas džäss teda huvitama umbes 10-aastaselt. Esimesi juhtnööre džässi mängimiseks andis Tartu restoranides ja ööklubides mänginud pianist Rudi (Rudolf) Treiman. Temalt sai Ovid ka mitu ajakirja The Melody Maker aastakäiku. Oma kasvavat džässihuvi sai ta rahuldada tänu laevakaptenist isale, kes sageli Londonis viibides hankis pojale nii soovitud ajakirjanduse, noodid kui ka plaadid. Oma sellealaseid oskusi arendas Ovid Tartu kõige peenema restorani Sinimandria asendusorkestris, 1941. aasta suvel aga Raimond Valgre ansambliga Pärnu Rannasalongis. Samas koosseisus mänginud Valter Ojakäär meenutab, et ta improviseeris andekalt heas Teddy Wilsoni stiilis. (Ojakäär 2003:169) Emigreerunud 1944 Rootsi, mängis ta restoranides soolopianistina. 1951. aastal siirdus ta Kanadasse, kus algul teenis leiba pianistina Montreali ööklubis. Klubides esines ta 1960-ndate lõpuni, siis aga asus tööle Quebeci Dawsoni kolledžisse, kus temast sai muusikaosakonna juhataja ja harmooniaõpetaja. Siit edasi viis tee Montreali Concordia ülikooli professoriks, kust ta siirduski pensionile. Muusikalist jälge tema mängust säilinud ei ole.

Ovid Avarmaa.

 

Henno Tooming 

Rootsi Džässiföderatsioonist eesti džässistide jälgi otsides selgus, et sõjaajal teadaolevalt Rootsi siirdunud ja pärast sõda seal tegutsenud eesti džässmuusikutest oli neile hästi tuntud Henno Toominga (03. I 1925 –22. X 1979) nimi. Samas on see nimi aga meie džässiüldsusele olnud viimase ajani täiesti tundmatu. Toominga mängutase ja hilisemad saavutused aga lausa nõuavad temast rääkimist ka eesti džässi kontekstis.

Peapõhjus, miks teda Eestis ei tuntud, oli tõenäoliselt tema noorus ja tagasihoidlik loomus, samuti nüanss, et rootslased hääldavad tema nime tuuming. Seetõttu võis juhtuda, et Eestis ei osatud hiljem nime ja meest raadiost kuulduga kokku panna.

Teiseks huvitus Tooming varasel eluetapil põhiliselt bugi-vugi-stiilist, mis polnud meil toona popp. Omamoodi on üllatav, et pärast sõda üheks Rootsi parimaks džässpianistiks kerkinud Henno Tooming polnud neil paaril reaalkooli-aastal, kus ta Tallinnas hariduse radasid käis, koolis ega klassikaaslaste seas klaverimängijana vähimalgi määral tuntud. Ilmselt oli põhjus seal koolis üsna lühikeseks jäänud õpinguaeg ja loomupärane ujedus. Võib ka olla, et klaverimängijana ta alles otsis oma teed ja stiili. Fakt on seda ootamatum, et reaalkoolis oli muusikaõpetus väga heal järjel ja sealt on välja kasvanud terve rida tuntud džässimängijaid.

Äärmiselt tagasihoidlik iseloom oli tal tõesti – hoolimata ligi kahemeetrisest kasvust ei õnnestunud koolivendadel teda korvpallivõistkonda meelitada.

Esimesed jäljed Toomingast kui džässmuusikust leiame Soome rootsikeelse džässiajakirja YAM veergudelt, kus artiklis “Eesti tippmuusikud on siin!” (Yam: 1943) oli ka sõjapõgenikena Soome saabunud Eesti džässistide nimekiri. Teiste hulgas leiame sealt Henno Toominga, keda tõsteti esile väga stiilsete soolodega, rõhutades tema “erilist talenti selles klaveristiilis”[3]. Artikkel oli kirjutatud erapooletu asjatundlikkusega. 

Kevadel 1944 hakkas kummitama eesti põgenike NSV Liidule väljaandmise oht. Nii lahkusid kõik, kes said, kiires korras Soomest, enamik läks Rootsi. Minejate seas oli ka Henno Tooming. Järgmised temaga seotud jäljed leiame Rootsi tuntuimast džässiajakirjast Orkester Journalen alles 1959, kui temast oli saanud üks Rootsi paremaid bebop-stiili džässpianiste, kellega koos esinesid rohkem kui paarikümne aasta jooksul meeleldi paljud Rootsi tippmuusikud. Tooming mängis aastaid ka Rootsis kuulsas G. L. Unit Quintetis[4], esinedes väga heas Thelonius Monki^[5] stiilis. Tehniliselt oli ta väga heal tasemel ja oma eeskujust tublisti üle. Kahjuks lahkus ta oma võimete hiilgeperioodil, jättes meile siiski arvukalt lindistusi.

Armas Maiste.

Armas (Art) Maiste

Kanadasse siirdunute hulgast edukaimaks osutus Armas "Art" Maiste[6] (s 09. III 1929). Olles 1930-ndate Eesti ühe hinnatuma džässpianisti Teofil Maiste poeg, võiks vist väita, et geenid viisid ka tema selle muusika juurde. Alustas ta küll süvamuusikaga, õppides sõja ajal Tallinna konservatooriumis Artur Lemba klaveriklassis, jätkas ta Stockholmi kuninglikus konservatooriumis Tina Sundelli ja Olav Rootsi juures. Ka tema improviseerimise võime avastati juba Rootsis ning kuigi konservatooriumis sellest lugu ei peetud, võeti ta kohalikus džässmuusikute ringis peagi omaks. Alates 1950. aastast on Maiste elanud Kanadas, kus töötas aastaid Montreali sümfooniaorkestri pianistina, samal ajal innukalt ka džässi mängides. Esines nii solistina kui selliste kuulsustega, nagu Sammy Daves jr, Michel Legrand, Maynard Ferguson, Joice Hahn (kellega ta hiljem abiellus) jt. Tema repertuaar sisaldas nii klassikalist, nüüdismuusikat kui džässi. Omaette näitaja on see, et Kanadas, kus on arvukalt maailma tipptasemel džässmuusikuid, on teda peetud The Canadian Encyclopedia artikli vääriliseks! Seesama teos rõhutab tema suurepärast stiilide tundmist/tunnetamist ja head tehnikat, mida ta veenvalt demonstreerib LP-del “Bach and Blues” ning “Pianostyles”. Tema elus on olnud tähtsal kohal ka pedagoogitöö. Olles McGilli ülikoolis klaverisaatja, selgus äkki, et tal endal polegi lõpetatud kõrgharidust! Nii sai temast sama ülikooli tudeng. Olles jõudnud magistritaseme lõpusirgele, pakuti talle samas õppejõu kohta koos võimalusega asutada džässi õppetool. Ta juhatas seda aastaid, andes tunde ka Toronto kuninglikus konservatooriumis, Ottawa ülikoolis ja Humberi kolledžis.

Tema teine suur armastus oli tehnika, eriti lennukid – Maistel on piloodipaberid! – ja oma 85 aasta juubelile pühendatud kontserdi (02. V 2014) andis ta Kanada lennundusmuuseumis. Seal tehtud internetistki leitav salvestus tõestas, et maestro oli siis veel kadestamisväärselt heas vormis. Armas/Art Maiste oli igati tähelepanu vääriv laia ampluaaga muusik. Kahju, et tema oskused ja teadmised pole rikastanud Eesti džässi ega kasvatanud meie noori muusikuid.

Jüri Täht oma trioga. FOTOD erakogust

Jüri Täht

Neile pikkade aastate jooksul kogutud edulugudele lisandus hiljuti veel üks – Jüri Täht (26. V 1930 – 29. XI 2022), kes džässi jaoks siis veel vähekasutatud pillil – tšellol – tegi (ise end džässimeheks pidamata!) silmapaistva karjääri, mängides 28 aastat koos nimeka pianisti Don Shirley väga omapärase koosseisuga (klaver, tšello, kontrabass) trios. Tema omapärane ja katkestustega kulgenud õpingute rada algas 1936 Viljandis, kulges Saksamaal, kus ta sõjapõgenikuna viibis 1941–1951, Stuttgardi muusikakõrgkooli kaudu USAsse. Bakalaureusekraadi sai ta Dana kolledžist Nebraskas, magistrikraadi kuulsast Manhattani muusikakoolist (1958). Tegevmuusiku karjäär algas juba 1952. aastal Omaha sümfooniaorkestris, jätkudes USA Air Force Stringsi ridades, kuhu ta sattus vabatahtlikuna lennuväkke astununa. Lennuväe orkestriga käisid nad 1955 ka pikemal (5 riiki) Euroopa turneel ja esinesid paljudel suurüritustel, näiteks president Eisenhoweri ametisse astumise tseremoonial. The Strolling Stringsi repertuaar oli mitmekesine, ulatudes klassikast kuni popmuusikani. Siin sai ta ka oma esimesed improviseerimise kogemused. Vajadusel esineti nii kammermuusikuina kui ka sümfooniaorkestri koosseisus. Peale kohustusliku teenistusaja lõppu oli tal valida, kas jätkata sõjaväes ja teenida välja soliidne sõjaväelase pension või hakata vabakutseliseks tšellistiks. Jüri valis viimase ja asus õppima mainitud Manhattani kõrgemasse muusikakooli. Jääb vaid lisada, et kõikides koolides, ka sõjaaegsel Saksamaal, oli tal õnne pilliõpetajatega – tänu Württembergi piirkonna noorte muusikute konkursi võidule (kuigi ta polnud Hitlerjugendi liige!) 1943. aastal tekkis võimalus osalise stipendiumi toel õppida tunnustatud tšellisti Max Nauberi, hiljem Stuttgardi kõrgemas muusikakoolis Ferdinand Marteni juures. New Yorgis oli tema õpetajaks kuulus tšellist Bernhard Greenhouse. Sel ajal sai temast ka üks otsitumaid orkestrite asendusliikmeid: tänu suurepärasele tehnikale ja noodistlugemise oskusele ei vajanud ta pikka ettevalmistusaega võõra orkestriga ühinemisel. Nii sai ta esineda koos selliste kuulsate kollektiividega, nagu toona ülituntud Mantovani orkester, Orchestra da Camera, Leopold Stokowski juhatatud American Symphony Orchestra, Andre Kostelanetzi orkester ja pikk rida teisi. Tal oli au esineda koos Frank Sinatra, Tom Jonesi, Engelbert Humperdincki, aga ka Marlene Dietrichiga. Jüri oli ka üsna populaarne asendusmängija Broadway muusikalides – kuulumata neist ühegi põhikoosseisu, oli tal seal tööd piisavalt: kui põhikoosseisu muusik haigestus või tuli lihtsalt tüdimus peale (parimaid lavastusi mängiti tihti üle tuhande korra), kutsuti tema. Tema puhul polnud probleemiks ka ootamatused – tänu Don Shirleyle oli olemas suurepärane improviseerimiskogemus.

Eraldi peatükk Tähe elus ongi ligemale 30 aastat kestnud koostöö toona ülikuulsa Don Shirley trioga, mis andiski tegelikult põhjuse temast siinkohal rääkida. Donald Walbridge Shirley oli Jamaica päritolu USAs sündinud pianist ja helilooja. Meil praktiliselt tundmatu, mis on seletatav toona siin valitsenud džässivaenuliku suhtumisega. Tegelikult tema esitatud seaded džässi- ja ka popiklassikast on midagi kahe stiili – klassika ja džässi vahepealsed, nagu tema trio äärmiselt ebatüüpiline koosseiski: klaver, tšello ja kontrabass. Olles tehniliselt tasemelt klassikalise kontsertpianisti tasemel ja ka esinenud klassikaliste suurteostega, sai ta siiski kuulsaks eelkõige oma isikupäraste džässiteemaliste seadetega, klassifitseerides end ameerika muusika mängijana. Jüri Täht, kes ühines tema trioga 1957. aastal, rändas sellega 28 aasta jooksul läbi peaaegu kogu USA, mitmed telesaated ja plaadistused kaasa arvatud. Nagu Jüri oma elulooraamatus[7] räägib, pidi kontsertidel pidevalt improviseerima. See polnud küll traditsiooniline improvisatsioon mingis kindlas džässistiilis, kuid kuna Don mängis omi seadeid väga vabalt, oli improvisatsioon vältimatu.

Enamasti tulid neile kontsertidele ka väliseestlased kohtuma kuulsa kaasmaalasega. Kogu lugu tuligi päevavalgele seoses 2018. aastal Oscari võitnud filmiga “Green Book”, kus Jürist on mingil seletamatul kombel saanud Oleg. Ju vaatasid filmitegijad, et üks NSVL kõik … Aga anname neile andeks – tänu sellele saime teada ühe tähelepanuväärse Eesti mehe eduloo: Viljandist Saksamaa põgenikelaagri kaudu USA kolledžisse (mille silmapaistvamate vilistlaste auhinna sai 1977. a), sealt ülikuulsa Don Shirley triosse. Sellele teele jäid veel konkursi võit Saksamaal ja rida tunnustatud sümfoonia- ja teisigi orkestreid USAs. Edu – sest mis see siis muud oli?

Siintoodu on vaid kimbuke meie sõja tõttu kodumaalt lahkuma pidanud džässmuusikute edulugudest vabas maailmas. Kindlasti on neid rohkemgi, kuid need hakkavad juba ajalise distantsi tõttu unustuse hõlma vajuma. Siit palve lugejaile – kui teate mõnda analoogilist, andke palun teada.

[1] Tema kohta on küll Vikipeedias ebatäpsed andmed. Kontrollitud andmed (Lauk 2019: 287) on siin toodud.

[2] Toetun pikemale kirjavahetusele temaga.

[3] Silmas on peetud Teddy Wilsonit, 1940-ndate paljude maailma noorte pianistide iidolit.

[4] G. L. Unit Quintet: Gunnar Lindquist – flööt, sopransaksofon, altsaksofon, löökpillid, hääl jne; Allan Olsson – baritonsaksofon; Henno Tooming – klaver; Fred Karlsson – basskitarr; Gunnar (Röjarn) Nyberg – trummid.

[5] Pianist ja helilooja Thelonius Sphere Monk (1917–1964), üks bebop-stiili alusepanijaid.

[6] Inglise/prantsuse keeleruumis kasutas seal paremini häälduvat nime Art ja ta on selle all ka tuntuks saanud.

[7] “Tähelend: Jüri Täht – mees rohelisest raamatust”. Pappus: 2020, 355 lk.