Viljandi folk - ajapeatus suvises Viljandis


FOTO Henri-Kristian Kirsip

Viljandi pärimusmuusika festival toimus 22.–25 juulini omapärases ajaaknas, mil ühiskond oli lahti ja muretu ning mõnus pärimusmuusika pidu vallutas Viljandi. Festivali selleaastane teema oli “kokkumäng”. Festivali pealik Ando Kiviberg ütles oma avakõnes: “Eelmine aasta jäi festival vahele ja seda suurem on meie soov, et saaksime tänavu siia tulnud inimeste hingekeeli puudutada.” Festivali püsikülaline Toomas Hendrik Ilves lausus: “Kuidas sünnib rahvamuusika? Eraldatuses muusika ei sünni. Nii nagu suured puud saavad alguse seemnest ja vajavad linde, kes seemneid laiali viivad, vajab ka rahvuskultuur kokkumängu, et olla viljastatud ja edasi kesta.”


Neljal päeval toimus festivalil 53 kontserti, rohelise lava programm, tantsumajas sussi sahistamine, tegevused lastealal, õpitoad ja DJ-dega festivalipäeva afterparty Kuusemäel. Õpitubade uuenduseks oli reede- ja laupäevahommikune tants Viljandi rannas. Hommikused meeste- ja naistelaulutoad, laulu- ja mängutuba peredele ning pillituba jätkasid oma toimumisega traditsiooni.

Suvises Viljandis toimuv festival on melu, rõõm, palju uusi ja vanu tuttavaid, idülliline suvine väikelinn, aja peatumine. Nagu ütlesid taani Mads Hanseni kapelli liikmed: “Viljandlased teavad, mis nad teevad, kõik on siin õigesti. Ja tunne on, et kõik inimesed kuulavad folkmuusikat.” Muusikud said ise ka sellest aru, aga neid üllatas, mil määral inimesed on siin Viljandis valmis laskma end muusikast haarata. Näiteks Puuluubi kontserdil hämmastas neid, et üleüldse on võimalik iidse instrumendiga rahvast hullutav muusik laval.


Pärimusmuusika festivalil ringi uidates viis kokkumäng teemana mõttedki oma radadele uitama. Samuti kerkisid minus küsimused. Mis on pärimusmuusika, folkmuusika? Kas ma üldse tohin selles mõnusas keskkonnas neil küsimustel lasta kerkida? Üks oluline teema festivalil on aeg ja võime muusikat kogu festivali vältel kuulata ja vastu võtta. Esimene päev on selles mõttes kõige tänuväärsem, et on jaksu ja energiat kuulata artistide etteasteid tervikuna, kunstivormina, teostena. Ja kuigi ka kolmandal ja neljandal päeval on ju soov sama, on muusikakuulamise karikas omamoodi nii täis, et kuulamine muutub. Samuti muutub see, kui kaua üht artisti kuulata jaksab või kas ehk samal ajal toimuvaid kontserte mõlemaid külastada. Kuid see ongi ehk festivali võlu. Mõnel teisel kuulajal on kindlasti täiesti teistmoodi.


Viljandi folgi publik mõjus vabastavalt ja ennastunustavalt. Pea iga kontsert pani kasvõi mõne inimese tantsima. Isegi Tbilisi, Gruusia traditsioonilise koorilaulu kontserdil keerutasid mõned aeglase muusika rütmis jalga. See oli hetk, mil mõistsin, et Viljandi folgi publik on heas mõttes täiesti segi – isegi sellise rahuliku, seisva ja voolava koorilaulu saatel tantsitakse.


Ise kuulasin kõigepealt Mads Hanseni kapelli. Nende paindlik kokkumäng, loomulikkus, lihtsus, sundimatu ja vahetu laval olemine, tantsuline, isegi veidi romantiline humoorikas helikeel kandis, soolod rikastasid ja elavdasid.

Lätist tulnud Jaapanis kokku saanud duo ZeMe ansamblinimi tähendab tõlkes Maa. Nende maagiline, ootamatu ja üllatuslik koosmäng tekkis pärimuse ja modernse elektroonilise maa kohtumisest. Huvitav, palju nende muusikas/loomingus on improvisatsiooni, nende muusika kõlab mõnusalt vabalt ja kulgevalt. Kandlemäng vaimustas oma samal ajal nii iseenesestmõistetav, ehe ja detailne olemisega ja kihvtilt oli ühendatud kandle traditsiooniline kõla ja laiendatud mänguvõtted elektroonikaga.

Kärt Johanson ja Sean Garvey. FOTO ARON URB

Reaalsusest viis välja Kärt Johansoni ja Sean Garvey kontsert. Eelmisel aastal oleks ka Jaak Johanson olnud laval. Kogu kontsert oli kantud igatsusest ja rahust. Kärt jutustas Jaagust, kes oli sillaehitaja, lausa maag eri inimeste ja muusikate vahel. Veel lisas ta, et nüüd on nende töö, kes elus on, neid sildu mööda edasi minna ja väärtustada Jaagu tehtut. Ta lõi meile pildi, kuidas Jaak ehk kõlgutab koos teiste lahkunute, näiteks oma tuttavate iirlastest muusikute ja miks mitte ka Juhan Viidinguga, kelle sõnadele järgmine laul oli, jalgu üleval aida rõdul ja kuulab kontserti. Kärt ja Sean esitasid mõned lood koos, aga palju eraldi lauldes mõlemad oma maa rahvalaule. Rääkides tantsust ja tantsimisest ütles Sean ühe huvitava mõtte: “There is always a dance going on in the slow song”. Kogu harmoonia, laulutehnika, ülimalt lai häälekasutus (kõige madalamatest võimalikest lauluhäältest päris kõrgeteni välja), palju trillerdusi, keerutusi – kõik see tekitas tunde, et ta vist laulab päris tõelist ja autentset iiri rahvalaulu. Ühe laulu laulis ta ka päris ilma pillita, päris lugulaulu. Kärdi esitatud regilaulud viisid kuulajad kaasa, panid kaasa hingama, kaasa laulma ja koos looga voolama. Energeetiliselt võttis iga lugu ja viis meid minema kuhugi, kus olla, lihtsalt niisama. Kontsert lõppes iiri looga, mis läks üle eesti labajalaks. Olime võlutud, olime naernud, lõdvestunud, elasime lihtsalt tänases. Ja seltskond rõdul rõõmustas.

REGIRAM. FOTO ARON URB

REGIRAM intrigeeris. Loomulikult on paljud seda ilmselt juba kuulnud-näinud, minul aga avanes kordumatu võimalus seda esitust esimest korda just folgi atmosfääris kogeda. Kohe hakkasin mõtlema sellele, et pärimusmuusika on tõesti väga lai mõiste. Kasvõi näiteks kas noodiga või noodita. Ma arvan, REGIRAMi kuul