Viis Vanemuise ooperihooaega Risto Joosti muusikalisel juhtimisel

Eelmise hooaja 2024/2025 kevadel oli Vanemuises eriline olukord – mängukavas oli korraga kolm Puccini ooperit: 2019. aasta märtsis esietendunud “Madama Butterfly”, 2024. aasta aprillis lavale toodud “Turandot” ja nüüd maikuus publiku ette jõudnud “Boheem”. Sealjuures ei saa unustada teisi repertuaari kuuluvaid oopereid, nagu Mozarti “Don Giovanni”, Händeli “Julius Caesar” ja Henry Purcelli “Kuningas Arthur”. Meenutagem ka Wagneri “Tristanit ja Isoldet”, millele uuel hooajal võib taas kaasa elada, ning Tambergi “Cyrano de Bergeraci”. Väga sihikindel, mitmekülgne teoste valik esitab ooperitrupile ja sümfooniaorkestrile kõrgeid nõudmisi, luues ühtlasi tugeva aluse Vanemuise kui muusikateatri arenguks.

Stseen "Turandoti" lavastusest, keskel peaosas Aile Asszonyi. FOTO HEIKKI LEIS

2020. aasta augustis asus Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendi kohale Risto Joost ning seda, mis siis hakkas toimuma, võiks nimetada Joosti kunstiliseks revolutsiooniks mitte ainult Vanemuises, vaid kogu Eesti muusikateatris. Joostil on olnud algusest peale väga selged eesmärgid ja kunstilised taotlused ning ta on neid ellu viinud julge kompromissitusega. Viie hooaja vältel on Vanemuise ooper endale kindlustanud huvitava ja heatasemelise ooperiteatri positsiooni. See tekitab usalduse ka publikus, mida näitab üle-eestilise tähelepanu kasv Tartus tehtava ooperi vastu. Joostil on suur usk Vanemuise inimestesse, võimalustesse ja perspektiividesse, ta on tahtnud saavutada peaaegu võimatut ja teinud selle saavutamise koos kolleegidega võimalikuks. Mäletan, millist umbusku tekitas kavatsus võtta kavva Wagneri kaelamurdev “Tristan ja Isolde” (lav Liis Kolle) – ja ometi sai see veenvalt teoks, orkester lausa ületas iseenda! Nüüd, mil suvel kuulutati välja, et Vanemuine toob “Saaremaa ooperipäevadel” koostöös Eesti Kontserdiga esmakordselt Eestis tervikuna publiku ette Wagneri tetraloogia “Nibelungi sõrmus”, alustades 2026. aastal “Reini kullast” ja lõpetades 2029. aastal “Jumalalate hukuga” (sks k “Götterdämmerung”, mida võiks tõlkida ka “Jumalatehämarus” või “Jumalate loojak”) , ei imesta enam keegi. See tundub nii endastmõistetav. (Seni on Eestis Wagneri suurteosest ette kantud ainult teine osa “Valküür” 1902. aastal Tartus saksa ooperitrupi poolt Saksa Käsitööliste Seltsi Suveteatris.)

Järgnevalt peatun Vanemuise muusikateatri mõningatel aspektidel, lähtudes Joosti muusikalisel juhtimisel etendatud ooperitest.

Koor (peakoormeister Aleksandr Brazhnyk / Kristi Jagodin, koormeister Kristi Jagodin / Martin Sildos) on teinud läbi järjepideva arengu, tähetundidena tooksin esile “Cyrano de Bergeraci” (lav Mare Tommingas), “Turandoti” (lav Giorgio Madia) ja “Boheemi” (lav John Ramster). “Cyranos” on meeskoor kandev jõud ja oli rõõm näha laval tahtelisi, motiveeritud lauljaid. “Turandot” omakorda on üks võimsamaid koorioopereid, Vanemuises oli koori laiendatud ning kaasa tegi ka Tartu Poistekoor. Koorid kõlasid ühtselt ja samas paindlikult ning väljendusrikkalt, iga laulja sai aru, miks ta on laval, millised on ta ülesanded, millist mõtet ta peab edastama. Sama sisemise aktiivsuse ja lavalise kohaloluga esinesid Vanemuise koor ja Tartu Karlova kooli lastekoor “Boheemi” tänava- ja kohvikustseenide virvarris ja tegid seda lausa virtuooslikult.

Hoopis teistsuguseid ülesandeid esitas koorile Purcelli semiooper “Kuningas Arthur” (lav Tiit Palu) oma õhuliste, solistlike kooripartiidega. Filigraanse polüfoonia esitamine nõuab suurt tähelepanu ja keskendumist, aga koor sai sellega kenasti hakkama. Kooriliikmeid arendab ka neile solisti ülesannete andmine. Nii näiteks esitas “Kuningas Arthuri” esietendusel selle teose kõige kuulsamat numbrit, Külmavaimu aariat Kristjan Häggblom koorist.

Vanemuise sümfooniaorkester näitas jõudsat edasiminekut kõlaühtsuse suunas Gaetano Donizetti bel-canto-ooperis “Linda di Chamounix” ja Mozarti “Don Giovannis”, suur hüpe kõlakultuuris ja ansamblimängus toimus aga “Tristani ja Isoldega”. Praegust Vanemuise orkestrit võib iseloomustada endalt maksimumi nõudva kooslusena, kelle väljendusskaala ulatub jõulisest dramaatikast õrnade tämbrivärelusteni. Puccini “Turandotis” (dirigendid Risto Joost / Endel Nõgene) ja “Boheemis” (dirigendid Risto Joost / Aleksandr Brazhnyk ) moodustas orkestripartii kogu esituse dramaturgilise aluse, orkester musitseeris väga tähelepanelikult koos solistide ja kooriga ning toetas draama sõlmpunkte, karaktereid ja lavategevust. Orkestri eneseteadvust on kindlasti tõstnud edukad kontserdid Tartus ja Tallinnas.

Solistide puhul on Vanemuine lähtunud põhimõttest kasutada võimalikult palju Eesti lauljaid, ka külalisi Rahvusooper Estoniast ja välismaalt. Nii näiteks võis kuulda Aile Asszonyid Isoldena ja Turandotina – mõlemale rollile andis laulja talle iseloomuliku soojuse ja väljendusintensiivsuse – ning Mirjam Mesakit Mimina “Boheemis”. Estoonlane Raiko Raalik on publikut köitnud oma musikaalsuse ja lavalise orgaanikaga Leporello (“Don Giovanni”), Cyrano de Bergeraci, Schaunard’i (“Boheem”) rollides. Suur üllatus oli Kadri Kõrvek Liù (“Turandot”) ja eriti Musetta (“Boheem”) osatäitjana: ta tõlgendas oma kangelasi vokaalselt ja lavaliselt säravalt ning sisukalt. Praegu Berliini Riigiooperi õppestuudios end täiendav Sandra Laagus pani end maksma võimuka ja meelelise Julius Caesari rollis. Händeli “Julius Caesari” (lav Elmo Nüganen) kunagistes kastraatlauljate ja praegustes kontratenori osades rakendas Joost julgelt meie kontratenoreid Martin Karu, Ivo Postit ja Ka Bo Chani. Vanemuise ooperilavastustes on meeldejäävaid rolle loonud Maria Listra, Karis Trass, Tuuri Dede, Annaliisa Pillak, Märt Jakobson, Atlan Karp, Oliver Kuusik, Mati Turi, Juhan Tralla, Taavi Tampuu jt. Wagneri-projektid oleksid mõeldamatud ilma Liene Kinča (Läti) osaluseta, veenev oli ka tema ligipääsmatult majesteetlik Turandot. Puccini ooperites on kaasa teinud Ukraina sopran Tamara Kalinkina. Edukalt on kulgenud koostöö läti baritoni Jānis Apeinisega (Don Giovanni, Marcello “Boheemis”) ja tenori Raimonds Bramanisega (Carlo “Linda de Chamounix’s”,  Rodolfo “Boheemis”). Tenorite tipprolli Calafi “Turandotis” laulis leedu tenor Kristian Benedikt. Ja nii edasi – see oli vaid põgus ülevaade.

"Boheem", keskel Mimi rollis Mirjam Mesak. FOTO HEIKKI LEIS

Ent kõige tähtsamad on Vanemuise oma lauljad ja nende areng. Joost on uskunud nende potentsiaali ja nad on tõestanud, et õigustatult. Karmen Puis on trupi alustala metsosoprani rollides, sopran Pirjo Jonas hiilgas viimati Musettana “Boheemis”. Suure sammu edasi on astunud Simo Breede ja Rasmus Kull. Breede näitas “Cyrano de Bergeraci” nimiosas, et ta pole üksnes andekas karakterlaulja, vaid tema väljendusskaala on tänu vokaali kandvusele ja kantileenile palju rikkalikum. Väga hea lavatunnetusega Kull on loonud värvikaid karakterosi. Tulemuslikuks on osutunud vokaalkonsultandi Toomas Kaldaru rakendamine lavastuste ettevalmistustöös.

Joosti üks olulisi omadusi dirigendina on vajadus ja oskus luua tugevat ansamblit, mille terviklikkuse nimel pingutavad kõik. See kandub edasi ka väiksematesse ansamblistseenidesse. Nauditavad olid Pariisi katusekambri elanike Rodolfo, Marcello (Apeinis/Tampuu), Schaunard’i (Raalik/Breede) ja Collini (Jakobson/Häggblom) stseenid “Boheemis” inglase John Ramsteri lavastuses. “Turandotis” jäid eredalt meelde ministrite Ping, Pang ja Pongi ansamblid, milles osalesid Breede, Roland Liiv (või Mart Madiste), Kull (või Hisatoshi Nezu) – Vanemuise lahendus oli nii lavastuslikult (Giorgio Madia) kui ka muusikaliselt parim, mida olen näinud. Sageli (näiteks Salzburgi festivalil, Dresdeni Semperoperis ja Berliini Koomilises Ooperis) jäävad ministrite stseenid tüütult pikaks, keegi – ka lavastajad ise – ei saa aru, miks need tegelased laval on ja lisaks kõigele kipub ansambel logisema. Vanemuises oli Madia vorminud ministrid omapäraselt chaplinlikeks-marionetlikeks tegelasteks, kelles oli ka lüürikat. Täpselt ja nõtkelt kõlasid ansamblid “Kuningas Arthuris”, eriti imetlesin lauljate ja tantsijate koostööd (koreograaf Mare Tommingas) nagu see oli lamburite stseenis, kus Karmen Puis ja Helen Nõmm mitte ainult ei laulnud kaunilt, vaid olid võrdväärsed partnerid tantsijatele.

Valdkondade vaheline koostöö on Vanemuise muusikateatri üks olulisi püüdlusi. “Kuningas Arthuris” (lav Tiit Palu) olid ühendatud muusika, sõnateater ja koreograafia, toetatuna Lilja Blumenfeldi fantaasiarikkast kunstnikutööst. “Turandoti” lavastaja Giorgio Madia saavutas koori, solistide ja tantsijatega dünaamilise terviku, kasutades sealjuures meisterlikult pöördlava, mis mähkus kunstniku Maarja Meeru sinivalgesse hiina-ainelisse visiooni. (Suur tunnustus ka tehnilisele personalile sujuva töö eest.) John Ramsteri lavastatud “Boheemi” tugevaks küljeks olid detailselt välja töötatud ansambli- ja kooristseenid, kus osalesid ka tantsijad. Kui piirduda siinkohal viimaste lavastuste meenutamisega, siis kerkib silme ette Elmo Nüganeni “Julius Caesar” – huumori ja õrna erootikaga pikitud, vahepeal traagiline poliitpõnevik (kunstnik Kristjan Suits). Enamikel juhtudel on lavastaja assistendiks olnud Merle Jalakas, kes on suurepäraselt hoolitsenud lavastuste värskena püsimise eest pärast esietendust.

Joostil on õnnestunud ühendada ka eri põlvkondi. “Turandoti” üheks dirigendiks kutsus ta kauaaegse Vanemuise peadirigendi Endel Nõgene, kes tähistas sel kevadel oma 75. sünnipäeva. Nõgene on üks dirigente ka “Boheemi” juures, nagu tema pojapoeg Kasper Joel Nõgene. Peale selle on Joost toonud Vanemuise ooperilavastusi juhatama praegu välismaal tegutsevaid silmapaistvaid Eesti dirigente nagu Kristiina Poska ja Mihhail Gerts.

Viis hooaega Risto Joosti tegutsemist Vanemuises on läbi, aga palju hooaegu samas teatris veel ees!