_page-0001.jpg)
KIRG on Muusika uus rubriik, kus tutvustame muusikute mittemuusikalisi tegevusi/harrastusi/hobisid. Seekord saab sõna helilooja Peeter Vähi, kelle mitmekülgne ja sisukas tegevus Eesti muusikamaastikul pälvis Eesti muusika nõukogu tänavuse heliloomingupreemia. Tema reisikirge kommenteerib Aivo Spitsonok.
Oh kui tore, et vahel küsitakse ka muud, kui et kuidas pandeemia on heliloomingule ja muusikalistele ettevõtmistele mõjunud. Ja samas ... pole üldsegi lihtne vastata küsimusele, kuidas ja millal reisikirg tekkis. Sest üha enam valdab mind tunne, et see polegi tekkinud, vaid alati olemas olnud, geneetilise pärandina emapiimaga kaasa sündinud. On ju mu kaugete esivanemate hulgas vallutushimuliste viikingite järeltulijaid ja Saksa keisririigist sisserännanuid ning oletuslikult isegi rändrahvana tuntud mustlasi. Kindlamalt on teada, et üks vanavanaisadest, vene aadliseisusest lahti öelnud kaupmees, võttis õigeusklikuna ette korduvaid palverännakuid ning siit ilmastki lahkus pühas Jeruusalemmas. Aga eesti soost vanaisa – temagi ei suutnud püsida paigal: saanud juurahariduse tsaariaegsest Moskva ülikoolist, asus tööle prokurörina “valel poolel”, punaste vastu võitlevas Prantsuse armees, mistõttu leidis ta Venemaa kodusõja lõppedes oma otsa uputatuna Valgesse merre. See selleks ...
Rännukirg pole asi iseeneses, enamasti kaasneb reisimisega soov näha silmapiiri taha, näha maailma tagapoolt, kohata teisi rahvaid, kogeda eksootilisi kultuure ja püüda mõista erinevaid ilmavaateid. Muusiku elukutse tõttu on mul tulnud ühes või teises rollis osaleda sadadel (kui ansambli Vitamiin tegevus hulka arvata, siis tuhandetel) kontsertidel ja sellega seoses tulnud külastada paljusid paiku. Ent antud kontekstis ei saa kontserditurneesid pidada päris rändamiseks, sest need kulgevad enamasti marsruudil lennujaam – hotell – kontserdisaal – restoran – hotell – lennujaam. Säärane on paljude tegevmuusikute igapäevatöö, mis mõnikord erineb treiali omast peamiselt selle poolest, et treipink ei käivitu hommikul kell 8, vaid õhtul kell 8, samuti selle poolest, et “treipingini” jõudmiseks tuleb sageli lennata mitmeid tunde. Ühesõnaga, praegu ei käi jutt kontsertide “treimisega” kaasnevast ringituuritamisest.
Me saame adekvaatselt rääkida koertele eriomasest peremehearmastusest üksnes siis, kui oleme seda loomaliiki saanud võrrelda huntide ja kassidega, kristlusele omased jooned tulevad paremini ilmsiks kõrvutuses islami ja budismiga jne. Mille poole ma tüürin? Et näha objektiivselt iseennast, et osata meid – eestlasi – paigutada globaalses plaanis õigesse mastaapi ja sobivasse lahtrisse, ja et üldse mingilgi määral aru saada läänemaailma drastiliselt kahanevast rollist planeedil Maa, selleks peame mõneks ajaks väljuma Eesti-Läti-Soome-Rootsi-Vene poliitilisest ja kultuurilisest piiratud aegruumist ning suutma näha siin toimuvat distantsilt. Mõistagi puudub meil võimalus heita koduplaneedile pilk Marsilt või Veenuselt, enamikel meist puudub ka võime vaadata iseennast läbi Jumala silma, aga mõningase objektiivsuse annab seegi, kui heidame pilgu Eestile ja Euroopale, vaadates neid Himaalaja mäetippude kõrgustest, Musta mandri ekvatoriaalsetelt laiuskraadidelt või Lõunamandri jäistelt väljadelt. Mitte üksnes geograafilises mõttes, pigem ka ülekantud tähenduses.
Küllap inspireerib säärane kaugnägemine igat loomingulist natuuri, või õigem oleks öelda: tõstab tema loomingulise tegevuse tavareaalsusest otsekui mingisse kõrgemasse dimensiooni. Olgu siinkohal näiteks toodud Nikolai Roerichi piireületav üldistav looming, teatud mõttes ka Paul Gauguini sümbolismiperioodi kunst ning miks mitte meie Lennart Meri kirjutised ja dokfilmid. Laskem korraks fantaasial lennata: milliseks oleks võinud kujuneda Peterburis sündinud Roerichi looming, kui ta poleks ringi rännanud Põhjalas, viibinud Inglismaal ja Ameerikas, sooritanud megaekspeditsioone Sise-Aasiasse ning Mandžuuriasse, veetnud elu viimased tosinkond aastat Põhja-India mägedes? Või mis jääks järele Pariisist pärit Gauguinist, kui lõigata ta elust välja Peruu, Taani, Panama, Kariibid, Polüneesia? Ja millest küll oleksid võinud pajatada “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem”, kui nende taustsüsteemist puuduksid Saksa- ja Prantsusmaa, Siber, Kesk-Aasia, Kamtšatka, Kaug-Põhi?
Sujuvalt ja märkamatult oleme fantaasialennust haaratuna jõudnud suurte kunstnike loomingulistesse kõrgustesse ning pole kerge neist kõrgustest maa peale naasta. Pidin ju õigupoolest rääkima sellest, mida üks hobi või kirg, antud juhul siis reisikirg, mulle kui muusikule on andnud ja jätkuvalt annab. Aasia, mõlemad Ameerikad, Aafrika, Okeaania, Arktika, Antarktika, mäed ja liustikud, kõrbed ja stepid, savannid ja džunglid, tundra ja taiga, ookeanid ja jääväljad, põlisrahvad ja migrandid, (hääbuvad) kultuurid ja keeled, pühakojad ja kloostrid, pühamehed ja šamaanid, rahvapärimused ja riitused, rahvalaulud ja -tantsud ... vastupandamatu soov kogu seda imelist paljusust näha ja omal nahal kogeda – see on justkui kõrgemalt poolt ettemääratud elustiil. Paraku kaasneb säärase elustiiliga suur tõenäosus sattuda militaarkonfliktide keskmesse, kriisikolletesse, põgenikelaagritesse, haiguspuhangute piirkondadesse, kogeda maavärinaid, üleujutusi, metsapõlenguid, laviine, kohtuda võimalike röövlite või pantvangistajatega. Tegelikult tahaksin eelnevat loetelu jätkata hoopiski teises suunas: Kuu, Päike, Põhjanael, Linnutee, kauged galaktikad jne – paraku pole sinna jõudmine meie praeguses füüsilises inimkehas reaalne. Ent ka seda vähest, mis mahub meie imeväikesele koduplaneedile, ning seda, mis on seni veel avastamata meie sisemaailmades, on enam kui piisavalt. Vaid väike osa kõigest sellest leiab loomingulise väljundi ja jõuab reaalse tulemuseni kas muusikateose, helisalvestise, teledokumentaali, fotonäituse, raamatu või artikli kujul. Suurem osa jääb iseendasse, aga ka see pole nii-öelda raiskuläinud potentsiaal, sest kõik meie kogemused, muljed, tajud ja mõtted paratamatult salvestuvad globaalsele-universaalsele (et mitte öelda kosmilisele) “kõvakettale”, jäävad püsima rahva või liigi Homo sapiens kollektiivses mälus ning neist moodustub multikultuuriline multimeedia-“teos”, mille kaasautoriteks oleme meie kõik. Ka teie, head ajakirja Muusika lugejad.
Aivo Spitsonok
teleprodutsent ja režissöör
Peeter on minu jaoks vaieldamatult üks põhjalikuma ettevalmistusega saatejuhte, kellega mul on au olnud koostööd teha. Tema teadmised ükskõik mis valdkonnas on hämmastavad, olgu selleks siis ajalugu, arhitektuur, muusika või maailma erinevad usundid. Ja mis on selle juures kõige toredam, tagasihoidliku ja intelligentse inimesena alustab ta oma teadmiste esitlust alati sõnadega: “Ega ma täpselt ei tea” või “ma pole päris kindel, aga ...”, ent sa võid olla sada protsenti kindel, et ta teab tegelikult väga hästi ja need faktid, need teadmised, mis temalt tulevad, on alati põhjalikud, mitmeid kordi kontrollitud ja visuaalselt haarava jutustusena esitatud. Ta lihtsalt paneb ennast kuulama ja veelgi enam – ta tajub seoseid olnu ja maailmas toimuva vahel. Ta ei ole lihtsalt jutustaja, vaid tõlk, kes aitab kuulajal mõista maailmas toimuvaid protsesse. Näiteks kui olime 2012. aastal oma ekspeditsioonil Aafrikas ja sattunud Djibouti Lac Assali soolaväljadele, kohtasime seal üksikuid illegaalseid põgenikke Etioopiast, siis just Peetri öeldust jäid mulle meelde sõnad, et sellest kasvab välja veel tõsine rändekriis. See tundus tol ajal üsna uskumatu ja võimatu, kuna kogu Euroopa magas alles õndsas teadmatuses ja nendel teemadel ei räägitud üldse või siis peaaegu mitte, ometi osutusid just need sõnad hiljem üsna prohvetlikeks.
Peetri ekspeditsioonid muudab eriti haruldasteks veel see, et rännates väga eksootilistes ja raskesti ligipääsetavates kohtades, leiab ta sealt alati üles ka selle piirkonna muusikud ja pillimehed, kelle oskused ja pillid on tänases maailmas sama haruldased nagu need paigad tihti isegi. Sageli leiab Peeter ka võimaluse tuua mõni selline eriliste oskustega muusik Eestisse, et mitmekesistada siinse publiku muusikalist maitset. Ning need esinemised ei ole kaugeltki vähetähtsad ka kaugete maade muusikutele endile, kuna nad mõistavad, et maailmas on veel paiku, kus osatakse nende muusikat hinnata.
Üks lugu meenub veel, mis iseloomustab Peetrit kui loomingulist ja sihikindlat natuuri. Nimelt kui ületasime ekspeditsioonil Antarktikasse Drake’i väina ja lained olid kolmekordse maja kõrgused, siis oli Peeter ainus, kes polnud ennast lukustanud oma kajuti tualettruumi, laeva meeskond loomulikult ka mitte. Peeter nimelt harjutas ja häälestas klaverit, sest oli palutud õhtusel koosviibimisel laevameeskonnale mängima ja üks torm ei saa segada Peetri sugust loomingulist hinge, kui tegemist on lubadusega ja välja reklaamitud kontserdiga.