Vanemuise “Don Giovanni” - lugu, mida ei saa rääkimata jätta


Ooperi dramaatiline algus, donna Anna rollis Pirjo Jonas. FOTO HEIKKI LEIS / VANEMUINE

Vanemuises esietendunud Mozarti “Don Giovanni” on algusest peale palju tähelepanu saanud; sellest on räägitud nii teles, raadios kui ka trüki- ning veebimeedias. Ooperi lavastaja on Elmo Nüganen, kelle julged väljaütlemised haarasid ja tekitasid huvi juba ooperi lavastamise ajal. Üks Nüganeni mõte kavaraamatust: “Lavastades ei mõtle ma ooperigurmaanile, vaid pigem sellele, kes harva ooperisse satub. Ma tahan jõuda tavavaatajani, et just tema mõistaks ja tunneks. Ooper massidesse? Võib ka nii öelda.” Tuli kohale minna ja kaeda.

Don Juan on väljamõeldud tegelane, võrgutaja, kelle loo on legendide põhjal 1630. aastal kokku pannud Tirso de Molina. Ooperi libreto autor on Lorenzo Da Ponte.

Saali sisenedes võlus publikut lõbus frivoolne daam, vaikiv lisategelane Constanze (Saara Nüganen), kes kõiki käeviipega sisse meelitas. Tähelepanu tõmbasid ka musta riietatud inimesed kahel pool lava. Olin vaat’ et etenduse lõpuni segaduses, kellega tegu. Loogiliselt järele mõeldes taipasin, et koor oli publikuks riietatuna lavale meeleolu looma pandud. Selline publikuga samas staatuses salk inimesi tundus aitavat ooperiga lihtsamalt samastuda ja seda kergemini nautida. Ooperivõõramal vaatajal ei pruugi olla lihtne tulla vaatama lugu, mille sisu on aegade tagant, tegevus liigub läbi “tüüpilise” ooperilaulu ja süžeegi pole tänasel päeval kõige haaravam. Muusikuna on sellisel ooperietendusel, mis on mõeldud pigem mitte-ooperigurmaanile, isegi keeruline viibida, sest kogu aeg juhtub midagi, ei anta võimalust pelgalt muusikale keskenduda. Avamäng oli küll detailselt välja mängitud ja kuulatud, aga siis liitusid juba lauljad ja tähelepanu läks orkestrilt mujale. Peagi lisandus ka video ja muud lavastuslikud elemendid, tants, publikut mängiv koor ... Etenduse ajal märkmeid tehes tabasin end tihti mõttelt, et ma ei tohi pilku lavalt ära keerata, sest iga kord tundsin, et jään nõnda millestki ilma. Aga see tunne tegi rõõmu!


Mõned võluvad ja kaasahaaravad, ootamatud ooperivälised “Constanze’i hetked” olid seotud kääride ulatamisega tegelastele. Ooperi arengus vajalik atribuutika saabus laest nööri otsas, aga oli hetki, mil Constanze andis käärid kellelegi, kes lõikas nööri läbi, saades omale mõne vajaliku asja. Veel võlus ja hämmastas kogu ruumi ehk saali kasutus, kuidas näiteks don Giovanni teener Leporello saabus lavale orkestriaugust, sest kust veel oleks ta pidanud saabuma! Ja tegi seejärel haarava ja humoorika rolli, end vahepeal ära peites. Hiljem laulis don Giovanni ühe aaria mandoliini saatel, kus mandoliinimängija istus orkestriaugu peal, mis oli ka kihvt lahendus.

Mind hämmastasid ooperi bukletis “Don Giovannit” kriminaalloona näitavad küsimused. Ma ei olnud varem neile niimoodi mõelnud, näiteks miks donna Anna tunneb don Giovannis ära oma isa mõrvari j u s t (ja alles) s i i s, kui ta saab teada, et donna Elvira oli don Giovanni armuke ja armastab teda endiselt? Või miks donna Anna räägib oma peigmehele magamistoas toimunust a l l e s nüüd?

Nüganen ütles ka nii: “Kui küsida, mis on selles ooperis igavikulist, siis igavikuline on Mozarti muusika ja küsimus, mille ooper tõstatab. Kas inimene on vaba, vastutades ainult enese ees või ei pea ta enam sedagi tegema?” Ma ise ärritusin etendusel, sest tundus vale et naisi on kujutatud objektidena, et ühiskonda lastakse paista nii rumalana ja et üldse kogu lahendus saadetakse komtuuri näol justkui taevast alla. Mis sõnumiga ooperid üldse on tänapäeval mõttekad ja vaatajat kõnetavad? Näiteks sellised sõnad don Giovannilt: “...ja ega ma teagi lõbu suuremat, kui pilgata mõnd naist ja jätta ta ilma aust!” Et selline nauding üldse võimalik on, tuleb ühiskonna suhtumisest nii naisesse kui mehesse ja sellesse, mis on väärtuslik ja kes mille üle otsustada saab. Kui ühiskond jõuab selleni, et kui naine valib mehega intiimselt koos aega veeta, siis see on täiesti aktsepteeritud ega tähenda aust ilma jääda (ja mis see “au” selles kontekstis üldse ongi), ja nii jõuame hoopis teistsuguse maailmani.

Moraali, kus kuri saab karistatud, ei olnud, sest keegi tegelastest tõeliselt enda eest ei seisnud. Seevastu oli rõõmustav ja lõbustavgi näha laval tegevustikku, mis moodustas peasündmustele nagu teise kihi. Küll oli seal näha tervet seina kattev video aeglaselt pilgutavast silmast ja omavahel põimuvatest kätest, poksiring tegevuskohana, veidralt groteskne tants, Titanicu stseen, irooniliselt mõjuvad kostüümid, mis kõik andsid edasi libretost hoopis erinevat sõnumit.

Teises vaatuses väljendab Leporello tõsist soovi lahkuda, tundes, et tema isand don Giovanni on lurjus. Aga tal ei tule see välja, ta mitte kuidagi ei suuda. Tabasin end mõttelt, et täpselt sama näeb ka meie praeguses ühiskonnas, aga me ei tohiks lurjustel lasta ühiskonnas teisi ära kasutada ja segamatult tegutseda, kuna piinlik on sekkuda. Siin loos tuli lahendus “mugavalt” teisest maailmast, põrgust, kusagilt ebamaisusest. Meil ei ole sellist otsustavust, et olukorras, kus tuleb vastutus võtta, muutus ellu kutsuda – ootame komtuuri, kes avab maapinna, et see lurjuse neelaks.


Tamar Nugis Don Giovanni rollis. FOTO HEIKKI LEIS / VANEMUINE

Esituses oli elamuslikku palju kogu trupilt. Leporellona üles astunud Tambet Kikasel on hea hääl ja ta kannab osa suurepäraselt välja. Pirjo Jonas donna Anna osas jättis sügavaima mulje, eriti aarias, kus ta jutustas, kuidas don Giovanni püüdis teda vägistada – see esitus kutsus esile lausa külmavärinaid (samal ajal nägime seinal videos õrnvalusat naise nägu, kannatavat ja rahulikku). Hiljem kogesin, et isegi pikali lauldes kõlas tema sopran imeliselt. Tamar Nugis don Giovanni rollis kandis kogu loo ja oma (ebameeldiva) karakteri veenvalt ja selgelt välja. Jahmatamapanevalt võimas oli kahe naise duo: Grete Oolberg Zerlinana ja Sigrid Mutso donna Elvirana, kus üks neist (donna Elvira) tahtis teist (Zerlinat) tõeliselt aidata, et too ei langeks samasse lõksu. Tõsiselt ja siiralt. Ja tõesti, tuleb rääkida, isegi kui vaikida on lihtsam, sest tavaliselt ei taheta ju uskuda. Donna Elvira näitas, et on oluline olla ja jääda tugevaks, sest armastus ei ole häbiasi. Häbiasi on ära kasutada inimest, kes armastab.


Zerlina ja Masetto - Grete Oolberg ja Taavi Tampuu. FOTO HEIKKI LEIS / VANEMUINE

Leporello aaria, kus ta donna Elvirale jutustab don Giovanni paljudest armukestest, oli kihvtilt lahendatud – taustal keerlev maakera riikide nimede ja armukeste numbritega. Taavi Tampuu Masetto väljendusrikas ja kurblik tegelaskuju tekitas tihti kahjutunnet, vahel isegi haletsust, meenutades meiegi maal valitsenud esimese öö õigust ja sellega seotut. Rasmus Kulli Don Ottavio hingestatud, armastav ja donna Annast lummatud olek mõjus soojalt ja kaasatõmbavalt. Ühel hetkel ilmus lavale palju õhupalle, millest üks ka kõrgele lae alla ära lendas. Sel momendil mõtisklesin selle üle, et kas ja kui palju üldse teatrites keskkonna aspekti, ringmajanduse ja taaskasutuse üle mõeldakse ja seda planeeritakse. Märt Jakobson tegi Komtuurina fantastilise osa. Ooperi lõpus tuli eriti esile don Giovanni julgus, aga ei, see ei ole lahe! Teisi hoolimatult alandada ei ole lahe, ei ole ka tänasel päeval. Aga “Don Giovanni” kõnetab ka tänast vaatajat-kuulajat ning pakub väärtuslikku ainest, mida kogeda ja mille üle mõelda. Liikumise, lavastuse, kostüümide, valguse, video ja loomulikult muusikaga on võimalik luua nii mitmeid kihte kui vähegi soovi ja fantaasiat on ning rääkida just seda lugu, mida ei saa rääkimata jätta. Olgu libreto siis milline tahes.


Mozarti ooper “Don Giovanni”: muusikajuht Risto Joost, dirigent Taavi Kull või Martin Sildos, lavastaja Elmo Nüganen, (video)kunstnik Katrīna Neiburga (Läti), kostüümid Kristīne Pasternaka (Läti), valgus Kristjan Suits, liikumisjuht Rauno Zubko. Osades: Jānis Apeinis (Läti) või Tamar Nugis, Raiko Raalik või Tambet Kikas, Märt Jakobson, Pirjo Jonas või Maria Melaha, Juhan Tralla või Rasmus Kull, Karmen Puis, Simo Breede või Taavi Tampuu, Maria Listra või Grete Oolberg, Saara Nüganen, Kristel Oja või Kristiina Hovi, kaastegev Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester. Esietendus 27. novembril Vanemuise väikeses majas.


176 views