Uniko ja kadriko

Nargenfestivali kontserdid “Tormise tuules”.
Kimmo Pohjonen ja Tõnu Kaljuste kontserdil. FOTO SIIM VAHUR

Eesti publikule varasemastki tuttava Kimmo Pohjoneni esinejakuvand on niisugune, nagu Vanemuine ise oleks talle akordioni laenanud. Iseasi on, kas ta sõidab “Tormise tuules”, nagu viitab Nargenfestivali kontserdi pealkiri. Teoses “Uniko” (2004; häälele, akordionile, keelpillidele ja elektroonikale) ajab ta ikkagi eriomast Pohjoneni-asja, ehkki etnograafilise inspiratsiooni poolest ulatab mõnikord Tormisele terekäe.

“Uniko” olevat unistustest ja elust, niisiis ei tea selle kohta peaaegu midagi. Sama hästi võiks öelda, et see räägib elust ja inimestest, tõest ja õigusest, uhkusest ja eelarvamusest või lindudest ja loomadest. Niisugune ütlematajätmine on Pohjoneni mütoloogialembese artistikuvandi pärisosa. Pohjoneni sõnul on muusikaline materjal “üles ehitatud minimalistlikest kordusprotsessidest ja soome rahvamuusikale sarnastest meloodiatest”. Kummalisel kombel tundus ettekande järel, et see lühikirjeldus annab “Uniko” olemuse edasi ammendavalt.

Pohjoneni loomingu soomeugri identiteet on pandud kokku lipp lipi, lapp lapi peal. Tema soomeugrilane tuleb kaugelt idast, kurgulauluga sarnaneva vokaalesituse põhjal otsustades ehk koguni Mongooliast. Nagu sellest oleks vähe, mängis Pohjonen (Pohjola – soome rahvuseepose “Kalevala” müütiline Põhjala) Põhja-Tallinnas asuvas räämas Põhjala tehasehoones. Pohjonen on “Uniko” kohta veel öelnud, et see kõlab nagu “Soome ilm – vahel on see imeilus, vahel aga tõeliselt kole ja vastik”. Seetõttu on hea teada, et Põhjala tehases toodeti omal ajal kummikuid ja botikuid.

Akordion on Pohjoneni käes kui sepalõõts, aga raud jäi seekord tagumata. Üksi esitatud teoseosades oli tema mäng palanguteta ning muul ajal lahustus Tallinna Kammerorkestri keelpillide ja elektroonilise helikujunduse kõlamassis. Oletasin, et akordionikunstnik Soomest näitab, mis imevägi tema instrumendis peitub. Selle asemel puistas Pohjonen kuulajale silma pseudo-etnograafilist uneliiva. Tund aega kestvas akordionimängus on kõigele vaatamata midagi peaaegu heroilist, ja seepärast ei olnud Põhjala tehase töölisteks kehastunud publik kiitusega kitsi.

Tihedamalt Tormise tuules oldi festivali järgmisel päeval, kui ettekandele tulid “Eesti kalendrilaulud” (1966–1967). Tormis oli etnograafilistes küsimustes kahe jalaga tugevasti maa peal. Rahvalaul polnud tema jaoks heietuste ja oletuste aines, veel vähem Tormist ennast esile tõstev piiramatu loomevabaduse kants. Tormis lähenes rahvalaulule teadusliku järjekindlusega. Selleks, et orienteeruda rahvapärandis, on vaja tunda selle eriomaseid reegleid. Vastasel juhul on jutt folkloorist vaid tühja tuule tagaajamine, millel pärandiga pistmist pole.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja dirigent Tõnu Kaljuste kontserdi eel olnuks õpetlik kuulata mõnda vanemat “Eesti kalendrilaulude” helisalvestist, näiteks 1973. aastast pärit ETV telefilmist, kus seda esitavad Eesti Televisiooni ja Raadio segakoor ning Teaduste Akadeemia nais- ja meeskoor. See tõestab, kui põhjalikult on 1980. aastatest peale paranenud Eesti koorikultuuri tase ja muutunud esteetika. Mis on selle ajaga võrreldes teistmoodi? EFK esituslaad on täpsem ja distsiplineeritum, lauljate individuaalne vokaalne tase parem ja häälekool piisavalt ühesugune, et lasta häältel sulanduda ilma üldpildist välja turritavate tämbriteta. Tänuväärselt on ajaloo hämarusse jäänud meeshäälte hooletult “mökitav” esituslaad.

“Eesti kalendrilaulud” on kooriliikmete suhtes nõudlik “luukamber”, kuivõrd nais- ja meeshääled (sedapuhku vastavalt 13 ja 14 lauljat) esinevad selle neljas esimeses osas eraldi: “Mardilaulud” (I osa) ja “Vastlalaulud” (III) on meeshäältele, “Kadrilaulud” (II) ja “Kiigelaulud” (IV) naishäältele ning “Jaanilaulud” (V) segakoorile.

EFK esitab Veljo Tormise rahvaviisiainelisi laule samasuguse kõlakäsitlusega nagu mistahes muud repertuaari ja teeb sellega tema muusikale kahtlemata suure teene. “Kiigelauludes” on naishäältel voli huigata, aga sedagi teevad EFK lauljad kultuurse tagasihoidlikkusega. Kas maalähedane liialdus ei käi ülemeelikutes lauludes asja juurde? Küllap on tõesti parem sellest hoiduda. Kui “Jaanilauludes” hõigatakse “nõõ!”, siis kõlab see EFK esituses nii viisakalt, nagu polekski mõeldud hobusele, vaid võrdväärselt kultuursele vestluspartnerile. Naishäältele paneksin südamele ettevaatlikkust sõna alguses k-häälikuga, mis mõnikord tuleb kuuldavale liiga entusiastlikult rõhutatuna. Emakeele ilu peitub üksikasjades.

Kontserti raamisid “Kord me tuleme tagasi” (1969/1993, sõnad Jaan Kaplinski) ja “Viru vanne” (1980, sõnad Hando Runnel), lisaloona esitati katkendeid tsüklist “Ingerimaa õhtud”. “Viru vande” näol oli seega esindatud ka Tormise loomingu deklaratiivsem külg. Lauldakse ju selles, et “tuleks võtta see tuletungal, mille Tuglas on pillanud peost, mitte kohkuda vaenlaste hulgast, mitte ehmuda sõnnikuveost”. Reageerigu igaüks sellele võitluslikule üleskutsele nii tormiliselt (sic!) nagu heaks arvab.


24 views