The Cult: meie kontserdid ei ole nagu McDonaldsi menüü

The Cult Noblessneri laval. FOTO DMITRI KOTJUH / SCANPIX

Kuidas minusugune džässifänn sattus rockbändi The Cult kütkesse, on seletamatu, nagu paljud asjad elus. Rockmuusika üldine esteetika ja kuvand on mulle pigem võõraks jäänud – džässi varjundirohkuse degusteerimine on mulle rohkem pakkunud kui rockist toore pulbitseva energia ammutamine. Ilmselgelt ei kuulu ma The Culti suurimate fännide põlvkonda, sest sündisin aastal, mil ilmus nende üks märgilisemaid plaate “Love”. Õigupoolest võibki öelda, et kõik tõeliselt olulise tegi The Cult ära juba 1980-ndatel ja järgnevad aastad tõid väikesi lisandusi, kuid vundament oli valatud ja üldpildis palju enam ei muutunud. 

Kuuldes sellest, et The Cult esineb Eestis, olin tõeliselt üllatunud. Veelgi enam üllatas mind kontserdipaik, sest Noblessneri valukoda on ühe rockbändi jaoks ikkagi väga väike saal. Samas pole The Cult ammu ka enam päris staadionibändi staatuses, ehkki nende muusika on algusest peale olnud staadionimuusika. 

Üks, mis püsinud muutumatuna, on ka Ian Astbury hääl, see on eriline, suursugune, samas intiimne, hingemineva tämbri ja vibraatoga, mille poolest ta on tuntud ja teiste rocklauljatega üsna võrreldamatu, ning hoolimata aja möödumisest oli tema esitus laitmatu nii madalamas kui kõrgemas registris. Kombineerituna bändi teise juhtfiguuri Billy Duffy elektrikitarri saundiga, moodustabki see The Culti ajaproovile vastu pidanud kõlamaailma. 

Kontserdi publiku keskmine profiil tundus olevat 50-ndates-60-ndates aastates habetunud härrasmees. Naissugu oli selgelt vähemuses. Samal ajal oli üllatav ja ühtaegu kuidagi südantsoojendav näha ka 20ndates noori. Kujutan ette, et sellise muusika kuulamine võib neile olla omamoodi protest eakaaslaste seas levinud üldiste maitse-eelistuste vastu, sest see, mida The Cult teeb, on selgelt vastuolus kõigega, mida me praegusel ajal kommertsraadiojaamadest kuuleme. 

Ian Astbury on tuntud kui artist, kes kontsertidel räägib pigem vähe, kuid alati ütleb midagi sisukat ega kasuta päheõpitud õõnsaid väljendeid. Seekord oli Astbury isegi üsna vaoshoitud, sest on üldteada, kui lihtne on teda laval närvi ajada. Süütenööri võib läita mõni helimeeste apsakas või publiku ebaviisakas käitumine. Ta ei väsi kunagi sellistele asjadele tähelepanu juhtimast. Nii respekteerivat publikut kui Tallinnas pole ta ilmselt sugugi igal pool kohanud. “Meie kontserdid ei ole nagu McDonaldsi menüü,” teatas Astbury lavalt pärast ühe päris eelajaloolise laulu “Resurrection Joe” esitamist. Viidates sellele, et ansambel ei koosta sellel käimasoleval “8525 Tour’il” setlist’e lõika-kleebi meetodil ja iga kontsert tundub tõesti olevat eelmisest veidi erinev. Võibolla oligi seda nii-öelda vana head kraami Tallinna kontserti sisse pikitud grammi võrra rohkem, kuna The Cult polnud siin varem käinud. Eesti-sugusel ääremaal pole seda õnne, et nende mastaabis bände iga paari aasta takka võõrustada, aga võibolla kaokski sellisel juhul uudsuse võlu ja ka bändi suhtumine oleks teistsugune. 

Vana kulla esitamisest ei pääse The Cult mingil juhul ja uut muusikat on järjest raskem publiku seas juurutada, tihti paneb see õlgu kehitama ja mõjub tüütu vahepalana, mis tuleb ära kannatada, kuni magustoiduni jõutakse. Samas tahavad kõik pikalt tegutsenud bändid ju ikka teha seda elu ka enda jaoks vaheldusrikkaks, et mitte esitada ainult neid kümmet lugu, mille pärast nad tegelikult on maailmakuulsaks saanud. 

Stuudioalbumeid pole The Cult kõigi nende 40 aasta jooksul üle mõistuse palju välja andnud, kõigest üksteist, ja neist seni viimane ilmus 2022. aastal. Sellelt on aga kontsertidele pääsenud vaid mõni üksik lugu, nagu ka Tallinnas kõlanud “Mirror”. Sügavaima jälje on ikkagi jätnud neli esimest albumit, mis kõik jäävad 1980. aastatesse. 

Publiku reaktsiooni põhjal otsustades põhjustasid kõige suuremat tormi inimeste südametes “Rain” ja muidugi “She Sells Sanctuary”, mõlemad juba mainitud teedrajavalt plaadilt “Love”. Vana kulla alla liigitaksin ka näiteks pala “Fire Woman”. Läbi aastate on The Cult sellist klassikat esitanud ikka originaalitruult, ilma erilise ümbersättimiseta. Ballaade kontserdi kavas eriti polnud. Võibolla kvalifitseerub ballaadiks “Edie”, mis on bändile olnud ilmselt üks väheseid läbimurdeid meinstriimi ja mida minagi kuulsin kommertsraadiost ammu enne seda, kui endale teadvustasin sellise bändi olemasolu. Aga näiteks üks kaunemaid aeglaseid lugusid varasemast perioodist, “Brother Wolf, Sister Moon”, seekord valikusse ei mahtunud. 

Enne kontserti oli mul mitmeid eelarvamusi, mis osutusid ekslikeks. Esiteks kartsin, et võibolla saabub The Cult siia umbes 30 aastat liiga hilja, aga juba kontserdi algusest oli näha, et ansambel ja eriti Astbury on suurepärases vormis. Teiseks polnud ma päris kindel ka helikvaliteedis ja akustikas, kuid sellegagi võib laias laastus rahule jääda. Pärast kontserti oli vahva näha kodu poole sammumas fänni, kel oli käes üks neist tamburiinidest, mida Astbury kontserdil iga natukese aja tagant publikusse loopis. Teadmine, et Astbury sõrmed on seda eset puudutanud, andis kindlasti väärtusele palju juurde. Tänapäeva muusikamaailm toimib ilmselt teistmoodi ja The Cult alles alustava bändina tõenäoliselt sellisel viisil läbi ei lööks, aga ajaloolises mõttes on nende tähtsus vaieldamatu.

Kui Astbury küsis kontserdi algul, et kas selline siis ongi teie suvi, siis peab ütlema, et Eesti kontserdisuvel pole viga midagi. The Culti kontserdi korraldanud Live Nation toob siia teisigi artiste, kes pop- ja rockmuusikas juba aastakümneid aktiivselt tegutsenud. Parem hilja kui mitte kunagi.