Tuntud ja tundmatu Tamberg

Kontsert “Armastada ja olla õnnelik. Eino Tamberg 95” 20. mail EMTA suures saalis. Solistid Ingely Laiv-Järvi (oboe), Toomas Vavilov (klarnet), Henry-David Varema (tšello), Karis Trass (metsosopran), Marko Martin ja Maksim Štšura (klaver), Heigo Rosin, Adam Jeffrey, Brita Reinmann ja Gertrud Jeffrey (löökpillid). Eino Tambergi tekste lugesid Joonas Koff ja Mattias Nurga.

Esinejate lõpukummardus. FOTO RENE JAKOBSON

Eino Tamberg näib tõepoolest olevat sündinud õnneliku tähe all kasvõi seetõttu, et tema looming ei ole erinevalt mõne teise eesti helilooja omast unustusse vajunud, vaid kõlab ikka ja jälle. Ilmselt peitub üks põhjusi ka selles, et ta kirjutas ligi poole sajandi jooksul väga erinevatele koosseisudele, alates lastelauludest kuni ooperite ja sümfooniateni. Niisiis olin kontserdisaali astudes häälestatud pigem nostalgialainele, kuid etteruttavalt öeldult sain meeldivalt üllatuda. 

Kõigepealt, väga meeldis õnnestunud mõte tuua väikevormide vahele Tambergi kirjutiste ja intervjuude põhjal Eva Koffi koostatud vahetekstid, mida esitasid lavakunstikooli tudengid Joonas Koff ja Mattias Nurga ning mis täiendasid muusikalisi etteasteid loomeperioodide ja teemade kaudu. Need sobisid hästi meenutama Tambergi kui tundlikku kultuuriinimest ja mõtlejat, kelle armastus teatri ja kirjanduse vastu oli pea samaväärne pühendumisega muusikale. Oli ka põnev kuulata katkeid näiteks tema noorpõlve “Dünaamilisest eetikast”, mille teesid sõnastasid teekonda õnneni eelkõige kui püüdu sisemiselt rikastuda. Saatis ju heliloojat läbi elu epikuurlik arusaam õnnest ja individuaalsusest, millele ta noorpõlves ühes sõpradega andis omalaadse sisu. Kaasaegsete kirjelduses oli Tamberg tõesti helge ja sõbralik isiksus, milles näib avalduvat püüd seada rõõm ja õnnelikuna olemine tähtsale kohale oma elus. Tema loomingus aga ilmneb pigem selle maailmavaate dünaamiline pool helikeele elava sisu ja kiire meeleolude vaheldumise kaudu, mis kajastus ka kõnealusest kammerõhtust. 

Võib arvata, et Tambergi tähtpäevaks sobivat kontserdikava väikevormidest kokku panna polnud just kõige lihtsam ülesanne – paratamatult tuli otsustada, millised neist avavad kõige paremini helilooja isikupära. Seekordne valik toodi kuulajate ette lähtuvalt kronoloogilisest printsiibist, mänguliselt erinevaid stiile ühendades. Ning olgugi väikevormidele pühendatud, esitles kava õnnestunult tamberglikku helikeelt selle laiemas ampluaas: kuulda sai põnevaid ja kontrastseid muusikalisi kujundeid, dramaatilisi hetki ning õrna poeetikat.

Valdav osa Tambergi muusikast vajab head karakterikujundamise oskust ja sisseelamist ning see näis olevat mõnele esinejale tuttavam ja omasem. Eraldi tahaks välja tuua avaloona kuuldud, puhkpillimängijate seas väga armastatud tsükli “Muusikat oboele” op. 35 (1970), mille tõid kuulajani Ingely Laiv-Järvi ja Marko Martin. Ingely Laiv-Järvi on korduvalt varemgi silma paistnud oma loomupärase oskusega avada Tambergi muusika inimlikku ja eredat sisu, olles otsekui tema muusika saadik meie muusikaelus. 

Pinevat liikuvust ning teravaid kontraste kuulis silmatorkavalt tiheda liigendusega klaveripartiitas op. 40 (1971) Maksim Štšura karakteerses esituses. Rahulikuma ja poeetilisema meelelaadiga oli tsükkel “Kolm lihtsat laulu Viivi Luige luulele” op. 76 (1986), mille esitasid Karis Trass (metsosopran) ja Maksim Štšura (klaver), peegeldades Tambergi lüürilist ja mõtlikku palet: rahulikku, lootusrikast, sisekaemuslikku. Poeetiline joon jätkus klaveriminiatuuriga “Öös on õrnust, on kirge ja salapära” op. 99 (1996), mille esitas Marko Martin. Nokturni intiimne kõlapilt oli ilmekas, selle habras algus ja lõpp justkui peatasid aja. Õhtule lisas emotsionaalseid kontraste karakteerne ja huvitava seesmise arengudünaamikaga “Prelüüd ja metamorfoos” op. 38 (1970/2000) Toomas Vavilovi (klarnet), Henry-David Varema (tšello) ja Maksim Štšura nauditavas esituses, olles koosmänguliselt mõjuv ja nüansirikas.

Üllatusmoment saabus aga lõpulugude eel, mille ettekandeks transporditi lavale muljetavaldav löökpilliarsenal. Peab tunnistama, et mulle olid nii “Vivo e lento” op. 106 (2000) kui ka “Teekond tšello ja löökpillidega” op. 128 (2007) seni täiesti tundmatud, kuid nautisin mõlemat ettekannet täiel määral. Löökpilliteosed võivad peita mitmeid seesmisi lisaprotsesse, mis nihutavad kuulamiskogemuse piire, nagu näiteks Xenakise süvakihtidega helimaailmas, ja nii ka seekord. Siinkuuldutest esimeses oli näiline stiihia ja pinge suunatud tamberglikult selgesse dramaturgilisse sängi ning ka löökpillimängijaid oli visuaalselt põnev jälgida. Lõpulooks jäi lavale kolm muusikut (Brita Reinmann, Heigo Rosin ja Henry-David Varema), kes lõid ekspressiivse ja pidevas liikumises oleva kõlapildi, mis suubus meditatiivsesse vaikusesse. Seegi tähelepanuväärne teos oli kontserdile paljulubav lõppakord ja jättis tunde, et vanameister Tambergi maailm pole veel kaugeltki ammendatud. 

Kontsert “Armastada ja olla õnnelik. Eino Tamberg 95” 20. mail EMTA suures saalis. Solistid Ingely Laiv-Järvi (oboe), Toomas Vavilov (klarnet), Henry-David Varema (tšello), Karis Trass (metsosopran), Marko Martin ja Maksim Štšura (klaver), Heigo Rosin, Adam Jeffrey, Brita Reinmann ja Gertrud Jeffrey (löökpillid). Eino Tambergi tekste lugesid Joonas Koff ja Mattias Nurga.