“u.Q.” – kurb ja inimlik mõistulugu muusika kaotamisest ja selle taasleidmisest


Dokumentaalfilm “u.Q.” Režissöör-stsenarist Ivar Murd, operaatorid Uku Kuut, Ivar Murd ja Margus Õunapuu. Produtsent Margus Õunapuu. Isikud filmis: Lukas Tolk, Ruben Tolk, Florian Wahl, Mart Avi, Rain Tolk, Helina Risti, Maria Minerva, Heidy Purga, Marju Kuut (Maryn E. Coote) jt.


Ivar Murdi portreefilmi “u.Q.” puhul on lõppude lõpuks keeruline öelda, kas tegemist on müstifikatsiooni või pigem demüstifikatsiooniga. Hea kunsti üks definitsioone ongi see, et ta ei anna kätte neid ainumaid õigeid vastuseid, vaid pigem näitab nendeni teed.


“u.Q.” on muidugi film, mis kõneleb peamiselt muusikust ja muusikast, kuid lisaks on sellel kanda ajastufilmi vastutav taak. Mitmete hargnevate teemade ja alažanride kaudu on selles koos mitu lugu, mitu maailma ja mitu filosoofilist prismat, mis kohati panevad tõmbama suisa paralleele religiooniga. Kirgastumine läbi kannatuste näiteks.


Ligi poolteist tundi vältav dokumentaalfilm teeb tagasivaate muusik Uku Kuudi (08. VII 1966 – 22. IX 2017) keerdkäikudest kubisevale karjäärile ja lühikeseks jäänud elule. See on kaunikesti halastamatu lugu, mis toob esile üsna ebameeldivaid ja kohati suisa vastikuid seiku. Selles mõttes pole tegemist kindlasti pühapäevahommikuse kiidusaatega, kus meenutatakse ainult head ja väga head. Inimloomus on paraku juba selline, et vabatahtlikke pühakuid leidub meie hulgas harva ja kui leidubki, siis enamasti on nende elud nii tülgastavalt positiivsed, et nende peale ei viitsi keegi aega raisata. Kui mitte keegi muu, siis vähemasti iga ajakirjanik, lavastaja ja režissöör teab omadest kogemustest suurepäraselt, et üdini positiivsetest inimestest tulevad äärmiselt igavad lood. Paradoks, aga tõsi.


Küllaltki vastuoluline Uku Kuut on selles mõttes filmikangelaseks täiesti ideaalne valik. Ma ei suuda samas ära imestada, kui selektiivne on inimese mälu. Ausalt öeldes oli mul näiteks suurepäraselt meeles Uku soe jazz-funk-electro-album “Santa Monica” (2006), kuid peast olid nagu peoga pühitud ajalehti ja telesaateid täitnud temaga seotud skandaalid sajandi algusest, kus suurepärane ja omalaadne muusik esines majanduslikust mania grandiosa’st täidetud eheda ambitsioonika kauboikapitalistina. Pikajuukselisest, pärast Eesti taasiseseisvumist koos emaga otse unistuste maalt Ameerikast taas kodumaale naasnud, maailma kurjust alahindava pilguga lillelapsest oli korraga saanud moodsas ülikonnas ja klanitud soenguga müstilist palka teeniv ning halastamatult kalkuleeriv majandusmees, kellele ei ole mingi probleem kuu ajaga krediitkaardi 80 000 krooni suurune limiit laiaks lüüa.


Ekstsentriline Uku Kuut on koos eriti ekstsentrilise ema Marjuga kuidagi alati kulgenud vastu peavoolu. Ukust ei saa kõnelda kuidagi nii, et ei tuleks jutuks tema ema Marju Kuut aka Maryn E. Coote. Suurepäraste vokaalsete võimetega Marju Kuuti nimetas 1965. aastal mainekas ajakiri Down Beat Nõukogude Liidu parimaks jazzilauljaks ning sellise ema puhul on nii otseselt kui kaudselt muusikasse sündimine iseenesestmõistetav. 1980. aastal abiellus Marju välismaalasega ning kolis koos teismelise pojaga Rootsi. Ema ja poja lahutamatu tandem meenutab teatud määral kontrakultuurist üle võetud poosi kapitalistliku ühiskonna kui sellise vastu, ent kogu asja teeb paradoksaalseks see, et selline poos on võimalik ainult vabas ühiskonnas. Samas on raske ette kujutada reaalset mõju 16-aastasele tundliku loomuga noormehele, keda ema saadab kõikjal, kaasa arvatud bändiproovis.


Teisest küljest täiendasid ema ja poeg muusikutena teineteist. Olen sageli mõelnud, et mis oleks juhtunud, kui 1980-ndate lõpul mõneks ajaks koos Ukuga USAsse kolinud Maryn oleks seal juhtunud olema õigel ajal õiges kohas ning trehvanud õigete produtsentide otsa. Coote saaks perfektselt hakkama nii kaverite kui ka originaalidega, veaks välja nii jazzi kui pehme gruuviga r’n’b.


Tõepoolest, mis oleks juhtunud? Küsisin seda kunagi ühes plaadiarvustuses, kus luubi all oli Maryni suurepärane album “Maskeraad”, mis annab ülevaate tema hilisemast loomeperioodist. Stiilipuhas outsider soul-funk-r’n’b oli täpipealt see, mis nii selle kui ka mitmed Uku albumid välja andnud Washington DC leibeli Peoples Potential Unlimited (PPU) bossil Andrew Morganil pulsi pekslema võtab. Minu üllatuseks sain ühel ööl väga liigutava kirja Marynilt eneselt, kes möönis muuhulgas, et tegelikult pole ta üldse diiva tüüp ja Los Angeleseski oleks ta tahtnud Ameerika mustadele hoopis background’i-lauljaks saada, sest talle meeldis alati harmoonias laulda. Aga läks nagu läks.


“u.Q.” on ajastutruu atmosfääri saavutamise huvides filmitud 8 mm filmilindile, VHS- ja BETA-kassettidele. Kogu lugu on niisiis juba visuaalselt tänase digiajastu kastist pisut väljas ning päris kindlasti on see hea lahendus portreteerimaks meest, kes elas ja oli samuti kastist väljas. Filmis näeb mõistagi arhiivikaadreid Uku Kuudist, ent puuduva materjali taasloomiseks on kasutatud veidi üllatuslikult hoopis lavastatud kaadreid, kus poega ja ema erinevatel aja- ning eluetappidel kehastavad peamiselt tegevmuusikud, teiste hulgas Maria Minerva ja Mart Avi. Tegemist on praegu väga moes olevate ajaloofilmide nipiga, kus teadlastele ja arheoloogilistele leidudele sekundeerivad parimate teadmiste kohaselt lavastatud ajastutruud stseenid. Nende puhul tekib muidugi alati küsimus, et kui autentse kraamiga tegemist on. Ka “u.Q.” puhul ei saa lahti küsimusest, et kas dokumentalistikasse ei lõiku sisse juba lavastuslik ning fiktiivne dimensioon. Keegi selle juures ju ei viibinud ning nii on ka keeruline suhestuda väikese Uku ja Marju Sotšis veedetud, taaslavastatud kaadritesse. Esimesel vaatamisel võivad pealegi ehtsad

dokumentaalkaadrid segi minna lavastatuga ja pole päris kindel, kas see on parim võimalik lahendus.

“u.Q.” puhul pole üheselt mõistetav, kas tegu on muusikafilmi, portreeloo või ajastudokumentaaliga. Osalt kattuvad kõik need teemad ja ausalt öeldes on tegemist väga kurva filmiga. Kosmopoliitset elu elanud Uku ei kuulunud õigupoolest kuhugi ja ega tema muusikagi esindanud mingit sõnumit, konkreetset generatsiooni või maailmavaadet. Film on monteeritud intensiivseks ja sama kiire ning kohati seostamatutest fragmentidest koosnev oli ka portreteeritava enda elu. Filmi loojad viskavad õhku veel ühe üsna huvitava ja sünge teooria. Muusikale selja pööranud ning taasavastatud kodumaal esiotsa kapitalismi kõiki hüvesid edukalt nautinud meest tabas lõpuks ebaõnn ja jube haigus, mis sai lõppeda ainult surmaga. Tal diagnoositi neurodegeneratiivne haigus ALS, mis tähendas põhimõtteliselt seda, et kontroll kadus keha üle ajapikku täielikult, ent mõistus püsis endiselt selge. Just selles seisundis leidis liikumisvõimetu Uku taas muusika või siis muusika tema, kuidas võtta.


“u.Q.” meenutab, kui suhteline kõik selles eluks kutsutud üürikeses viivus on. Ja et raha ei tee õnnelikuks. Ning jutustab sellest, mis jääb alles siis, kui enam mitte midagi pole jäänud. See on omamoodi kurb ja väga inimlik mõistulugu muusika kaotamisest ja selle taasleidmisest.




77 views