_page-0001.jpg)
“Nargenfestival” on kunstilise juhi Tõnu Kaljuste eestvedamisel ligi kahe kümnendi jooksul toonud publikuni põnevaid sümbioose muusikast ja sõnast. Selle aasta juulikuus etendus Noblessneri valukoja Nobeli saalis Philip Glassi ja Allen Ginsbergi kammerooper “Hydrogen Jukebox”, mis kõlas Eestis esimest korda. Kui Glassi muusikaga olen varem õpingute ajal põgusalt tutvunud, siis biitnik-luuletaja Ginsbergi luule oli täiesti tundmatu. Kavalehel oli põhjalik sissevaade teose saamisloost ja visioonist nii helilooja kui ka libretisti vaates 1993. aastal ilmunud esmaplaadistuse bukletist (Nonesuch Records).
Ooperi alguses astus lavale Heldur Harry Põlda ning kõlas “Välgu sinine kuma”. Keskendunult lauldes riietus ta rahulikult militaarvärvides kostüümi ja pani jalga saapad, nagu valmistuks lahingusse minema. Osa lõpus tuli oma tekstiga lavale Ivo Uukkivi, taustal ühinesid teised solistid. “Kes on vaenlane?” Ginsberg mainib, et see osa ennustab Ameerika langemist ja pommide tulemist. Kust tulevad pommid? Keegi ei tea. “Milline on pilt, kümnend kümnendi järel?” Vaatamata kurjakuulutavale sisule, pakkus see osa siiski muusikalist naudingut heast ansamblilaulust. Maria Listra soleerimine mõjus ebamaiselt ja sireenilikult. Kergelt hüpnootiline olukord sai aga nagu noaga lõigatud, kui algas “Jahve ja Allahi lahing”; selle tekstirohke osa suutsid lauljad suurepäraselt omandada ning liikumise ja laulmise vaheldumist hästi balansseerida. Uukkivi pääses oma vahetu esitusega samuti väga hästi mõjule ja täitis saali sõjaka energiaga. Saatebänd oli Tõnu Kaljuste juhtimisel täpne ja terav.
Järgmised osad mõjusid nagu teleril kanalite vahetus, kus osa osa järel leidsin end erinevates kohtades. “Konsulteerin Muutuste Raamatuga” ja “Marihuaana märkmed” olid jutustavad ja sissepoole vaatavad, seejärel Ginsbergi sõnul isiklik fragment Kalkutast (“P. O.’le”: “Palju õnne kallis Peter, sinu 29. eluaasta. Kalkutta, 8. juuli 1962”). Edasi läks kulg idast läände hoogsalt, risti läbi USA – San Francisco, Denver, Chicago, Manhattan.
Esimese vaatuse lõpuks jõudsime punkti, millest sündis “Hydrogen Jukebox”. Bukletist sai lugeda, et olles juhuslikult kohtunud New Yorgis Püha Markuse raamatupoes, küsinud Glass, kas Ginsberg sooviks koos temaga esineda. Ginsberg haaranud riiulist ühe raamatu ja näidanud sealt oma 1966. aastal kirjutatud, sõjavastast meeleolu peegeldavat luuletust “Wichita Vortex Sutra”. Koostöö andis tõuke luua midagi suuremat. Miks just ooper? Vastuse annab helilooja, öeldes, et muusika ja keele kokkuviimisel on eri meelte koostoimel võimalik saavutada ülivõimas efekt, nii nagu ainult ooper seda teha suudab. “Wichita keerise suutra” on luuletus, taustaks lihtne klaverisaade. Kogu ümbritseva kära kadudes jäi lõpuks lavale ainult jutustaja. Uukkivi hääle ja Ginsbergi luule põimumine viis mind mitme kulminatsiooniga rännakule erinevatesse sfääridesse.
Vaheajal sumises Noblessner nagu mesilastaru. Inimeste seas ringi liikudes oli tunda, et publik on nähtust intrigeeritud. Käisid tulised arutelud nähtud “vesiniku plaadimasinast”.
Teist vaatust alustas energiliselt “Ulg”. Video abil visualiseeritud Moolok neelas kogu maailma ja publiku tähelepanu endasse. Vabalt kulgev, oma rida ajav saksofon töötas siin justkui lauljatele vastu – raputas, ragistas ja käis oma teed. Kammerooperi pealkiri oli võetud luuletuse “Ulg” reast: “… kuulates vesiniku-jukebox’i hukatuseraginat …”. “Metsamajake kaljumäestikus” vastandus aga eelmisele osale ja mõjus isegi meditatiivselt. Kaunilt kulgevat soolonumbrit, mida esitas Karis Trass, võiks minu meelest ka ooperist eraldi esitada. Edasi viis tee suguvõsa kokkutulekule. Lonkav rütm on Glassi sõnul “Tädi Rose’ile” taktimõõdu kaudu teadlikult muusikasse sisse kirjutatud (“lonkad sa Newarkis mööda koridori pikka vaipa”). See, kauni tenorisoologa osa, sobis Põlda häälele ideaalselt. Järgmiseks – road trip. “Roheline automobiil”, milles peegeldus vabadus, armastus ja positiivsus, andis võimaluse igal lauljal sõna saada ning mõjus kergelt, nagu poleks maailmas mitte ühtegi muret. Nägudes peegeldus rõõm ja ootusärevus. Järjekordne äkiline meeleolumuutus ei olnud selle ooperi puhul enam midagi uut. Eriti teravaks muutus olukord osas “CIA Narko Kalypso”, kus saalis kõlas palju kuulsaid nimesid USA ajaloost. Loo jutustamine jõudis publikuni selles osas ehk kõige enam. Pärast tõdede paljastamist ja publiku korralikku raputamist liikus etendus edasi rahunemise suunas. Ekraanil oli näha sõjapurustusi ja jõudmist maailma lõpu äärele. “Isa surma bluus” andis võimaluse kogetust lõplikult rahuneda ja nautida imeilusat a cappella ansamblinumbrit.
Käisin vaatamas kahte etendust. Mõlemad olid hea energiaga, kuid rohkem mõjus mulle peaproov, kus tajusin suuremat keskendumist ja sisemist põlemist. Kõikidele muusikutele kahtlemata huvitava väljakutse esitanud “Hydrogen Jukebox” meenutas mulle hiljuti lennureisil kogetud turbulentsi, mis tekitas ärevust ja isegi hirmu. Turbulentsi lõppedes kogesin aga ülevaid tundeid ja pingelangust, kuid ennekõike rahu.
Philip Glassi kammerooper “Hydrogen Jukebox”, luuletekstid ja libreto Allen Ginsberg, muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja ja videokunstnik Veiko Tubin, koreograaf-lavastaja Ingmar Jõela, valguskunstnik Priidu Adlas, helimeister Haar Tammik. Osades: Maria Listra (sopran), Karis Trass (metsosopran), Iris Oja (metsosopran), Heldur Harry Põlda (tenor), Tamar Nugis (bariton), Raiko Raalik (bass), Ivo Uukkivi (sõnaline osa, eesti keeles). Nargen Opera bänd: Tiit Joamets ja Petri Piiparinen (löökpillid), Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt (klahvpillid), Danel Aljo (saksofon), Mari-Liis Vind (flööt), Meelis Vind (klarnet).
Esietendus 6. VII Noblessneri valukoja Nobeli saalis.
Comments