top of page

“Tudengijazz” – põnevat mõtisklemist


JazzPhonkers. FOTO ANGELA RÄÄK

5.–9. märtsini toimunud “Tudengijazzil” esinesid koosseisud Araukaaria, Bianca & Aapo Ensemble, JazzPhonkers, Moonbug, Zava, Liisi Oja Trio, The Crosslegs ja SEPT. Põnevaim tundus Jazzphonkers, sest neilt ei leidunud netis kuulamiseks midagi. Seda kinnitas osalejaid valinud žürii liige Peedu Kass: “Tahaks minna juba ruttu koju neid bände lähemalt avastama.” Teada oli koosseis: Maksim Kotkas – klahvpillid, Kirill Pavlov – trummid. Mitte tavapärane eesti nimedega džäss.

Kuulates selgus, et nad ongi põnevaimad. Hammondi orelit meil keegi peale Tõnu Naissoo eriti ei kasuta ja temagi on mänginud rohkem klaveril. Laiema tuntuse saavutas Hammondi orel 1960. aastatel, kui seda hakkasid kasutama popmuusikud: Jimmy Smith, Booker T & the MG’s, Keith Emerson, Procol Harum, Junior Marvin, The Stranglers, The Charlatans jt.

Kuhu kõik kauboid kadusid? Siin nad justkui on jälle, JazzPhonkers nimeks, napisõnalised, tegudeinimesed. Sigaretid hooletult suunurkades tolknemas, kaabud kuklas. Lõdvad kaelarätid. Kosmoselindpriid. Üks nende lugu kannab nime “Galaxy Alcohol Intoxication”. Kui palun neil oma tehnikat kirjeldada, ütlevad nad, et ei saa seda kirjeldada ja lasevad kuulajatel seda teha.

JazzPhonkersi pala “Pavlov’s Cake” suurendusklaasi all vaadates näeksime kaht akordi: CM7 ja FM7. Kogenud muusikasõbrale ei paku see uudset, küll aga kostab meeldivalt.

Jazzphonkers on Hollywoodi ulmefilmide The Thing, mis poeb teise organismi sisse ja töötleb, kuni sellest midagi alles ei jää. Tagab organismile stabiilse sisekeskkonna, eristab oma võõrast. JazzPhonkers jätab võtme ukse ette. Nad ei vaja seda rohkem.

Muusikaga tegelevad nad lapsepõlvest. Kotkas on töötanud Vara põhikoolis muusikaõpetajana. “Jazzkaarelgi” esinenud kitarrist Robert Fripp arvab, et muusikaõpetaja peab õpilase vahel keerulise ülesandega segadusse ajama. Kuidas Kotkast on aetud või ta on ajanud? “Meid pole konkreetsete ülesannetega aetud, kuid harjutamise käigus on tekkinud katsumusi, mis kontrollivad võimeid ja vastupidavust,” ütleb ta.

Küsin sama praegu Taanis Aalborgi kuninglikus muusikaakadeemias õppivalt Liisi Ojalt. Temaga juhtus midagi sarnast bakalaureuseõpingute ajal, õppejõuks Søren Møller. Oja sai igas erialatunnis nii palju vajalikku ja huvitavat informatsiooni, et kohati tundus raske kõike meelde jätta. Ta hakkas tunde telefoniga salvestama, et neid hiljem üle kuulata. Peaaegu igas tunnis oli Mølleril uus meetod ja materjal. Oja tundis, et ühe materjali korralikult omandamiseks vajaks ta mitut kuud. Ta sai aru, et peab valima endale sobivaima materjali just käesolevaks hetkeks ja teised meetodid lihtsalt tulevikuks jätma.

Ansamblis SEPT osaleb näiteks 70-aastane Sergei Pedersen, endine Radari klahvkaäss ja praegune MUBA õppejõud. Kui oleks teadnud, et tohib bändi legendi võtta, kas oleks võtnud? JazzPhonkers: “Meie bändis on kaks legendi!” Oja: “Muidugi, miks mitte! Kui nüüd mõelda “Tudengijazzile” ja oma trio kontseptsioonile, oleksin endaga lavale kutsunud kas Jaak Sooääre või Lembit Saarsalu.”

Liisi Oja alustas klaveriõpinguid Ülenurme muusikakoolis klassikalise klaveri erialal. Ta oli lummatud Chopinist ja Bachist. “Bachi loomingu läbitöötamine ja mängimine tuleb väga kasuks ka džässmuusikutele, kuna Bach oskas geniaalselt harmooniaga ümber käia. Usun, et Bach ja ka teised klassikalised heliloojad aitavad muusikutel nii tehniliselt kui ka teoreetiliselt – analüüsides peidetud harmooniat – areneda.”

Oja esimene omanimeline projekt oli Liisi Oja Sekstett. “Mulle tohutult meeldis seksteti kõla: tenorsaksofon, altsaksofon, elektrikitarr, klaver, bass, trummid. Soovisin sarnaselt jätkata, mistõttu jätsin ühe saksofoni välja,” räägib ta. Bakalaureuseõpingute lõpetamisega pani Oja kvintetile punkti. “Süvenesin üha rohkem põhjamaisesse džässi, olin lummatud selle kõlast ja teadsin, et pean nüüd endale uue väljakutse esitama,” ütleb ta.

Augustist on Oja mänginud trios Sophus Bechi (altsaksofon, mängis Ojaga ka varem) ja Krzysztof Maciejkoga (kontrabass). Peamiseks põhjuseks, miks Oja nimi igas uues koosseisus esineb, toob ta selle, et kogu muusika on tema kirjutatud.

Küsin JazzPhonkersilt, mida nad arvavad pikkadest lugudest ehk kas jalgpall oleks ilmselt põnevam, kui oleks korvpalli moodi ründeajalimiit? “Meile meeldivad pikad lood rohkem, sest siis tekib palju võimalusi nende arendamiseks: struktuur, harmoonia ja nii edasi. Aga tavaelus eelistame ikkagi korvpalli,” ütleb Kotkas.

Liisi Oja sõnul ei ole olemas liiga pikka või lühikest lugu. Mõni kompositsioon vajabki rohkem osi ja soolosid, kuid võib see-eest sootuks lühikesena tunduda. Mõnikord kulub sõnumi edastamisele pisut rohkem aega, teinekord saab paari minutiga jutustatud. Seni, kuni on tähendus ja sõnum, kuulab Oja meeleldi kasvõi 20-minutilist lugu.

Pastelne, sametine, nõtke, kapriisne, jäine – Liisi Oja oskab tekitada värve, materjale, tundeid. “Tudengijazziks” koostas ta 30-40-minutilise kava oma muusikast. “Contemplation” on üks tema esimesi kompositsioone, mille ta kirjutas spetsiaalselt oma triole. Pealkirja tähendus peitub aja mahavõtmises, et enda ja oma mõtetega koos olla. Oja oli mullu suvel vanemate suvekodus väljas istudes lummatud vaikusest, rahust ja ilusast loodusest, mis teda ümbritses.

Pealkirjad on talle suure tähendusega. Oja leiab, et pealkiri annab kuulajale aimduse, millise atmosfääri lugu loob, aitab paremini sisse elada ja mõttest aru saada. Ta komponeerib muusikat küllaltki palju oma emotsioonide pealt ja keskendub tihti loo jutustamisele või sõnumi edastamisele.

Kellel on häid pealkirju, näiteks 1960. aastatest? Oja loeb seda muusika üheks hiilgeajaks Briti invasiooni ja rock’n’roll’i tõttu. “Võtame näiteks biitlite “Hey Jude’i” 1968. aastast. Tegu on suure hitiga, kuid samuti on pealkiri väga tabav ja lihtne. Tundub, et tol ajal mõeldi pealkirjad rohkem läbi kui tänapäeval, need viitasid konkreetselt sisule. Eesti lugudest võib välja tuua näiteks Valter Ojakääru “Olematu laulu” või siis Uno Naissoo “Kui tahad olla hea”,” sõnab Oja.

JazzPhonkers väidab, et neile tegelikult väga meeldib pealkirjade mõtlemine, kuigi nii võibolla ei tundu. “Iga meie pealkiri on seotud mingi tegevuse või ajaga,” lausub Pavlov.

Üks JazzPhonkersi pala kannab pealkirja “Metsas sirgus kuuseke”. Oja kvintett esitas pala “Meil aiaäärne tänavas”. Moonbug pakub kromaatilist kannelt tänapäevases võtmes. Puuluup ja Mari Kalkun müüvad maailmas, aga selline eestimaisus võib osutuda majakaks või virvatulukeseks: kui teed liiga eestimaist asja, hakkab eestlasest kuulajal igav. Tuleb leida veel üks joon – muuta see ka eestlaste jaoks võõramaks, uuenduslikumaks.

Stephen Buchmann kirjutab raamatus “The Reason For Flowers” sellest, kuidas lilled eelistavad, et neid tolmeldaks teised lilleliigid, mitte nad ise, sest see tagab liigi tugevama tervise. “Tudengijazzi” mitmes bändis kohtab rahvusvahelisi muusikuid: Bianca & Aapo Ensemble (EE/FI), Araukaaria (EE/AR) jt. Toovad nad midagi, mida Eestis pole? Kuivõrd toovad meie muusikud “Tudengijazzile” midagi, mida Eestis pole? “Meie toome uut energiat ja emotsiooni. Teiste repertuaaridega pole jõudnud veel tutvuda,” sõnab JazzPhonkers.

“Kindlasti toovad nad endaga kaasa kultuurilise värskenduse ja teistsuguse muusikalise tunnetuse. Oleme pisike riik koos küllaltki väikese muusikaskeenega, kus peaaegu kõik muusikud tunnevad või teavad üksteist,” räägib Oja.

Tema trio liikmed on Sophus Bech ja Krzysztof Maciejko Taanist ja Poolast. “Sophus toob endaga kaasa taanipärase muusikalise vabaduse ja paindlikkuse uusi asju katsetada ja olla avatud meelega. Krzysztof on seevastu tugeva klassikalise ja tehnilise taustaga, mis pöörab meie tähelepanu muusikalistele detailidele ja koosmängule,” ütleb Oja. Ta ise panustab muusikakirjutamisega ning rõhub ühisele väljendusviisile ja emotsioonidele.

Räägime džässi lähendamisest popmuusikasõbrale. Üks eakaim ja lugupeetuim juutuuber Rick Beato peab Brad Mehldaud oma põlvkonna suurimaks džässpianistiks. Mehldau demonstreeris tänavu Beatole, kuidas Radioheadi keerulised harmoonilised struktuurid ja emotsionaalne sügavus kõlavad klaveril Brahmsi moodi. “Mõlemad toovad esile keerulisi meloodiaid ja akorde, luues mitmekülgse, rikkaliku muusikaelamuse. Samuti võib Brad näha võimalust esile tuua sügavaid emotsioone uuenduslike muusikaliste elementide kaudu,” nõustub Oja, kelle jaoks Mehldau on üks suuri iidoleid läbi aegade.

Küsin, miks Eestis future jazz’i ei tehta. Broken Time Orchestra on näide sellest, kuidas tantsumeestel hakkab lõpuks nii igav, et asutakse tegema džässi, aga sellest on 20 aastat möödas ja võiks uuesti proovida. “Meie arvates on Eestis future jazz olemas, näiteks JT Conception, Kristjan Randalu uus album “Sisu” ja JazzPhonkers,” sõnab Kotkas.

80 views

Comments


bottom of page