Toomas Vavilov: kui nii paljud on valmis meie riiki kaitsma, oleme teinud õiget asja


Kaitseliidu rivistus Võidupüha paraadil Paides. FOTO KEN MÜRK / ERR / SCANPIX

Mõni aasta tagasi tegin Toomas Vaviloviga kaanelugu. Muidugi tuli seal juttu ka tema kaitseliitlaseks olemisest. See sai alguse 2014. aasta sündmustest Ukrainas, kui Venemaa tõi oma vägesid ka Eesti piirile juba väga lähedale. “Mõtlesin, et nüüd peab midagi tegema,” ütles ta siis. Nüüd on Ukrainas sõda ja ohud ka meil palju suuremad. Pärisin Toomaselt tema arvamust sõjast ja palusin lähemalt avada Kaitseliidu olemust ja tähendust Eestile.


24. veebruar oli see saatuslik kuupäev, mil Venemaa Ukrainat ründas. Olime jahmunud, et kartused said tõeks ning veel vähem kujutas vist enamik ette, et sõda võib venida nii pikaks.

Ukraina on nii suur maa – Venemaa järel Euroopa suuruselt teine riik, elanikke pea 45 miljonit. Ukrainlaste südikus ja tahe oma isamaad kaitsta oli näha juba varem.

Mulle oli võrdlemisi selge nii see, et sõda algab, kui ka see, et ta võib kesta suhteliselt kaua. Kuna kuulun 2014. aastast Kaitseliitu, siis olen nende asjadega natuke rohkem kursis. Meil on omad infoväljad, mida jälgime, teame, mida lugeda ja mida mitte (see viimane on muide sama oluline kui lugemine). Mul on ka tõeliselt tarku sõpru, kellega ajaloo ja poliitilise olukorra üle arutleda on puhas rõõm ning kes mind väga heade raamatutega varustavad. Vahipataljoni ülem, kolonelleitnant Margot Künnapuu ütles ühes saates, et sõjaväelase jaoks on selge must-valge maailmapildi hoidmine üks olulisemaid asju, püüan enda sees samasugust selgust hoida. Soovitan kindlasti jälgida ametlikke infokanaleid ja kuulata proffe, eriti just professionaalseid sõjaväelasi. Isegi ajakirjandus paneb sageli kõik kokku: sõjateated, sanktsioonid ning Putini ja Lavrovi retoorika, poliitikute kemplemised. Olen nüüdseks põhjalikult õppinud käsitsema kuut erinevat relva ja neist kolm on soomustehnika hävitamiseks mõeldud suured relvad – nende käsitsemine nõuab teatavaid isiksuseomadusi ja enesedistsipliini, mistõttu pole minu asi Facebooki “sõprade” soovituse peale Putini kõnedest ilu, isamaad ja jumalaarmastust otsida.

See pilt on kirju, aga meil Kaitseliidus on must-valge, selge ja rahulik maailmapilt.


Tänapäeva inimesel on sõda keeruline ette kujutada, oleme elanud pikalt rahuajas ja vaikselt uskunud, et suured sõjad on siinkandis jäänud minevikku.

Kui ei ole sõjasituatsiooniga kokku puutunud, on seda tõesti raske ette kujutada. Ilmselt oleme aga kõik sõjafilme vaadanud ja nooruses sõjateemalisi raamatuid lugenud. Kuidas raamatutes sõda kirjeldatakse? Need raamatud on sageli hoogsad, lõbusad – meenutagem kasvõi Švejki, Céline’i raamatuid, ka eesti kirjandusklassikasse kuuluv “Isade maa” on pooleldi pöörane ja lõbus sõjaseiklus, Mart Laari “Jõuluriik” või Alo Lõhmuse “Lõbus Vabadussõda” näitavad sõjapidamise lustakat poolt – kuidas kiiruse, inspiratsiooni ja hooga on kõik võimalik ja kui kahuriga ei saa, siis lõõtspilliga ikka (“Isade maa”). Muide, Gailiti raamatus on üks koht, mis mulle absoluutselt naljakas ei tundu: see, kuidas sõjaväeorkester nalja pärast vastase kontrolli all olevasse metsatukka mängima saadetakse ja kuidas nad siis hirmunult ja räsitult tagasi tulevad. Nojah …

Erwin Rommel oma raamatus “Jalavägi ründab” kirjeldab ka just seda erilist hoogu, mis sõjas võidu toob ja kaotuste kohta mainib vaid mokaotsast, et “surmal on lõikust”. Sõjakirjanduse puhul räägitakse palju Remarque’ist, aga tema jaoks on sõda siiski taustsüsteem inimese sees toimuva kirjeldamiseks (nagu Smuul ütles: “Pistaks midagi põlema ja vaataks siis, mis inimsuhetest saab.”)

Üks mu lemmikraamatuid on Thomas Manni “Võlumägi“. Kogu raamat, kaks paksu köidet, räägib sellest, kuidas peategelane on tuberkuloosisanatooriumi lumes teki sees ja siis äkki see kõik kaob. Sõja keskel kaob see, mis oli varem oluline, ühe hetkega.

Nii et sõda võib kirjeldada väga erineval moel, aga kui me ise sellega kokku puutume, on kogemus ilmselt hoopis teistsugune.


Mis viis sind Kaitseliitu?

Aastal 2014 oli järjest rohkem näha, et jõujooned on maailmas ohtlikult muutumas. Olime ja oleme endiselt Venemaa külje all, oht ei ole kunagi möödas. Kuna maailm on selline nagu ta on ja muutusi paremuse poole ei paista – maailm, kus on vaja sõdida, ei saa kunagi hea olla –, siis arvan, et kui inimene kord juba sõdima peab, siis on vaja seda hästi osata.

Esimene mõte oli osta enesele koju korralik relv ja militaarse suunaga laskesporti viljelema hakata, aga asja veidi põhjalikumalt uurides tundus Kaitseliidu tegevusse panustamine palju targem plaan. Rääkisin lähedastega Kaitseliiduga liitumise läbi, selleks kulus päevi. Tegime perekonnaga kokkuleppe, et Kaitseliit on mitte ainult minu, vaid meie kõigi ühine prioriteet ja kui pean ka pikemalt ära olema, teab minu perering kohe, mida teha ja kuidas toimida, et kodus kõik toimiks ja miski tegemata ei jääks. Samuti ei tekita minu Vahipataljonis, õppustel, mõnikord õhtuti õpetamas, nädalases metsalaagris ja “Kevadtormil” käimised lähedastes kunagi negatiivseid emotsioone.

Olen soovitanud Kaitseliiduga liituda soovijatel esimese asjana sama teha: rääkida nii perekonna kui sugulastega asjad läbi ja mitte lihtsalt niisama, vaid pikalt ja põhjalikult. Soovitanud lugeda koos Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kodulehekülgi, surfata kõikvõimalikel lehekülgedel ja ühiselt riigikaitsega seotud teemad läbi töötada. Kindlasti peaks läbi mängima võimalikud stsenaariumid teemal “mis siis, kui”. Asjad, mis tundusid aasta tagasi kuuluvat eelmise sajandi keskpaika, on saanud taas reaalsuseks ja me peame sellega harjuma.

Praegu teeb suurt rõõmu, et paljud inimesed esitavad liitumiseks sooviavalduse. On oluline, et raskel hetkel ei jääda Facebooki sõimlema, vaid tahetakse midagi reaalselt teha. Õnneks on see Eestis Kaitseliidu ja Naiskodukaitse näol ka võimalik. See näitab, millise sisu on meie riik suutnud nende 30 aasta jooksul luua. Tuleb ka muusikuid – just hiljuti allkirjastasin ühe tuntud vanamuusiku sooviavalduse. Mul on olnud palju vestlusi väga motiveeritud inimestega. Olen olnud paljude liitujate – ka muusikute – soovitaja, aga esimese asjana pigem jahutan nende indu. Inimesed ei kujuta alati ette, mis neid ees ootab. Tagala peab Kaitseliitu tulles korras olema, perekonnaga peavad asjad olema selgeks räägitud. Üks hea sõber tuli, oli väga tahtmist täis, küsisin talt, kas sa ikka saad, sul on ju noorim laps alles nii väike ja juhul, kui sõjaks läheb, on sind kodus kindlasti rohkem vaja. Ta rääkis veelkord abikaasaga ja nad jõudsid ühiselt otsusele, et praegu veel ei ole õige aeg.

Paljud mõtlevad aga, et nad on liitumiseks liiga vanad. See pole nii, ka keskealisena ei maksa karta Kaitseliitu minekut. Tervis peab korras olema, aga ei pea olema pikamaajooksja, jõusaali-Rambo või karateäss. Kohapeal selgub, mida sa suudad ja kuhu võid sobida. Kaitseliidus on väga terava pilguga inimesed, oskavad nimesi igas mõttes hinnata.

Seda peab küll endale teadvustama, et kui kord juba Kaitseliidus oled, ei saa enam kõrvale astuda. See ei kõlba, on ebamehelik. Neid hetki, kui olen mõelnud lõpetamisele, on olnud – seoses tööga, perekonnaga, sisemise motivatsioonikriisiga –, aga ära minna ei saa. Isegi kui ei jõua seal palju käia ja oled mingil hetkel kas või üks statistiline number, võib see olla just see oluline number, millest alates võimalik vastane otsustab, et rünnata ei ole mõtet.

Toomas Vavilov Kaitseliidu õppusel Paldiskis. FOTO AARE NÕMM

Milline on Kaitseliidu väljaõpe?

Kaitseliidu väljaõpe on kõige kõrgemal tasemel – seal on ülipädevad õppejõud, professionaalsed sõjaväelased, auastmed missioonidel välja teenitud. Iga triip, tärn ja pagun näitab, mida keegi on läbi teinud.

Esimene asi on baasväljaõpe, see on sisuliselt sama, mis Kaitseväes, aga selle vahega, et Kaitseväes käib see järjest, meil on hajutatud mitme kuu peale ja toimub nädalavahetustel. Baasväljaõppe esimesed tunnid toimuvad klassitundidena, räägitakse Kaitseliidust, riigikaitsest üldisemalt ja selle ülesehitusest. Siis algavad välitunnid, õpitakse rivis seisma, korraga pöördeid tegema ja marssima.

Kui riviõpe on läbi tehtud ja mõtled, et millal nüüd relv ja pärisasjad tulevad, siis on järgmine hoopis katelokiõpe. Seejärel üksikvõitleja telkmantlist minitelgi ülespanek, jaotelgi ülespanek, õpid natuke sidet ja kuulad loenguid. Kui need esimesed asjad hästi vastu pead – esimestel nädalatel kukutakse väga palju välja –, läheb asi põnevamaks. Haavatu transportimine, sidemete tegemine, lahase paigaldamine, kiirdiagnoosimine jne. Hästi põnev ja avar ala, pärast selle läbimist lähen ja sekkun alati, kui kusagil midagi juhtunud on. Meditsiiniõpe tuleb ju tsiviilellu kaasa.

Muidugi käib asja juurde ka relvaõpe, aga kui ma meenutan oma baaskursust, siis relvad ja laskeharjutused polegi nii palju meeles kui meditsiin, metsalaagrid ja sääsed.

Baasväljaõppe lõpus toimub lõpuharjutus, ma ei hakka seda siin kirjeldama, füüsiliselt suudab selle läbi teha iga inimene, aga vaimselt on see raskem – isegi kerge füüsiline väsimus viib meeleolu alla, sellele järgneb apaatsus ja sealt katkestamiseni on üksainus samm. Palju aitab, kui oled eelnevate kuude jooksul oma kaasõppuritega ühte kasvanud, üksteisele jagatav vaimne tugi on väga tähtis.

Kui baaskursuse edukalt läbi teed, hakkad erialaõpet saama. Võid jääda reamehe tasemele või siis end ohvitseriks välja koolitada, õpe on elukestev.

Relvadeni peab jõudma ja neid peab mõistma. Kui elus esimest korda tankitõrjerelva õppusel olin, oli palju, mille üle järele mõelda. Milline toores ja hävitav jõud võib minu sõrmeliigutusest vallanduda! Tankitõrjujad näevad ju oma lasu resultaati. Kes on suurtükiväes, neil on mingil määral lihtsam, nad lasevad koordinaati, aga ei näe, mille pihta see läheb.

Minul Kaitseliidus lihtne ei ole ja kuigi minu füüsiline vorm on väga hea (NATO testi tulemus üle 300 punkti, 300 on maksimum, aga mul on lõppsumma kõrgem), ei saa öelda, et ma muusikuna Kaitseliidu jaoks mingi eriline kingitus olen. Kaitseliit on koht, kuhu inimesed tulevad oma “eelmise eluga”: omandatud oskuste, hariduse ja taustsüsteemiga ning ega muusikul tavaliselt palju peale viisipidamise ja tahte midagi kasulikku kaasas ei ole. Kaardid on arusaamatud, relvad on keerulised, koosnevad paljudest osadest ja kui tehnilist taipu on vähe, tuleb kõvasti vaeva näha. Isegi lihtsa granaadiheitja kokkupanemist harjutasin klassiruumis viis-kuus korda, samas, kui minu kõrval istuv sõber lõi käega ja ühmas: “Ei mina viitsi sudida, see on ju nii lihtne!” Olen palju mõelnud, et kuna olen aastakümneid elanud põhimõttel “parem sada korda aeglaselt korrata kui üks kord mõelda ja seejärel kiiresti mängida”, siis on ka muudes asjades tarvis rohkem harjutada. Vajan märksa suuremas mahus “kuiva” trenni kui teised, seda nii üksikisiku- kui jaotasandil tegutsedes. Olen harjunud, et kontserdiks valmistutakse vähemalt pool aastat, Kaitseliidus seletatakse aga asi üks kord ära ja läheb tegutsemiseks. Teised lähevad tegudele, mina maadlen oma jonniva sisemise minaga, kes arvab, et kõigepealt teeme analüüsi, siis süveneme avataktidesse, seejärel paneme metronoomi tööle ja hakkame kiireid kohti puhastama.

Plusspoolele jääb aga kindlasti see, et kuna muusikud on harjunud esinedes oma emotsioone teatud määral kõrvalt jälgima ja kontrollima, siis oleme me üsna head võitlejad. Me ei lähe liiga hasarti, käsi ei hakka värisema – ei kaota oma külma närvi. Ideaalne sõdur ongi nagu Jaanus “Tasujast” – julge, osav ja külm.


Vaatan pidevalt “Ukraina stuudiot” ja “Esimest stuudiot” ning ühes saates rääkis Kaitseliidu praegune juht, brigaadikindral Riho Ühtegi. Tema jutt jättis sügava mulje – tark, rahulik, analüüsiv ja mitte millegagi liialdav.

Kaitseliidus ongi sellised mehed. Ma ütleksin, et kaitseliitlase tugevus ja erilisus seisnebki tema tavalisuses. Oleme tavalised eesti mehed, süda on meid kokku toonud. Meil on pikki ja lühikesi mehi, habemikke, prillikandjaid, professoreid ja ekskavaatorijuhte, aga süda on meil ühine. Meid on aastaid kokku kasvatatud perfektselt toimivateks üksusteks.

Aga Ühtegi on Afganistani kogemusega mees, see iseenesest ütleb juba palju. Ta on kristlane, lugege tema intervjuud Eesti Kirikust. Ta räägib, kuidas temast kristlane sai ja mis sündmused selleni viisid.


Kui suur on Kaitseliit praegu arvuliselt?

25 000 liikme ringis, aga kogu aeg tuleb inimesi juurde. Kaitseliit on läbi teinud suure arengu, kui ta algul taasloodi, voolas sinna igasugust rahvast kokku ja oli intsidente, aga praegu on see väga suur, hästi varustatud, väga hea väljaõppega organisatsioon ja motivatsioon tõuseb pidevalt. See näitab, et inimesed elavad maailma asjadele kaasa ja tahavad Eestit kaitsta. Mõtleme korraks, kui halb on moraal Vene sõjaväes – ja ega seda moraali ei saagi seal olla. Ja siis mõtlen meie eesti inimestele, kes Kaitseliitu kuuluvad, nende hulgas muusikud: dirigendid, vanamuusikud, džässmuusikud. Kui nii palju erinevaid inimesi leiab, et see riik on väärt, et teda kaitsta, siis oleme 30 aastat õiget asja teinud. See näitab palju meie riigi tuleviku kohta.


Mida saaksid teha need, kes ei ole veel valmis Kaitseliitu või Naiskodukaitsesse astuma?

Praegu peaks igaüks looma endale oma isiklikku füüsilist ja vaimset tagalat. Laadige alla äpp “Ole valmis” ja tehke oma asjad korda. Vaadake, kas on olemas maakoht, kuhu sõja eest pakku minna, kas seal on toiduvaru, vett ja kütet. Minul on need asjad korras. Võib panustada heategevatesse organisatsioonidesse. Surfake kodulehel kaitseliit.ee, vaadake, seal on igasuguseid linke, mida tasub lugeda.

Ukraina lipuga vehkimine ja ja viieeurostele toetustelefonidele helistamine kuigi palju ei aita. Sõjas vaja minevad summad on meeletult suured ja üksikisik ei saa siin palju ära teha. Kui mõelda, et Browningu raskekuulipilduja üks sekund tuld maksab 100 eurot, minut 6000, siis võib natuke ette kujutada, mis summad seal tegelikult mängus on. Leonardo Di Caprio annetas Ukraina toetuseks 10 miljonit dollarit, selle eest saab 100 Javelini lasku, see tähendab 100 hävitatud tanki jne.


Sõjaolukord on mõjutanud ka muusikute valikuid ja otsuseid. Mitmete Putiniga lähedalt seotud muusikute, nagu Valeri Gergijevi, pianist Deniss Matsujevi kontserdid tühistati kiirelt sõja algul ning muusikutelt hakati nõudma seisukohavõtte.

Meile muusikutele tundub see kõik väga oluline – kuidas Gergijev eemaldati Carnegie Halli kontsertidelt, lasti lahti Müncheni sümfoonikute peadirigendi kohalt … Aga laiemas pildis ei sõltu sellest kõigest suurt midagi. Kui muusik on sõjaväes, siis saab ta midagi konkreetset ära teha, aga kui orkester protestiks keeldub mängimast, siis see kahjuks suures sõjapildis eriti midagi ei muuda. Võiks öelda, et muusikud võib jagada kolme kategooriasse. Esiteks n-ö reamuusikud, kellest ei sõltu midagi. Protestida ei saa nad ka, sest kui midagi ütled, võid kaotada töö. Siis need, kes juhatavad osakondi, suuremate gruppide tööd, nende hulgas ka dirigendid. Ja siis kolmas: väga suurte orkestrite peadirigendid, autokraatlike režiimide tippkollektiivide juhid, nagu on Venemaal Suur teater, Maria teater, Svetlanovi-nimeline Venemaa akadeemiline sümfooniaorkester, Peterburi filharmoonia sümfooniaorkester. Sellistes kollektiivides on Putin tõstnud palgad väga kõrgele. Gergijevil Maria teatri juhina ei ole kuigivõrd valikuid. Ta võiks ise ju veel kuhugi emigreeruda, aga ega see pole eriti võimalik – tema alluvuses on tuhandeid inimesi, kelle eest ta vastutab. Venemaal on tavaline, et suured asjad sõltuvad ühest inimesest.

Muusik ei saagi teab mis kangelane olla. Šostakovitšit on püütud esitada Stalini režiimi all kannatanud võitleva kangelasena, aga kui lugeda seda, mis kättesaadav on – tegelikkuses oli Šostakovitš nagu teisedki sel ajal surmani hirmul, kartis kõike, sealhulgas eriti füüsilist valu, ja on öelnud, et mis ka ei oleks, ma kirjutan igale poole alla. Venemaal ei saa teisitimõtleja kunagi kangelane olla muudmoodi kui postuumselt.

Samuti ei saa muusika kunagi kirjeldada sõjaõudusi ja sõja vastu midagi teha – üks lask tankitõrjekahurist on tuhat korda hirmsam kui kõik sõjasümfooniad kokku. Muusika annab lootust, lohutust, viib korraks ära, kutsub vaimsusele ja palvele, see on suur asi, aga sellist kunstiliiki (peale dokumentaalfilminduse ehk), mis sõjast adekvaatse pildi annaks, ei ole (ja Jumal tänatud!).


Ka mitmed rahvusvahelised konkursid keeldusid vene muusikuid osaleda laskmast, samuti on kõrgkoolid teatanud, et vene tudengeid õppima ei võeta.

Seda, et me vene tudengeid õppima ei võta, pean ma õigeks, aga eks see on – nagu ütles president Alar Karis – raske ja tundlik küsimus. Venemaal on praegu kõrgkoolide rektorid sunnitud Putini tegusid toetama. Kuigi paljud põgenevad Venemaalt sealse režiimi eest, ei saa me neile vastu tulla. Nemad võivad olla režiimi ohvrid, aga kui üks riik tekitab olukorra, et teine riik ja tema inimesed on pommirahe all, siis selle pommitava riigi inimesed ei saa igal pool, kus nad tahaksid, osaleda ja peavad kannatama teatud tüüpi sanktsioone. Pääs konkurssidele ja võistlustele on praegu kinni ja see on minu meelest õige. Kui jääb konkursile minemata, siis sellest ei juhtu midagi. Hoopis olulisem on see, et inimesed jäävad ellu.

285 views