_page-0001.jpg)
Juuni alguses tabasin end mõttelt, et viimasest korrast, kui kuulsin muusikat elavas esituses, on kahetsusväärselt palju aega möödas. Selle mõtte sütitanud tühjusetunne on midagi, mille põhjust oli esialgu küllaltki keeruline määrata – oli ju palju neid elamusi, millest vahepeal loobuda tuli. Olles aga sõnastanud igatsuse elava muusika järgi, avanes pea kohe võimalus minna 4. juunil Tallinna Jaani kirikusse, kus koos Tallinna Kammerorkestriga astusid üles viiuldaja ja dirigent Peter Spissky ning sopran Maria Valdmaa. Kontsert oli värvikas läbilõige mitmete barokkheliloojate loomingust.
Tallinna Kammerorkester on varemgi tõestanud, et dirigenti nad pulti ilmtingimata ei vaja. Orkestrijuhina toimib suurepäraselt ka liikuv ja aktiivne kontsertmeister. Peter Spissky sobivus sellesse rolli sai kinnitust juba siis, kui ettekandele tuli esimene teos, Henry Purcelli süit ooperist “The Fairy Queen” (“Haldjakuninganna”). Orkestri sume kõla hakkas kirikus akustiliselt kohe tööle ning viies osas (Prelude, Hornpipe, Rondeau, Dance for the Fairies, Chaconne) vesteti publikule muusikaline muinasjutt, milles maagiline põimus ajaloolisega. Varjamatult kerkis esile üks emotsioon – puhas rõõm muusikast ja ühisest mängust.
Positiivne toon jätkus ka järgmises teoses. Poppea aaria “Bel piacere” Händeli ooperist “Agrippina” kandis ette sopran Maria Valdmaa. Minu tähelepanu köitis etteaste mängulisus ja õhulisus, mille solist lendleva kergusega kuulajateni toimetas. Muljet avaldasid ka rohked solisti ja orkestri unisoonis käigud, mida on arvatavasti küllaltki keeruline kokku kõlama saada. Muusikutel õnnestus saavutada teatav ühine hingamine, mis hoidis lugu raskeks muutumast.
Huvitavaid kontraste pakkus Telemanni avamäng-süit “Les Nations anciennes et modernes”. Teoses vastandab helilooja Skandinaavia rahvaste (täpsemalt sakslaste, rootslaste ja taanlaste) vanemat ja nooremat põlvkonda. Vanu rahvaid iseloomustab rahu ja väärikus – tempod on aeglased, fraasid pikad ja väljapeetud. Uued rahvad kõlavad ärevalt ning rutakalt – tempod on kiired, rütmid hüplevad ning väärikusele vastandub mängulust. On äärmiselt huvitav, kuidas selle XVII sajandil loodud süidis nähtavad kontrastid on tänapäeval samuti esindatud. Sellega näitab teos suurepäraselt, kuidas muusika on oma olemuselt nii rahvaste- kui aegadeülene.
Kontsert jätkus Skandinaavia radadel, kui ettekandele tuli neli osa Rootsi muusika isaks nimetatud Johan Helmich Romani “Golovini-muusikast”. Peter Spissky ise ütles valitud osade kohta, et need on “prantsuse tantsud rootsi aktsendiga” ning tema väide leidis õige pea ka kinnitust. Esialgu tundus süit tavapäraselt barokilik. Teose edenedes sugenes muusikasse aga põhjamaisem noot, mis tõstis esile pisut raskemeelsema meeleolu ning ettearvamatud karakterid.
Maria Valdmaa naasis publiku ette, et esitada Alcina retsitatiiv ja aaria Händeli samanimelisest ooperist. Vastupidiselt eelmisele vokaalteosele on selle aaria algimpulsiks äng ja valu. Solisti sisendusjõuline hääl ja hea loojutustusoskus andis mõjuvalt edasi teose “ilusat traagikat”, mida Jaani kiriku akustika veel tänuväärselt võimendas. Valdmaa särav-sügav hääl jättis ka kõrges registris madala mulje, mõjudes nõnda kütkestavalt ja ausalt.
André Campra loomingust tuli esitamisele süit ballettooperist “L’Europe galante”. Teos kajastab armastust erinevate rahvaste näitel ning seekord olid rambivalgusse seatud Prantsusmaa ning Hispaania. Nagu ka Peter Spissky välja tõi, iseloomustab prantslasi muusikas elegants ning flirt. Hispaanlaste tulisusest hoolimata seostab helilooja nendega abielu ning “kombekat” armastust. Helide vahendusel tulid need vastandlikud omadused imehästi esile ning kõnekad sooloosad andsid võimaluse nautida nii üksikute interpreetide kui ka pilligruppide meisterlikkust.
Ametlikult viimasena kõlas Francesco Geminiani concerto grosso “La Follia”. Kuulsas variatsioonitsüklis avanes muusikutel võimalus otsida uusi vastanduvaid kõlavärve ning mängida erinevate strihhidega. Muljet avaldasid värvikad soolopartiid, mis lisasid teosele aina enam kihte ning rajasid teed üha uute ning keerukamate variatsioonide suunas. Just selles heliteoses kerkis Peter Spissky viiuldajana eriti teravalt esile ning demonstreeris oma virtuoossust, paindlikkust ning mängurõõmu. Eredalt jäi meelde ka Spissky vaimukas ning samas leidlik tempo “kõigutamine” tsükli lõpuosas.
Oli imeline üle pika aja taas kontserdisaalis viibida ning nautida andekate muusikute armastusega tehtud tööd. Tekkis tunne, nagu oleksin mitu kuud hinge kinni hoidnud ning saanud lõpuks sõõmu värsket õhku. Mida vahepealne seisak kindlasti näitas, on see, et vahetu kontserdielamus on oluline ja asendamatu nii kuulajale kui interpreedile. Usun, et kontsert Tallinna Jaani kirikus juhatas sisse suve täis unustamatuid muusikaelamusi.