_page-0001.jpg)
Enne kui Händeli “Julius Caesari” uuslavastuse paljudesse tahkudesse sukelduda, tuleb alustada kõige olulisemast: sellise suurepärase ooperilavastuse sünd Vanemuise laval puhtalt kohaliku trupiga on suur sündmus ning selge märk, et kui teatri kunstiline meeskond on tähelepanelik eesti artistide võimete suhtes ja võtab seda repertuaari kujundades arvesse, on võimalik teha suuri tegusid ka kalleid külalissoliste, -lavastajaid ja -kunstnikke kutsumata. See omakorda kasvatab ja arendab nii laval kui saalis olijaid ning loob jätkusuutlikku rahvuslikku teatrit.
See öeldud, peab tunnistama, et “Julius Caesari” esimesed minutid ehmatasid tankide (küll miniatuursete, aga suurus pole ju oluline), püsside ja sõjaväe laigulistega. Hüva, Caesari lugu pole võimalik rääkida sõjast vaikides, samuti käib maailmas igal ajahetkel kuskil taplus. Ometi trügis kohe esiplaanile küsimus, kas tõesti teisiti, kuidagi kaudsemalt või sümboolsemalt ei saa, kui reaalse sõja lõhn ja oht nii lähedal hõljub. Aga pärast kaht esietendust lavastaja mõtetesse süvenedes hakkas selge sõja sümboolika tunduma aina enam õigustatuna.
Elmo Nüganen: ““Julius Caesari” lugu pärineb antiigist, muusikaline arusaam ja maitse barokist ning seda lugu tehakse üldse anno Domini 2023, mil käib sõda nii Euroopas kui ka Lähis-Idas, paljud konfliktid eri riikides, sise- ja välispoliitilised pinged, mingisugune tume raev ja mittemõistmine istub paljudes sees. Ja kõige selle taustal, miks ma sellest räägin, summa summarum, praegusel hetkel hakata tegema lugu kahest ainuvalitsejast, võib ju öelda ka diktaatorist, kelle puhul kõige olulisem on nende omavaheline armastuslugu – see tundub praegusel ajahetkel kuidagi … mitte kohatu, aga mina ei oska seda lugu üldse nii näha. Sest kui me mõtleme Caesari ja Kleopatra peale, siis küsimus ei ole ainult mehes ja naises, vaid poliitilised ja võimuküsimused ei ole sugugi vähem olulised. Ja kui on juba tegemist poliitika ja võimuga, siis tekib küsimus, kus on rahvas? Mida mõtlevad need, kelle sees on tume ja arusaamatu viha eliidi vastu? Kui me räägime Kleopatrast ja Caesarist, nemad on eliit, aga mis hoiakud on rahval, kelle peal eliit seisab? Ja seetõttu on rahvast ja tema kaasamist selles ooperis palju enam kui elitaarset ilutsemist.”1
Rahvas on Vanemuise laval tõesti pidevalt, lisaks vähestele kooristseenidele ka aariate ja retsitatiivide taustal meelt avaldamas, vägivallale allumas, solistide lauldule füüsilis-sümboolset tasandit lisamas. Hetketi lausa nii palju, et tekib küsimus, kas lavastaja pole usaldanud muusika ja solistide võimet stseeni lõpuni täitma ja emotsiooni publikuni kandma. Lisaks jääb lahtiseks, miks rahvas ehk koor värvikates kostüümides solistide ja lapiliste sõdurite kontrastina on riietatud üleni valgesse vormi ning liigub teistest erinevalt, stiliseeritult ja nihestatult. Hüva, realismi pole “Julius Caesari” lavastusest mõtet muidugi otsima minna, seega polegi koori liikumise puhul miks-küsimus teab mis oluline. Küll aga on oluline, et Janek Savolainen on liikumisjuhina saavutanud koori koreograafias märkimisväärse ühtsuse ja üheshingamise, mis loob muusika taustale meeldiva lainetuse.
Nüganen: “Üks, mis on kindel: tegelikult on see kõik kokku üks mäng. Mäng Caesari ja Kleopatra, mäng baroki ja Händeliga, kunstilise liialduse ja teatriga, tänase päeva ja ajalooga. See on ainus asi, milles võib olla kindel. Ega ooperiga maailma ei muuda ja täiesti ära ka ei seleta. Nagu teatriga üldse. See on ikkagi parimal juhul niisugune mõtteline, filosoofiline, kogemuslik mäng.”2
Kuigi maailma see lavastus tõesti ei muuda, võib ta edukalt mõjutada kohalikku teatrimaastikku, sest kolme kontratenoriga ooperit teha on siinkandis erakordne. Martin Karu (Caesar), Ivo Posti (Ptolemaios) ja Ka Bo Chan (Nirenus) on ehk kirglikumale ooperisõbrale tuttavad varemgi, eriti kuna selle hääleliigi rikkusega ei saa ükski teatrimaa ülemäära uhkeldada. Lisaks kontratele loob intriigi teine koosseis, kus samu rolle laulavad metsosopranid, eelnimetatutele vastavalt Sandra Laagus, Annaliisa Pillak ja Karis Trass. Alustades nimitegelasest: uskumatum kui kolme kontraga ooperilavastus on fakt, et see on Martin Karu ooperidebüüt. Londonis Guildhalli koolis õppinud laulja lavaline sarm ja kohalolu on niivõrd täpne, et hetkega on selge, kes on ruumis kõige olulisem. Karu Caesar on intelligentne, manipuleeriv ja võrgutav ning kui kostüüm ja teiste tegelaste aupaklikkus lisavad ta oma pikkusele veel lisa, tundub ta teiste üle lausa kõrguvat. Seda ka vokaalselt, mis on imeliselt puhas, mänguline ja kindlameelne. Nii lavastuslikult kui mänguliselt on ta esimese koosseisu staar, kelle ilmumist oodatakse ja tähistatakse siin- ja sealpool rampi. Paraku ei saa sama öelda Karu dublandi Sandra Laaguse puhul, kes sama vanana on juba mõned rollid teinud (muu hulgas donna Elvira “Don Giovannis”, lavastajaks samuti Elmo Nüganen), aga kelle kehas ja hääles paistsid ebakindlus ja esikavärin siiski välja. Kui Karu hääl ja lavakindlus on niivõrd fenomenaalne, et debütandina peaossa valimine isegi mõistetav, jääb Laaguse puhul kahtlus, äkki on temale see koorem veel liiga raske olnud. Laaguse Caesar peab oma koha eest laval pidevalt võitlema, ennast kehtestama, pikemaks mängima, tõsisem näima, kuid mida kauem etendus kestab ja keerukamaks muutuvad aariad, seda rohkem koondub ta tähelepanu vokaalile ja muusikaga sammu pidamisele ning vähe jääb jaksu mängu ja partneri jaoks.
Ivo Posti on trupi üks orgaanilisema, loomuomase näitlejaandega laulja ning isegi päris etenduse alguses, mil publik alles kohaneb lavastuse stiilivõtmega, on tema mäng niivõrd sundimatu ja selge, et ei keelebarjäär, pöörane kostüüm ega akrobaatiline muusika häiri Ptolemaiose motiivide ja eesmärkide mõistmist. Vokaalilt ja füüsiliselt liikuv, kerge ja äärmiselt väljendusrikas Posti ei mängi kordagi üldistatud pahalast, vaid visandab peenelt ärahellitatud, pahelise ja inimliku inimese. Posti tundlik koomika- ja partneritaju muudavad eriti tema retsitatiivide stseenid hoogsaks ja mitmetasandiliseks ning suhe oma õe-kaasvalitseja Kleopatraga on kiuslik ja üleolev, aga pigem lõõpiva jonnipunni moel. Seevastu Annaliisa Pillaku Ptolemaios jätab algusest peale teadlikult manipuleerivama ja kalkuleerivama mulje ning kujuneb tüki lõpuks niivõrd julmaks ja iharaks, et Cornelia ja Sextuse jõhker mõrv tundub täielikult õigustatud, mitte overkill. Kuigi lavastuse teises pooles on Ptolemaiosel stseene, mil mänguruumi vähem kui alguses, on Pillak suurepärase näitlejana võimeline puhtalt silmavaatega tähelepanu endal hoidma.
Kleopatrana teevad nii Pirjo Jonas kui Maria Listra mõlemad ilusa rolli, kumbki täiesti omal moel. Mõlemad on hurmavalt võrgutavad, kirglikud, jõulised ja humoorikad. Omamoodi hästi mõjub lavastaja otsus suunata Kleopatra just huumori ja liikuvuse poole ning jätta dramaatiline diivalikkus Cornelia kanda, sest just nii on Kleopatra areng, teise vaatuse suur murdumine ja otsus võidelda suurem ja selgem, nagu lõpuks ka võimuihalus ja isekus. Nii Jonase kui Listra teise vaatuse suurte aariate ajal oli soov tagalava staatilisuse järele kõige suurem, sest mõlemad täitsid oma hääle ja emotsiooniga kogu saali nii pilgeni, et koori ja põlevate postide liikumine kippus häirima. Samuti jäi arusaamatuks, miks oma Caesariga taaskohtudes ja üht tuntuimat aariat lauldes oli seda vaja teha trosside otsas lennates, aga müts maha sopranite ees, kes ühtki trikki ei karda. Eraldi vajab äramärkimist, et Maria Listras tundub olevat toimunud mingi tohutu arenguhüpe või murrang, sest kuigi alati pilkupüüdev ja efektne esineja, oli temas siin sellist väge, plahvatuslikku tundlikkust ja uskumatut mitmetasandilisust, mida pole varem olnud. Legendaarsed ajaloolised tegelased võivad aukartust äratavad ja hirmutavad olla ka kõige kogenumatele artistidele, kuid Listra Kleopatra on niivõrd maagiline, inimlik ja südantlõhestav, et tõstab ta peategelase tasemele.
Corneliat (Tuuri Dede või Karmen Puis) ja Sextust (Rasmus Kull mõlemal esietendusel) maksab käsitleda koos, sest need tegelased avanevadki valdavalt koos või teineteisele, teiste tegelastega suhtlevad nad põgusalt või ebasiiralt. Cornelia vastandub kõigile teistele tegelastele suursuguse roomlannana, temas on tõelist traagikat ja kannatust, aga ka õrnust oma poja Sextuse vastu. Sextus omakorda alustab veidi kutsikalikust, ema-põllepaeltes-kinni poisina ning lõpetab tugeva ja ustava mehena. Nii Dede kui Puis on Corneliana uhked ja dramaatilised, kõigutamatud diivad ülekohtuste matside keskel, aga Puis on oma vaikses liikumatuses emana veidi südantlõhestavam ja ka usutavam.
Cornelia ja Sextuse kanda on kaks lavastuse mõjuvamatest hetkest: hüvastijätt enne vanglasse viimist, milles tardunud sõdurite ees nad hellalt teineteisele südant puistavad ja kättemaksu vannuvad, ning hüsteeriline Ptolemaiose tapmine. Viimane sünnib esmamuljel ootamatult jõhkralt ja otse, kuid olulisem kui tapmine ise on see, mis juhtub pärast. Julmur tapetud, haarab mõlemat šokk ning taustal võidulaulu laulvate Caesari-Kleopatra ees puhastab Cornelia värisevate kätega lootusetult nuga, käsi, nägu, kuni Sextus tardunult lihtsalt istub.
See ja veel päris mitu eelnevat stseeni on suurepärane näide Nüganeni kui geniaalse psühholoogilise lavastaja käekirjast. Olgugi tegu barokkooperiga, on siin laval inimesed, kes võimu ja vägivalla hammasrataste vahele jäävad ning reageerivad nii kaootiliselt kui inimesed kunagi. Sest inimene on siiski sama, elagu ta Caesari, Händeli või Putini ajal. Võim ja veri käivad käsikäes ega jäta käsi või hinge kunagi puhtaks. Cornelia ja Sextuse šokk annab kogu tüki viimasele punasele võidulaulule võika maigu, mis on tänapäevale lähemal kui me tahaksime teada. Tahes-tahtmata sunnib see mõtlema, mis hind on igal sõjajuubeldusel ja millisele elude hunnikule ronib iga võidukas sõjakangelane. See sunnib vaatama tema jalge alla, kus rahvas – tavalised inimesed, tsiviilohvrid – on oma elude riismeid sunnitud jälle kokku kraapima, samal ajal kui eliit pidutseb.
Teistest tegelastest väärivad kindlasti märkimist Nirenus (Ka Bo Chan või Karis Trass), kes väikese kõrvaltegelasena publikut veidi naerutab ja olukorda seob ja kommenteerib. Kummalgi osatäitjal on arusaadavalt täiesti oma tõlgendus, kuid esimene jääb pigem veidi klounaadlikku stiili, teine kaldub pigem seltskonnadaami poole. Kuna kostüümid on väga ambivalentsed, siis pole sool kellegi puhul (ehk ainult peale Kleopatra ja Cornelia) suurt tähtsust – mis iseenesest ongi hea, sest see annab vabaduse mängida pigem suhteid ja motiive. Sellegipoolest võiks kõik, kel efektsed seelikud seljas, teha veidi rohkem tööd peegliga, et harkis jalad tähelepanu päris valesse kohta ei viiks. Samuti on huvitav jälgida, kuidas suured kostüümid, suled ja grimm erinevatelt tegelastelt eri hetkedel kaduma hakkavad, nii nagu nad reaalse elu ja siiruse poole liiguvad. Esimestes stseenides pompöössed ja uhkeldavad nagu isaslinnud kevadel, lõpupoole lapilised, anonüümsed ja praktilised.
Kristjan Häggblomi Curio on ilus väike roll, milles kiindumus Corneliasse selge ja õrn, samas kui Märt Jakobsoni tõlgenduses olid kuumad tunded vaid sõnades, keha jäi külmaks. Üks suurepärane otsus oli soleerivad orkestrimuusikud lavale tuua, sest nii kuubikute otsas ringi sõites kui ka solistidega duetti mängides tõmbasid nad publiku tähelepanu auga ja õigusega sellele, millist oskust ja annet nõuab sellise muusika esitamine. Patt oleks neid ainult orkestriaugus hoida; ja tegelikult on veidi patune, et nende nimesid on kavalehelt raske üles leida.
Viimaseks väike meeldetuletus: ükskõik, kas maailmas on sõjaolukord või mitte (samas millal pole?), on teatriski vaja teada, kuidas relva hoida. Ka teatrirelvaga ei tohiks hooletult ringi käia, sest publikus võib olla (ja sageli on) inimesi, kes on elus päris relva käes hoidnud ja seda kasutada oskavad. Sellisega, mis inimest tappa võib. Teatris ei ole vahet, kas relv on nähtamatu, papist, puust või metallist, sest mäng on päris. Ja päris relv tapab. Päris relvaga ei vehita niisama, sest see on raske, kallis ja ohtlik. Ilmaasjata ei hoita näppu päästikul, ei sihita publikut ega partnerit, ei visata maha ega toetuta sellele. Liiga palju on inimesi, kes relvadesse austuseta suhtuvad ja liiga palju neid, kes kogemata ette jäädes viga saanud. Liiga palju on hoolimatust ja ükskõiksust, teatrisse pole seda ammugi vaja.
G. Fr. Händeli ooper “Julius Caesar”. Muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Taavi Kull, Martin Sildos, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Kristine Pasternaka, liikumisjuht Janek Savolainen, valguskunstnik Rene Liivamägi. Osades Martin Karu või Sandra Laagus (Julius Caesar), Pirjo Jonas või Maria Listra (Kleopatra), Ivo Posti või Annaliisa Pillak (Ptolemaios), Tuuri Dede või Karmen Puis (Cornelia), Oliver Kuusik või Rasmus Kull (Sextus), Simo Breede või Taavi Tampuu (Achillas), Ka Bo Chan või Karis Trass (Nirenus), Märt Jakobson või Kristjan Häggblom (Curio), Artur Nagel (Pompeius), Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.
Esietendus Vanemuise väikeses majas 4. XI 2023.
1 “Vanemuise veerand”, Kuku raadio, 26. X 2023.
2 Samas.