Särav ja meeldejääv kummardus

Koroonapandeemia pööras pea peale paljude interpreetide kaunid plaanid, sh kavatsused meeles pidada kuulsate muusikute tähtpäevi. Enim on juttu olnud Ludwig van Beethoveni 250. sünniaastapäeva tähistamisest (või tähistamata jätmisest), mistõttu selle geniaalse helilooja teoseid kohtab ka praegu kontserdikavades tavapärasest tihedamini. Paljudele eestimaalastele on ilmselt veelgi olulisem meie endi armastatud laulja Georg Otsa mullu 21. märtsil möödunud 100. sünniaastapäev. Ka tema juubelisünnipäeva tähistatakse hilinemisega sel aastal, selle üheks väljundiks oli Lied’i-duo Mati Turi–Martti Raide pärast mitmeid edasilükkamisi teoks saanud kontsert juuni algul.

Selleks kavaks andis idee Georg Otsa kontsert pianist Eugen Kelderiga 1968. aasta oktoobris, enamik teoseid kattus tolle aastatetaguse lauluõhtuga. Ja etteruttavalt võib öelda, et paralleele tekkis teisigi. Otsa puhul on esile toodud tema isiklikku ja elavat suhet esitatavasse, tema intonatsiooni ja rütmi täpsust, diktsiooni selgust. Kõiki neid professionaalseid väärtusi võis nautida ka Turi–Raide esituses ning tõele au andes iseloomustab eelnev seda suurepärast Lied’i-duot alates sünnist 2007. aastal. Otsa esitused olid alati “siin ja praegu”, mis lõid oma maailma ja haarasid kuulaja sinna endaga kaasa, ta laulis südamest südamesse ning tegi seda lihtsuse ja kergusega. Oma vanuse tõttu pole mul olnud õnne kuulda teda kontserdil, kuid pean tunnistama, et Turi–Raide kontserdilt pole ma kunagi lahkunud elamuseta ning nad on ligi 15 aasta jooksul pakkunud väga mitmekülgset, eredat ja sügavuti minevat kammermusitseerimist.

Kontserdil kõlas viie helilooja looming: Schuberti muusikast esitati “Muusikale”, “Teisik” ja “Kevadunelm”, Tšaikovskilt “Vaid see, kes tundnud on”, “Avasin akna”, “Pimpinella”, “Kesk voogavat balli” ja “Don Juani serenaad”; teises pooles kõlas Artur Kapi “Metsateel”, Mart Saare laulud “Päike ja vari”, “Lõputa teel”, “Üksainus kord”, “Ta tuli”, “Olin enne eide kodu” ja “Tantsulaul” ning õhtu lõpetasid Tambergi “Viis romanssi Sándor Petöfi sõnadele”. Väheseid neist lauludest olen Otsa esituses kuulnud, küll aga on Turi–Raide neist enamikku varem esitanud. Ometi oli ka nende jaoks selles kavas uut – nii kõlas neilt esmakordselt Tambergi tsükkel ja Tšaikovski tuntumaid laule. Just need jäid ka tollest õhtust kõige eredamalt meelde: Tšaikovski “Vaid see, kes tundnud on” sisendusjõuline, ääretult kütkestav ja tundeküllane interpretatsioon ning “Don Juani serenaadi” kirglik ja tuline esitus, mis pälvis ka publiku braavohüüded. Tambergi laulud olid kontserdi mõjuvaim osa ning sisuline kulminatsioon, need haarasid täielikult oma sütitava, siira ja filigraanse esitusega. Just siin pääses eriti mõjule Turi kõlavärviküllane, nüansirohke, ainult ja üksnes muusikast ning tekstist lähtuv tõlgendus. Martti Raide sekundeeris talle tundliku, täpse ning paindliku partnerina, koos moodustasid nad erakordselt homogeense ja harmoonilise terviku, kus ei puudunud ka huumor. Kirsiks tordil oli lisapalana kõlanud Mister X-i aaria Kálmáni operetist “Tsirkusprintsess”, kus tekstis kõlav “mu saatuseks on alati olla maskis” ka visuaalselt illustreeritud sai. See ülituntud, alati Otsa kontserte lõpetanud number kõnetas oma maskiteemaga nüüd inimesi sootuks teisiti kui omal ajal.

“Laulmine on mitte üksnes amet, vaid inimlike, vaimsete ja professionaalsete väärtuste harmoonia,” on öelnud Georg Ots. Seda näitas Georg Ots oma kunstiga ning näitavad ka Mati Turi ja Martti Raide kontserdid. Jään ootama järgmisi elamusi.