_page-0001.jpg)
Timo Steineriga käib kaasas ideede hulk, positiivsus ja rõõmus teotahe. On andnud imestada, kuidas ta kõike jõuab: helilooja, Tallinna muusikakeskkooli direktor, Eesti muusika päevade kunstiline juht, kultuurisaade MI eestvedaja, menuka televõistluse “Klassikatähed” ideeline mootor ja teostaja. Kõige selle juures pole ma Timot vist kunagi näinud väsinult või tüdinult. 14. aprillil kuulutati välja, et järgmisel aastal valmiva, omajagu kirgigi kütnud uue kunstide ühiskooli, Tallinna muusika- ja balletikooli direktori konkursi läbis võitjana just tema. Peab tunnistama, see annab lootust, et see esmapilgul hoomamatult keeruline kool võiks õnnestuda.
Sul on Tallinna muusikakeskkooliga pikk ajalugu, tunned seda kooli n-ö rohujuure tasandilt. Nüüd tuleb aga üles ehitada täitsa uus kool.
Mõtlesin selle peale, kui nüüd kabineti ukse Kivimäel enda järel lõplikult kinni panin ja töö seal otsa sai. Tuleb tõesti kokku suur number. Alates õpilaspõlvest olen muusikakeskkooliga seotud olnud 38 aastat. Mu tudengiajal oli ju osa konservatooriumist ka seal.
Muusikakeskkool on kahtlemata omajagu eriline paik. Milline kool see on olnud ja mida on see sulle kaasa andnud?
Võib vist julgesti öelda, et enamus meie muusikaandeid on siit koolist läbi käinud ja muusikuks saanud. Eks see oli tingitud sellest, et TMKK-s oli võimalik luua soodne keskkond: elu on keskendunud muusikale, üldharidus on sealsamas kõrval ja seatud nii, et muusikale jääks võimalikult palju aega. Kui need anded siin niimoodi külg-külje kõrval on, siis tekib selline postiivne võistlusmoment – näed kuidas teised arenevad, kui hästi nad mängivad ja tahad ise sama hästi.
Samuti on see kool andnud kaasa väga hea muusikateoreetilise baasi solfedžo, muusikaajaloo näol, mis on igalt poolt läbi kandnud – konkreetselt kasvõi näiteks mind minu erialal heliloojana.
Omal ajal sai selline koolitüüp, kus on koos keskharidus ja kõrgel tasemel muusikaõpe, loodud ju Venemaa eeskujul. Venemaal töötas see kogu Nõukogude aja väga hästi, andis välja suuri tippe ning töötab siiamaani.
Ega sellist tüüpi koole pole olnud ainult Venemaal, neid on ka mujal maailmas. Aga TMKK on meil saanud ikkagi selliseks tuntud “kaubamärgiks”.
Milline vaim selles koolis on valitsenud? Direktorina innustasid noori kõikvõimalikku põnevat tegema – mulle meenub näiteks ettevõtmine, kui nad lavastasid ja esitasid Mozarti ooperi “Bastien ja Bastienne”. Või kui nüüdismuusikafestivalil AFEKT oli muusikakeskkooli CyberGala, kus mängijad olid kostümeeritud ja hõljusid vahepeal õhus. Eks see ole olnud mu soov anda tavaõppe kõrvale selliseid erinevaid väljakutseid. Õpilased on heameelega kaasa tulnud. Ja kui neil on endal ideid, siis alati toetan.
Aga kooli vaimu kohta – mulle tundub, et meil on alati olnud sõbralik ja teineteist toetav vaim. Kõik tunnevad kõiki, seda soodustab ka õpilaste suhteliselt väike arv tavakooliga võrreldes. I klassi juntsud on juba kõigile tuttavad ja kui II klassi pianist midagi ägedat ette võtab, on see sündmus kogu klaverikogukonnas.
Milliseid raskusi direktorina vanas majas kogesid?
Meie õppekava on haridusministeeriumis alati olnud paras pähkel. See pole ju mingi traditsioonilise üldhariduskooli õppekava. Ikka oli tegu seda erisust selgitada ja hoida.
Ja muidugi muusikakeskkooli maja, mis oli ammugi habemega probleem. Juba siis, kui 1980ndatel muusikakeskkooli läksin, räägiti, et kohe-kohe hakkame minema uude majja. Eriti teravaks läks olukord siis, kui muusikaakadeemia Kivimäelt lõplikult ära kolis. Siis muutus siin olemise mõttekus veel küsitavamaks. Maja polnud ka eriti mõtet renoveerida, sest kogu aeg oodati kesklinna tulekut. Ega ta logistiliselt pole muusikategemiseks mugav hoone olnud, aula asub IV korrusel, kuhu pille on raske viia, klassid kostavad läbi. Kui mööda minna, on kuulda küll, et tegu on muusikamajaga - igast aknast kostab mängu, see on nagu mingi isetekkeline nüüdismuusikateos. Aga siiski peaks harjutajal olema võimalus töötada ka oma rahus.
Direktorikonkursil tutvustasid kandidaadid oma visiooni uuest koolist. Milline sinu visioon on?
Minu nägemuses on see küll kool, aga mitte ainult. See peaks olema ka kunstide tempel. Et kunstitegemise pinge ja vaimustus oleks kohal kohe algusest peale.
Ma olen ka pigem meeskondliku visiooni pooldaja. Ma leian, et üks inimene ei saagi nii suurt asja teha. Aga mu visiooni esimene lähtekoht on alati küsimus, milleks me seda maja teeme. Me teeme seda kunsti pärast. Ja kui me tund aega räägime ja pole sõna kunst öelnud, siis me võibolla ei tee õiget asja.
Ma loodan ka, et sellest saab kaasa mõtlev kool. See tähendab, et õpilased saavad oma mõtetega kooli kujundamisele kaasa aidata. Et nad saaksid seda arutada, süsteem võiks seda võimaldada. Sellist laadi kooli poole meie haridus ka liigub. Omal ajal õpilasena oleks ma ka ise midagi sellist tahtnud.
Eks koolide praegused õpetajad ja õpilased on ärevil, et mis nüüd hakkab tulema.
See ärevus on ju igati mõistetav. On tegu ju mitte ainult uue majaga, vaid ka uue süsteemiga. Varsti hakkame üha rohkem aktiivselt infot jagama.
Kuidas kolm kooli uude majja lähevad - kas nad saavad jääda omaette üksustena? Ma arvan, et siin on kõige olulisem valdkond. Et iga valdkond - klassika, rütmimuusika, ballett - saaks end uues koolis hästi tunda koos kõigi oma erialadega. Ja et suurte erialade kõrval ei kannataks väiksemad, nagu kompositsioon või koorijuhtimine, kus sellist õppijate arvu ei ole.
See olukord pakub meile praegu üsna unikaalse võimaluse – kas jääme passiivseks või leiame mingid puutekohad klassikalise muusika, rütmimuusika, balleti, moderntantsu vahel. Kas soovime teadvustada, mida üks või teine teeb või kohtume ainult sööklas.
Nii et teatud süntees saab siis ikkagi olema.
Ma arvan, et me ei peaks oma võimalust maha magama. Käisime töögrupiga mõni aeg tagasi Riia Daržinši-nimelises koolis, seal on samuti mitmed kunstid koos. Tutvusime nende süsteemiga. Neil on koolid võrdlemisi eraldi. Meil oleks võimalus teha midagi rohkemat.
Samuti on ka Čiurlionise-nimelises kunstide koolis Vilniuses ammusest ajast kunstid koos, lisaks veel ka kujutav kunst.
Me vist ei olegi väga teadvustanud, et Balti maades on juba pikka aega olnud sellist tüüpi ühiskoolid.
Võibolla tõesti pole seda infot piisavalt liikunud. Mulle on see küll juba ammu teada. On muidugi ka puhtaid muusikakoole, kus ei ole teisi kunste juures. Aga võiks küsida, kas Daržinšist on sellepärast tulnud kehvad muusikud, et seal selline süsteem on?
Kunstiõppes ei ole peaasi kool, vaid eriala. Identiteet on - pianist või viiuldaja ja seejärel kooli õpilane.
Tundub natuke uutmoodi mõtlemine, vajab harjumist.
Kõrgkoolid on ju ka sageli sellised sümbioosid, kus on koos muusika ja tants, muusika ja teater. Meie oma EMTA on ka muusika ja teatri akadeemia.
Uues koolis tahaks tekitada võimalusi erialade kokkupuuteks. Kuna majas on ballett, siis oleks tore sellest rohkem teada saada, see info võiks kuidagi keskkonna sisse joosta. Näiteks panna seintele infoväljad, et majas ühest kohast teise liikudes see teadmine
n-ö loomulikult imendub sisse. Erinevate erialade õpilased võiksid käia üksteise tegevusi vaatamas.
Mõni aeg tagasi Helsingi pop-jazz konservatooriumis mulle väga meeldis üks idee, kuidas neil oli koolipäeva keskel ühine kontserdiaeg. Sinna tuli kokku palju rahvast ja see oli kõigile rõõmu pakkuv time out. Tore oleks, kui ka meil õnnestuks päeva keskele luua selline ühine tsoon kõigile.
Ma loodan ka, et erinevad valdkonnad hakkavad uues koolis omavahel rohkem suhtlema. Ega klassikaline muusik ei suhtle väga palju jazzmuusikuga, ei ole tema tegemistega nii palju kursis ja vastupidi ka. Aga kui nüüd on need inimesed su tuttavad või sõbrad, siis sa tunned nende tegemiste vastu huvi, sest nad on nii toredad inimesed.
Kuidas rütmimuusika osa uude kooli sobitub?
Igati loomulikult ja orgaaniliselt. Ruumide jaotuse ja õppeainete proportsioonid pani töörühm koos valdkonna spetsialistidega juba ammu paika.
Otsa koolis avati hiljaaegu ka uued erialad, nagu muusikaettevõtluse spetsialist ja pärimusmuusik (maailmamuusik). Kas need jäävad kõik alles ka uues koolis?
Kindlasti jäävad. Pärimusmuusika osas on ammu olnud soov ka Tallinna selline õpe teha. Muusikaettevõtlus on meie ajal väga oluline oskus. Instrumentalistid võiksid seda ainet ka võtta, end täiendada. Üldse võiks see olla väga laiale hulgale inimestele huvitav ja ka hea viis lõimumiseks.
Uude kooli tuleb ka üldhariduse osa. TMKK-s ja balletikoolis on see olnud algklassidest peale, Otsa koolis on ainult gümnaasiumiaste. Kuidas need vanuselised erinevused kokku kõlama hakkavad?
Ikka lihtsalt. Kool algab esimesest klassist, need kes hiljem juurde tulevad, lisanduvad sinna oma vanusele sobivasse klassi. Nii on see muusikakeskkoolil ja ka balletikoolil kogu aeg olnud.
Praegu on hariduses on üldse tendents muuta keskharidus ühtlasemaks ja võtta kutsehariduse ja gümnaasiumihariduse vahelt seina vähemaks. See avab igasuguseid võimalusi, saab valida mõlemast haridusvormist endale sobiva õppe. Kui tahad edasi minna akadeemilisse ülikooli, siis võtad vastavaid aineid. Kui sa veel ei tea, mida tulevikus valida, saab erinevaid asju proovida. Võibolla kõhkled mitme valiku vahel. Selles mõttes eelmise ja üle-eelmise põlvkonna muusikutel oli elu palju lihtsam. Valikute rohkus ei tee elu kergemaks.
Mis saab õppekavadest? Need peavad ju tublisti muutuma. Kummaski koolis on spetsiifilised ained ja erinevad valikaineid. Kuidas õppekavasid ühtlustada?Minu unistus on olnud, et kutsekooli või gümnaasiumi loogika ei dikteeriks muusikute õpiteed, vaid eriala. Kooli tullakse ju põhiliselt õppima oma pilli, sageli ka kindla õpetaja juurde, aga vastavalt sellele, mis kooli keegi valib, saab ta sinna juurde kogu ainete komplekti, kas ta neid kõiki tingimata soovib või ei.
Võiks võtta eeskujuks Soome kooliharidust, kus on õnnestunud teha nii, et koduseid ülesandeid sellisel hulgal ei tehtagi, aga jõutakse rohkem ja saavutused ei vähene. Lapsed ei ole õppimisega ära tapetud. Aga meie jutustame kasvõi muusikalugu mitu korda eri vanuseastmes ja lõpuks seda ikka nagu ei teata. Või ei saada aru, et kadentsid teoorias ongi needsamad kadentsid päris muusikas. Soomes on päris hästi õnnestunud õppimise fookus nihutada õppijale. Õpilane võtab ise vastutuse ja õpib asja siis, kui ta ise tahab seda teada. Meie peame kõik mahutame kindlasse ajalisse raami, aga võib juhtuda, et siis ei ole õpilane veel küps nendeks teadmisteks. Võibolla saab siin olla paindlikum ja teha nii, et kui õpilane tunneb, et kui tal on seda ainet vaja, siis ta seda saab. Peab proovima luua sildu õppe ja elu vahel.
Otsa koolis on olnud pikka aega probleem, et tublid ja andekad õpilased käivad muusikakooli kõrval tavagümnaasiumis. See muudab nende niigi suure koormuse veelgi suuremaks, õppekava on aga üle koormatud kõikvõimalike ainetega, kus peab käima, aga kus õieti käia ei jõua. Kas on lootust, et uues koolis saaks õpilane ise selle “komplekti” kokku panna?
2022. aastaks pole kindlasti kõik lõplikult valmis aga võiks liikuda selle poole, et õppe tuum on eriala, et jääks aega harjutamiseks ja kõik muu on selle ümber.
Õppeprotsess täieneb ja muutub tegevuse käigus. Lisanduvad uued kogemused, tulevad uued õpilased, nendega koos uued küsimused. Selles mõttes ei saa ju kool ega elu kunagi valmis.
Tutvusta palun ka maja. Sellest on ju räägitud, aga tundub, et ikka veel mitte piisavalt.
No mul endal on maja juba peas! Peauksest tulles avaneb fuajees avar vaade läbi nelja korruse. Sealt lähevad üles trepid. Et see oleks nagu kõigi teede algus - värav kasvõi Carnegie Halli, et oleks energiat ja motivatsiooni edasi püüelda.
Fuajee ümber on saalide kompleks: suur saal, kus on muusika ja balletilava, EMTA kammersaali suurune saal, siis veel üks väike saal ja rütmimuusikutele eraldi blackbox, mahasummutatud heliga.
Siis kaks audiooriumisaali loenguteks. Loodetavasti tuleb sinna selline akustika, et ka seal saab kontserte teha. Siis on meil avatud kohvik – ka seal on musitseerimisvõimalus.
Fuajee ja saalid on kõigile avatud, aga õpperuumid jäävad suletuks, uksed avanevad kaardiga. Seal on klassika ja rütmimuusika klassid, üleval balletisaalid, tagatiivas üldharidusklassid. Klasside vahel on väikesed puhkenurgad. Seal on kohti, kus saab rippuda ja kohti, kus saab istuda ja puhata.
Hea meel on, et säilitasime projekti ka ujula. Muusikute ja baleriinide füüsisele on ujumine väga kasulik, lõõgastab ja arendab lihaseid ühtlaselt. Sinna juurde on ka Pilatese saal.
Balletile on füsioteraapia ruum. Alexanderi tehnika õpetajad ja füsioterapeudid hakkavad töötama käsikäes: füsioteraapia keerulisematele juhtumitele, Alexanderi tehnika ennetav ja toetav, eriti oluline puhkpillimängijatele.
Õpetajate tuba ja administratsioon on vastu Pärnu maanteed, seal on ka tugikeskus: psühholoog ja Alexanderi tehnika õpetajad.
Kompleksi keskel on aed ja sealt tõusevad üles terrassidega korrused. Ilusa ilmaga saab minna õue või teha kasvõi õuesõppe tundi.
Loodan, et uus maja soodustab ka konkursside läbi viimist meie majas. Kunagi tegime eksperimendina Muusikakoolide Liidu konkursi EMTA majas, kus erinevad konkursid toimusid samaaegselt. Uues koolis on nüüd selleks veel paremad võimalused.
Kas praegused õpetajad mahuvad uude kooli?
Kooli lähtekoht on ühendamine ja siis ühendataksegi põhimõttel, et võetakse lepingud üle.
Kuidas sina näed, kuidas koroonaaeg ja praegune nn postkoroona ajajärk elu ja mõtlemist muudab?
See on nii hea kui halb, nagu on paljude asjadega. Tehnilise kogemuse võrra oleme saanud targemaks. Koroonaaeg andis võimaluse kuulda palju rohkem kontserte kui varem – ka neid kuhu muidu kohale minna ei jõuaks. Paljudest kontsertidest tehakse nüüd ka veebivariant ja pärast on järelevaatamise võimalus.
Õppimise osas tegi muidugi koroonaaeg elu vahel päris kibedaks. Selles mõttes peab vaatama riigieksamite tulemusi ja võrdlema kaht viimast aastat. Eelmine aasta polnud veel väga viga. Sel aastal nüüd ei tea, mis tuleb. Ma usun, et tulemused ei kannatagi nii väga palju, olen pigem optimistlik. Aga eks see olukord tüütab ära. Seda on vist kõik tundnud.
Millisena näed sa praeguse aja muusikaõppijate väljundit?
Üks Audentese koolitaja jutustas, et kui tema juurde tulid noorsportlased ja ta neid küsitles nende eesmärkide kohta, ütlesid nad, et nende unistus on olümpiavõitjaks saada. Ta siis mõtles, et peab hakkama neid maha rahustama, ega see ei pruugi tingimata nii minna. Aga siis sai ta sai aru, et kellel suuri eesmärke pole, temast ei tule ka midagi.
Kontserdivõimalusi on Eestis täitsa palju ja tahaks mõelda, et Eesti ei ole see koht kuhu õppiv muusik oma piiri tõmbab. Oma võimetes pilli valdamisel tasuks minna nii kaugele, kui saab. Meie kooliga saame kaasa aidata, aga palju on inimese energias kinni, kas tal on usku ja tahtmist jõuda sinna, kuhu ta tahab ja tegelda nende asjadega mis talle meeldivad.
Viimased aastad on sulle heliloojana väga viljakad olnud. Välja tulid suured teosed, nagu balletid “Keres” ja “Kuldne tempel”, sügisel tuleb Estonias veel üks sinu loodud ballett – “Louis XIV – kuningas päike”. Suur teos Collegium Musicalele “Ülemlaul vaimsele vaprusele”, muusika filmile “Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes”. Kuidas sa seda kõike jõuad?
Üks toetab teist ja tasakaalustab. Ma olen kogu oma teadliku elu kombineerinud mitut tööd. Sai see oskus ära õpitud.
Mul on kujunenud selline rütm, et hommikul tegelen esimese asjana loometööga. See tõmbab päeva hästi käima ja on ka võimalus end muudest asjadest lahti lasta. Nad täiendavad end omavahel hästi ja vahel teeb üks “kanali” lahti teisele: teed loomingulist tööd ja siis paned paberinurgale kirja ühe asja, millele oled tükk aega lahendust otsinud.
Mul on olnud ka igas töös väga head meeskonnad. Oled koosolekul sellises poolväsinud olekus, saad kokku nende inimestega ja varsti on jõud tagasi.
Nüüd kooli on ju ka vaja lähimeeskonda. Millist struktuuri on selles osas oodata?
Suurte struktuuridena jäävad klassika, rütmimuusika, tants ja üldharidus.
Vajalikud on ka osakondade koordinaatorid. On ju teada, et mida ülespoole juhtimine läheb, seda üldisem on info. Iga osakonna juures peab olema inimene oma valdkonnast.
Lõpetuseks palun üks lennukas mõte kaasa uude kooli.
Ühest tippude koolitamise raamatust sai südamelähedaseks mõte: kui oma annet arendad, saad uskumatud võimed! Kool aitab sellele kaasa: tuled, keskendud ja arendad end nii kaugele, nagu sa üldse ei kujutlenudki, et suudad minna.
Pilte Tallinna muusika- ja balletikooli ehituselt. Fotod Rene Jakobson, Ia Remmel